Pullerits: Muljed maratonirajalt

Art Soonetsil, selle blogi ühel peategelasel (ja hirmkõval ratturil), on jänes püksis. Miks ta mulle muidu hommikul vara helistas ja hirmunult küsis, kas tõesti lähen Otepääle trenni. No muidugi lähen, vastasin - milles küsimus. Ta üritas mind oma jutuga rajalt varakult maha võtta - ähvardas koguni, et külm võtab n*** ära -, et ma korralikul reljeefil harjutada ei saaks. Aga polnud mul kavatsustki teda kuulata.

Ja õigesti tegin. Kontrollisin Tartu maratoni rada. Ja siin on järgnevalt kirjas asjade tegelik seis.

Startisin pisut enne kella 12. Treener Kalmer Tramm, Eesti naiste B-koondise juhendaja, oli vastas, nagu lubatud, ja andis peale paari vajaliku nõksu kaasa ka 160 cm kepid. Nimelt pole ma siiani suutnud leida oma pikkusega (187 cm) sobilikemat varianti. Seni olen sõitnud 165 cm keppidega, millega on tasastel lõikudel hea tõugata, aga tõusudel on need liiga pikad, käsi vajub küünarnukist läbi. Eelmine kord proovisin Trammi juhendamisel 162,5 cm keppe, millel ei tundunud võrreldes 165 cm keppidega eriti suurt vahet, ja 157,5 cm keppe, mis jäid ilmselgelt lühikeseks. Nüüd siis katsetasin 160ga ja tundus, et leidsin päris sobiva variandi. Tõsi, sirgetel tundsin paaristõukelise sõiduviisi puhul, et tõuke lõpufaas jääb pisut lühikeseks, aga tõusudel oli see-eest ideaalne töötada. Kui saaks kuskilt 161-161,5 cm kepid, oleks see vist päris ideaalne variant.

Staadionilt väljudes oli sees vähemalt kolm jälge, mille vahel valida. Peagi koondusid need kaheks jäljepaariks. Mõnes kohas oli jää veidi väljas või jälg pisut mullane, aga üldiselt oli rada mõnuga sõidetav. Isegi külm ei olnud, sest ilm oli peaaegu tuulevaikne ja päike paistis. Kohati andis see isegi sooja.

Pärast Valga maantee ületamist hakkas rajale tulema rohkem mullaseid kohti, kust pidi suusaga üle astuma. Aga see-eest tajusin tõuse võttes esimest korda üle pika aja, et suusad peavad päris hästi. Paar päeva tagasi olin need saanud kätte termokastist, kus need läbisid kuumutuse, ning enne üleeilset trenni lasin parafiiniga töödeldud põhjale vaid krunti ja pidamist alla panna. Kuna Lõunakeskuse Silja Spordis õhtul kella kuue aegu enam kedagi määrdemeestest tööl polnud, kes selle asja ära teinuks, viisin suusad konkureerivasse Hawaii Expressi. Seal - pange nüüd Silja Spordi mehed seda hästi tähele, kui minusugune püsikunde teile korda läheb! - võeti mind kohe mu suuskadega jutule, pandi minu nähes kõik vajalikud kihid alla ning kõigest 30 krooni eest sain seesuguse pidamise, mida annab kohe mäletada. Pealekauba pidas see pidamine ilusati vastu nii üleeilse trenni kui tänase sõidu, kokku üle 40 km.

Seal, kus maratonirada pööras Nüpli kandis asfalttee servale - seda vist nimetatakse vanaks rollerirajaks? -, oli üks klassika- ja selle kõrval uisujälg. Kuna klassikajälg on kraavipoolsem, siis peab seal olema väga ettevaatlik, sest kepp vajus alatasa läbi paksu lume ning siis tekib ilmselgelt oht see ära murda. Lisaks oli rajal palju okkaid ja muud risu, nii et jälle pidid jälgima, kuhu suusa libistad. Poslavitsa laskumisel kohtasin aktsioonis Kaarel Zilmerit, fotoaparaat näpus. Ta ütles, et on väljas oma tudengite eliitrühmaga, ja selgitas, et nimetab neid napi suusaoskusega üliõpilasi seetõttu eliitgrupiks, et paari laagripäevaga arenevad just nemad kõige kiiremini. (Ma pakkusin omalt poolt, et nende eliidiks nimetamine tuleb sellest, et kuigi suusaoskus neil kasinavõitu, siis küllap nad on sellevõrra peanupust targemad. Eksisin.)

Üldiselt pani imestama, kuidas saab keset tööpäeva olla Otepää maratoni rajal nii palju töövõimelisi inimesi. Ma saan aru, et suusatamine kuulub minu Postimehe-palga sisse - loobusin kümneprotsendilisest palgatõusust klausliga, et saan selle loobumise hinna eest rohkem aega spordile pühendada -, aga ma ei usu, et kõigil teistel, kes olid rajal, on oma tööandjatega samasugused diilid. See oli kas Juri Antropovi või Mihhail Gorbatšovi ajal, kui päeval käidi suusaradade ääres kontrollimas, kes tööaega õigustamatult spordile kulutab. See tava tuleks taastada, siis ei läheks konkurents Tartu maratonil liiga teravaks.

Kui Kalmer Trammilt enne trenni uurisin, kuidas nädalalõpus oma treeninguid korraldada, sest Viru maraton tõsteti ju laupäevaks, mitte pühapäevaks, tuletas ta meelde ühe väga targa mõttetera. Nimelt, et ka Viru maratoni tuleb võtta rohkem treeningu eest, sest hooaja põhistart on ikkagi Tartu maraton, ja kogu treeningprotsess on olnud planeeritud seda võistlust silmas pidades. Ning lisas, et ega keegi suuda terve hooaeg läbi kõiki võistlusi täisrauaga sõita, vaid alati tuleb valik teha. Nii et siis - Viru maratonile kõva treeningut tegema, ei enamat.

Hobusemäe kandis suutsin rajal käkaskaela käia. Kui oled seni sõitnud kogu aeg võrdlemisi raskete keppidega, siis ikka tunnetad, kuhu need paned. Aga järsku kergetele keppidele üle minnes tikkusid need kohati siia-sinna maanduma, seda enam, et mu vanadel Exeli keppidel on kõige tavalisemad rihmad, aga Trammi käest saaduil sai käepideme ikkagi ilusasti ümber randme kinni tõmmata - siis pole vaja sõrmedega nii püüdlikult pidemest kinni hoida. Nii maanduski kepp korraga suusa ette ja sain peaaegu et lume maitse suhu. Hea, et kepp terveks jäi.

Kui nüüd endale ka uued kerged kepid välja kauplen, siis on mul edaspidi juba üpris raske leida vabandusi, miks ma Tartu maratonil mõnest ässast - Soonetsi Ardist rääkimata - jagu ei saanud. Kuigi Soonets on ka asunud oma niigi viimse peal varustust veelgi rohkem tipptasemele timmima. (Ta oli Postimehes varem tuntud selle poolest, et tema autos oli vaieldamatult parim saund, isegi palju-palju parem, kui harrastusmelomaanist vastutaval väljaandjal Mart Kadastikul, kel eile täitus 30 aastat Postimehes - palju õnne talle siinkohal!) Aga viimasel ajal on Soonets oma vabu vahendeid vist rohkem spordivahendeisse paigutanud. Hiljuti kukkus keegi Tartu spordipargis pimedas tema suuskadele, nii et need olid lömmis - Soonets läks ja ostis veel paremad suusad kui varem. Siis oskas ta suusasaapa klambri kõveraks sõita - läks aga joonelt poodi ning ostis jälle uhked ja uued. Temaga võrreldes on mul veel palju arenguruumi: kepid; spetsiaalne pesu; erilised jõujoogid ja geelid; saapad (mul on kombid, mis jala ära hõõrusid; nüüd olen saapaid iga päev isegi tööl vahetusjalatseina kandnud ning hakkan vist harjuma). Ja ma parem ei hakka siin rääkima Soonetsi Ardi autost ja majast. (Vähemasti tema jänes suri varem ära; minu pere kääbusküülik Nöpsik elab siiamaani, kuigi kääbusšnautser Morgensilber Cherry Blossomi lisandmine perre on saanud jänkule suureks lisastressiallikaks.)

Kui olin sõitnud Sihvani ja tagasi, tegin ühe tiiru ka Otepää MK-etapi ringil. Ja taas pean kiitma määrdemehi Hawaii Expressist, sest esimest korda sain suusastaadionilt väljuval tõusul normaalselt piki jälge tippu välja sõita. Ilmselt oleks saanud sedasama teha ka raja kõige kõrgemasse punkti tõustes, aga ei hakanud ülemäära ponnistama. Kuid kõige järsemal laskumisel pidin tõdema, et küllap on suuskade termokasti viimine ikkagi kasuks tulnud. Sest kuigi pidurdasin tõusu ülemise nuki eel hoo peaaegu maha, sain laskudes nii kõva tempo, et hirm hakkas - sest hoolimata prillidest tuli silmesse nii suur vesi, et raskusi oli sellest läbi näha. Varem polnud midagi nii kohutavat juhtunud.

Hiljem tekkis külma ilma tõttu väike mure, et ega silmavesi ära jäätu. Olen kuulnud, et nii mõnelgi tippmehel on seda juhtunud, ja pärast on neil hirmus piin ja valu olnud. Minuga seda seekord ei juhtunud. No ju ma siis pole veel tippmees.

Foto: Priit Pullerits Tamsalu maratoni stardi eel. Foto autor: Jüri Järv / Eesti Suusaliit