Šmutov: Katsumusi ja mõnusa laengu pakkunud sõit

«Issand jumal, ma arvasin, et sa oled kuskil rajal kokku kukkunud,» õhkas mu ema, kui talle umbes pool tundi pärast Tartu maratoni lõpetamist helistasin. Ei kukkunud ja helistades istusin juba mugavalt autos, mis Tartu poole vuras. Kuigi ei saa salata, et see kukkumise tunne tekkis nii mõnelgi korral, kuid suutsin ikkagi lõpuni rügada.

Olgu kiire vahepõikena mainitud, et kuue tunni eesmärk, mida kommentaatorid on paaril korral maininud, hakkas kõikuma kohe pärast Tamsalu maratoni sõitu, mis pani mulle ikka korralikult vastu lõugu ja ehmatas ära. Lisaks näitas neljapäeval ehk kolm päeva enne maratoni tehtud elu esimene klassikatreening, et see stiil on minu jaoks täielik müstika ja pole uisu omast, millest olen tasapisi aru saama hakanud, üldse lihtsam.

Ja lõpetuseks näitas reedel tehtud testisõit, et maratoni peaksin läbima umbes kaheksa tunniga, sest koos kaaslasega sõitsin Otepäält Matule 1:22-ga ja mulle tundus selline tempo sobivat. Kiire korrutus näitaski, et kuut tundi pole mõtet rihtida ja esmatähtsaks tõusis taas lõpetamine ja lisaks arvasin, et aeg võiks olla umbes kaheksa tundi. See väike Otepää-Matu lõiguke andis aga julgust, sest enesetunne just paha polnud ja pärast sõitu sai veel suusaklubisse mindud suuski määrima, kuigi määrimisega mina just ei tegelenud – siinkohal tänud Annikile, kes tegi ikka väga hea määrde, sest suusad pidasid ja libisesid täitsa hästi isegi pärast ligi kaheksat tundi rajal. Väikse või suurema veini olen raudselt võlgu. Muide, Anniki andis mulle ka seni ainsa klassikatunni (selle neljapäevase), sest enne maratoni sain seda stiili treeneri pilgu all proovida vaid korra. Korra, mille tahaks päris kiiresti unustada, sest siis läks minu jaoks kõik väga valesti, kuid rajal oli nendest nippidest jällegi abi, kuigi õppida on meeletult, tagasihoidlikult öeldes.

Erinevalt Priidust magasin mina täitsa rahuldavalt. Et elukaaslasel oli pühapäeval sünnipäev, sain magama umbes kell üks öösel ja uinumine võttis ehk veerand tundi. Äratuse olin pannud 6.30-ks, kuid uni kadus korraks ära tund aega varem, kuid jäin kohe uuesti tukkuma ja silmad lõin lahti siis, kui mobiil tirisema hakkas.

Seejärel tormasin tubades ringi, sest – taas erinevalt Priidust – välja ma minna ei viitsinud, kuid vere tahtsin korralikult ringlema saada. Samal ajal panin vee keema, et vaarikatega kiirputru süüa, mille arvutist uudiseid piiludes ja videoklippe vaadates (NBA all-stars nädalalõpp!) ka kõhtu saatsin. Üks pudrupakike tundus täpselt paras ports ja peale jõin Articu spordijooki. Asjad olid pakitud, nii jäigi elukaaslane autosse toimetada, et ta masina Tartusse tagasi viiks ja mulle pärast Elvasse järgi tuleks, ja peale võtsin veel trennikaaslase ja Saksamaa kodaniku Hans-Peter Etzoldi, kes plaanis maratoni lõpetada nelja tunniga.

Stardis tekitas ainsa äreva hetke see kurivaimu kiip, sest rihm oli minu meeletult lihaseliste jalgade jaoks liiga lühike. Korraks hellitasin mõtet kiip käe külge siduda, kuid õnneks soovitas endise vutiklubi kaasmängija Kristjan Pärnamägi korraldajad üles otsida, kes andsidki lisarihma ja kiip saigi kuidagi läbi häda jala külge pandud.

Sõidu algus oli igati vahva, sest esimese asjana kuulsin seda, kuidas mingi tüüp mu selja taga oma kaaslasele pobises: «Kuule, ma ei saa praegu kiiremini sõita, mingi aeglane vend on mul ees.» Nagumismõttes, ah! Ma oleks pidanud buldoosernina pikali paiskama need paarsada suusatajat, kes veel minu ees sellel rajal suusk-suusas sõitsid? Kaks ohtlikumat olukorda tekitasin raja alguses kogemata ja kogenematusest ka, kuid õnneks läks kõik kenasti ja keegi viga ei saanud ning varustus jäi terveks.

Samas oli rajal näha igasuguseid põnevaid asju, näiteks rühkis minust esimesel pikemal tõusul mööda umbes 60-aastane taat, kellel olid suusakeppide asemel käes kaks puuroigast, mis ta oli vist (ma arvan!) äsja metsast murdnud. Ju olid õiged kepid purunenud, kuid vapper maratoonar ei kavatsenudki kõrvale astuda. Tõesti väga-väga lahe, et ebaõnn meest ei murdnud.

Lisaks jäid silma muidugi kõik kostüümides tüübid ja kaks noormeest, kes liikusid tandemsuuskadel. Nendega sai kuskil Peebu kandis päris pikalt koos liigutud, rütm oli mõnusalt sobiv.

Esimesed kaksteist kilomeetrit läbisin igati kenasti ja aeg 1:17 näitas (3006. koht), et liigun sisuliselt täpselt samas tempos nagu reedel. Erinevalt Viru maratonist, kus ma ainult jõin, pidasin Matul mõnusa pausi ja võtsin nii rosinaid kui ka soola. Samas jooki tarbisin vist liiga palju, sest sõit Andu poole oli tõeline õuduste teekond. Väga raske hakkas praktiliselt kohe pärast teeninduspunkti. Tõenäoliselt oli asi nii joogis, kuid ka selles – ja nüüd ma võin terminites eksida –, et keha hakkas rasvu tarbima ja see pidavat alati päris karmilt mõjuma. Hans-Peter pakkus hommikul Otepääle sõites, et rasvade põlemine võib alata 40 kilomeetri kandis, kuid tema on siiski sportlane ja mina olen, noh, harrastaja või nii. Ma tean, et selles kohas oli ka raja kõige rängem tõus, kuid seda võtsin enda arvates küllaltki normaalselt.

Igatahes kaalusin ma rajalt kõrvale astumist, sest minek oli niivõrd nigel. Seda ei annagi kirjeldada, kogenud teavad. Vedasin end kuidagi siiski edasi ja enesetunne hakkas paranema kahekümnenda kilomeetri kandis ning Andule (10 km lõik 1:24, 3030. kohal) jõudes otsustasin kümme kilomeetrit veel ära kannatada, et siis on vähemalt pool sõidetud. Lisaks nägi katkestajate buss niivõrd kõle välja, et ma lihtsalt ei suutnud rajalt ära tulla – korra olen seda ju varem teinud, kuigi siis julgustas Tartusse põrutama fotograaf ning tolle katkestamise tõttu ma tänavu suusapordi valisingi. Panin MP3e mängija ka tööle ning klapid kõrva.

Tähelepanu, muidu ununeb! Kas keegi teab nende kahe inimese (neiu ja noormees) kontakte, kes tegid selles kohas pilte: vajuta siia. Vana Kooli Meeste koduka kohaselt on see koht pärast Matut ja mind võeti vist ka pildile ning ma oleks sellest ülesvõttest väga huvitatud. Samuti otsin noormeest, kes pildistas Tamsalu maratonil raja ääres (tal oli vist fotokott, millel oli kiri spordifoto vms ja mind sai ta kätte taas ühel tõusul ehk äkki oli see oma 30 km märgis või isegi hiljem, sest ma olin selleks ajaks päris väsinud).

Kuid igatahes - järgmised kümme kilomeetrit möödusid minu arvates poole tunniga, kuigi ametlik aeg oli 1:07. Minek oli väga võimas ja lõpuks oli kasu ka Anniki õpetatud klassikanippidest – tõuka käe ja jalgadega ning libise. Ja siis korda seda. Igati mõnus oli ja raskeim osa tundus läbi olevat. Lisaks kõlasid kõrvus Metallica, Cypress Hilli ja teiste vahvate bändide meloodiad, mis andsid hoogu juurde. Kui keegi suudab põhjendada, kuidas selline kergus tekkis (ehk peabki tekkima?), olen talle tänulik, sest Andu TPs võtsin väikese snäki ja joogi ka, kuigi vähem kui näites esimeses punktis.

Igatahes olin Kuutse TPsse jõudes (3048. kohal) kindel, et rajalt ma enam kõrvale ei astu, sest minek oli minu jaoks väga võimas ja enesekindlus tuli ka puhkuselt tagasi. Lisaks oli ju pool distantsi läbi ja siis otsustasin lõpuni kasvõi kõndida, kuid igatahes aja kirja saada. Kuid! Iga hea asi saab kiire lõpu, eriti tüübi jaoks, kes pole varem suusatanud. Igatahes, mulle tundub, et võtsin vist TPs liiga palju aega (tahtsin korrata Andu punktis tehtut) ja hea hoog kadus ning sõit muutus taas raskemaks, kuigi tulemused näitasid vastupidist – teel Peebule olin müstiliselt möödunud ligi 500st suusatajast. See peab olema mingi viga, mis arvatavasti parandatakse, sest seitse kilomeetrit läbisin 59 minutiga.

Edasi läks kõik ühtlases rütmis, kuid väsimusele tuli lisaks hõõrdumine – kohas, mis on ikka väga ebamugav ja lühidalt öeldes rõve. Paaristõukega polnud hõõrdumist küll tunda, kuid ma pole Veerpalu ega Pullerits, kuid Palusse kihutasin küll võimsa paaristõukega ja möödusin kahest konkurendist. Väga hea tunne oli!

Samas olid selleks ajaks päris tublisti valutama hakanud ka mõlemad põlved, mistõttu laskumistel ei suutnud ma ennast kuidagi kükakile lasta, vaid sõitsin kõigist mägedest alla kas täiesti sirgete jalgade või siis veidi kükakil asendis, teisiti polnud lihtsalt võimalik. Põlvevalu tõttu kaalusin korraks veel katkestamist, kuid suutsin leida sellise rütmi, et valu andis endast märku vaid tõusudel, mida ma käärsammuga võtsin ehk siis pea kõikidel tõusudel.

Kahjuks pole kirjas Palu aega, kuid seal märkasin, et lumi oli suuskade all kinni, mis selgitas ka viletsama libisemise. Nühkisin puhtaks ja ponnistasin edasi - Hellenurmele jõudsin 6:39-ga ehk Peebult tulin 15 km 1:50-ga (3107. kohal). Hellenurmes küsisin kohvi, seda aga veel aga ei saanud, seega ei hakanud aega raiskama ja panin edasi. Umbes kolm kilomeetrit pärast Hellenurmet läks minust mööda mees, kellega olin end viimased 30 kilomeetrit võrrelnud. Nentisin talle vaid, et kõik kohad hõõruvad ja seetõttu on tal targem minust mööduda. Lisaks läksid oma teed veel kaheksa suusatajat, kuid midagi polnud teha, lihtsalt ei suutnud nendega kaasa minna. Kahjuks on tema number peast nagu nõiaväel kadunud, kuid finišitelgis sai käppa antud ja lubasime järgmisel aastal taas rajal kohtuda.

Ahjaa, hõõrdumise probleemi suutsin seejärel ka lahendada - tõmbasin dressipüksid umbes poole kaelani ja imelisel kombel oli sellest abi. Kolm kilomeetrit enne lõppu tehtud kohvipaus andis jõudu juurde ja viimased numbrid läbisin taas väga hea hooga – jälitasin vist Koit Reinikut (number 2396), keda ma aga kätte ei saanud. Samas suutsin tõrjuda Virgo Runno (2404) rünnaku, keda ma umbes kilomeeter enne kohvipausi silmasin.

Viimased üheksa kilomeetrit sai igatahes läbitud 1:08-ga ja finišisirgel sai rahus juubeldada. Kui staadionidiktor aru sai, et lõpetamas on suusablogi teine kirjutaja, teatas ta mulle ja teiselegi valjuhääldi abil esimese asjana, et Pulleritsu Priit ja Soonetsi Art on juba lõpetanud ning nad tegid seda kõrvuti. Igati vahva infokild, kuid lõpetamisega saadud laengut ei suutnud see kuidagi ületada. Nii mõnus, ausalt ka. Eks saate ise ka aru. Olen täiesti nõus Kaarel Zilmeriga, kes kirjutas Postimehe töötajate maratoniuudise juurde: «Tartu maratoni idee üks autoreid - legendaarne suusatreener Herbert Abel pani kunagi Kääriku lähedale Ruusale, raske treeningraja lõpujoone kohale üles lihtsa lauajupi, kuhu oli peale kirjutatud – AU LÕPETAJALE! Samasuguse tunnustussõna oleks võinud ka nüüd maratoniraja kohale riputada. Sest igaüks, kes selle sõidu lõpetas, väärib tunnustamist.»

Lõppaeg 7:47.18,7 ja 3119. koht, mis on pärast karmi jalaluumurdu, alla sadat suusakilomeetrit ja ühte klassikatreeningut päris vahva tulemus – lisaks pole ma kümneid aastaid suuskadel olnud. Vähemalt minu arvates on tulemus hüva, sest üks sõber nentis ajast kuuldes, et koos Lihavõttesaare kujude päritoluga on minu lõpuaeg üks maailmaajaloo suuri müsteeriume - nii aeglaselt ei ole ju võimalik!

Öösel magama minnes oli temperatuur 37 kraadi ja seetõttu neelasin igaks juhuks ka ühe tableti ja hommikul jõin ühe Coldrexi sidrunitee. Keha ei tundunudki väga hull, kuigi tööle sõitsin siiski autoga ja koju saabudes viskasin end kolmeks tunniks voodile ja magasin ning pärast seda oli olek juba nagu inimesel ehk tunda annavad vaid jalad.

Kuid täna jälle trenni, sest ihu tuleb liigutada ja Haanja maraton on alles ees, kuigi seal ma sõidan tõenäoliselt vaid poole distantsist ja rohkem selliseid pikemaid retki tänavu ette ei võta. Edasi tulevad muidugi ratta- ja jooksumaratonid ning loodetavasti saab Tartu Suusaklubi abil nendekski üritusteks valmistuda.

Järgmise aasta Tartu maratonil võib ehk juba kuut tundi püüda ja nii tõuseks Tartu Suusaklubi harrastajate tabelis ehk ka veidi kõrgemale, nüüd hoian seal aastakse auväärset esimest kohta, mis siis, et protokolli tagumises otsas.

Ja loomulikult tänud kõigile, kes nõu ja jõuga on abiks olnud!


(Fotod on Tartu maratoni asjadest ja suusatallast, mille külge jäi igasugune sodi. Õnneks jäid suusad vist siiski alt terveks ehk neid saab edaspidigi kasutada, kuigi hooldusse tuleb nad kindlasti viia.)