Šmutov: maraton tuleb läbida alla kuue tunni!

Maratonile võin ma igatahes minna, kuid korralikust või isegi enda ea kohta keskmisest vormist olen ma siiski maas ehk arenguruumi on veel tublisti, tõdesin pärast eilset spordimeditsiinikeskus Vomax külastamist, misjärel suundusin kohe Aura veekeskusesse ujuma ja põrutasin oma 500 meetrit, vaid käsi kasutades.

Vomax (http://www.vomax.ee), mis on tuletatud lühendist VO2max ehk maksimaalne hapnikutarbimine, on äsja Tartus avatud spordimeditsiini ja –nõustamise keskus, kus saab teha nii koormustesti kui ka maksimaalse hapnikutarbimise testi. Lisaks antakse seal nõu treeningplaanide koostamise ja toitumise kohta ning veel palju muud.

Mina valisin maksimaalse hapnikutarbimise ehk kardiopulmonaarse testi, mis hõlmab paralleelset hingamisnäitude, südametöö ja koormustaluvuse uuringut.

Põhimõtteliselt koormust järjest tõstetakse ja masinad mõõdavad näitajaid ning lõpuks määrataksegi nende põhjal sinu töövõime. Praegu maksab selline test 500 krooni.

Kuid mis seal sinuga tehakse? Midagi hirmsat pole, vahetad riided ära ehk lühikesed püksid ja jooksusussid jalga. Tegelikult pole tosse mõtet jalga panna, sest alguses kaalutakse ja mõõdetakse ning särgi võib kohe seljakotti tagasi toppida, sest kehale kinnitatakse 10 juhet, mistõttu on särgi kandmine võimatu. Seejärel näole mask ja hopsti linttrenažöörile, mis maksab umbes 200 000 krooni. Kellele linttrenažöör ei meeldi, see võib valida ka ratta. Ratta plussiks on see, et sa saad kõiki oma näitajaid reaalajas jälgida.

Linttrenažöör tundus mulle lahedam, sest pole sellel kunagi hullanud ja professor Toomas Karu pakkus seda esimesena. Lisaks saab seal tõsta nii jooksukallet kui ka suurendada kiirust.

Tegelikult pole linttrenažööril olles ülesanne jooksmine, vaid kõndimine, mida tuleb teha muidugi üha kiiremini ja mis muutub ka järjest raskemaks.

Alguses oli natuke harjumatu, kuid paari minuti möödudes polnud nagu vigagi ja leidsin täiesti normaalse rütmi. Mida aeg aga edasi läks, seda keerukamaks läks, sest jalad hakkasid tasapisi krampi tõmbuma – joostes saab neid veel kuidagi lõdvestada, kuid kiirkõnniga tundus see küll võimatu. Minu jaoks läks asi karmiks umbes 12 minuti möödudes ja lagi saabus 14 minuti alguseks ehk siis lõi professor Karu punast paanikanuppu ja ma sain rahulikult jahtuma hakata.

Hingamisekoefitsient jõudis 1-ni 10 minuti ja 15 sekundi möödudes ehk see oli ajaks, mil hakkas raske. Lõpuks sain koefitsiendi viidud 1,32 juurde (1,1 tähendab, et pingutasin suutlikkuse piiril).

Pärast nö. paanikanupu vajutamist ja rahuliku kõnni alustamist tundus korraks, et ma näen ka kahekordselt. Kindel pole see seetõttu, et ma olen ilma prillideta (need tuleb ära võtta, sest pähe pannakse ligi 400 000 krooni maksev mask – mask tegelikult nii palju ei maksa, kallis on aparatuur, mis analüüsib asju, mida sa maski hingad) peaaegu ametlikult pime ehk siis kõik tundub udune ja veider.

TULEMUSTEST
Hapnikutarbimine
Maksimaalne hapnikutarbimine oli mul testi põhjal 37,7, mis jääb keskmisele (minu ea kohta 40-45) päris korralikult alla, kuid professor Karu põhjendas seda keskmisest kõrgema kehakaaluga. Kehakaalu alandamine oleks kohe ka üks nippidest, kuidas hapnikutarbimise näitajat tõsta. Ehk siis hooaja tipphetkeks võiks kaalu nii 90 kanti surada – äkki isegi õnnestub, proovime.

Samas madal näitaja ei tähenda Tartu maratoni kontekstis eriti midagi. «Teha võib kõike, kuid küsimus on vaid selles, et mis ajaga,» nentis Karu.

Ehk siis – inimesed, kellel näitaja on umbes 50 või üle selle, peaks maratoni läbima alla 5 tunni – 55-60 on üldse väga hea treenitusega, sest suusatajad on näitaja umbes 70 ja päris tippudel 80 juures.

40-se näitajaga tulek maratoni läbida umbes kuue tundi, mis on nüüd minugi eesmärk. Ütleme selle siis otse välja: Tartu maraton tuleb läbida alla kuue tunni.

Hingamisest
Hingamise osas on mul meeletu reserv. Kõige väiksema koormuse juures oli reservi suuruseks 87 protsenti (mida suurem, seda parem), keskmise koormuse puhul 70 ja maksimaalse koormuse puhul 60 protsenti. Karu sõnul peaks see viimane näitaja tavaliselt olema kuskil 33 protsendi juures, mistõttu pean antud teemat veel täpsemalt uurima, sest kui mul on reserv ligi kaks korda suurem, siis ma teen (või on) tõenäoliselt midagi valesti.

Hapnikku tarbisin minutis 3702 milliliitrit, mis oli parem kui programmi pakutud tulemus 3527.

Ventilatsioon oli aga vilets. Mina suutsin nö. minutis puhuda (nagu puhuks õhupalli täis) 98 liitrit, kuid programm arvas, et ma peaks suutma 132.

Süda ja pulss
Süda on mul Karu sõnul täitsa okei, maksimumpulss oli 178, mis programmi arvates võinuks olla 196. Anaeroobse töö lävi oli 160-165 ehk minu arendavaks treeningintensiivsuseks on 140, 120-140 oleks säilitav intensiivsus.

Laktaat
Treeningu lõpuks oli laktaadinäitaja 5,9, mis on täitsa normaalne tulemus, üle 10 oleks juba veider olnud. Anaeroobse läve juures on laktaat kuskil 4 m mol/l (millimooli liitri kohta). Samas tõuseb see näitaja päris kiiresti ehk minuti pärast võinuks ta juba päris palju kõrgem olla.

Karu sõnul on tema nähtud kõrgeim laktaadinäitaja 25, mille saavutasid Eesti kergejõustiklased, kes jooksid 4X400 meetrit (5-minutiliste intervallidega).

Lõpetuseks
Igati vahva test, kuid nüüd peab vist ikkagi pulsikella muretsema, et treeningu ajal jälgida, et ma liiga kõvasti ei ponnistaks. Samas kõige salakavalam osa on ikka puudu – toitumine. Vomaxi juhatuse liige Tõnis Saag kinnitas, et toitumisuuringud on neilgi olemas, kuid see maksab ligi 1000 krooni. Samas lahatakse siis toit täielikult lahti ja pannakse kokku kõige sobivam variant. Praegu ma vist seda veel küll ei võta, kuid ehk paari kuu pärast, et järgmise aasta suveks saledaks saada.

Saag lisas ka, et tulevikus tahaks nad igale testi tegijale kaasa anda võrdlustabelid ja legendid, mis annaks andmeid teiste samas vanuses inimeste kohta, kuid praegu on andmebaas veel liiga väike. Seega plaanid on võimsad.

Pilt 1: üldnäitajad
Pilt 2: Numbrigraafikul: aeg (time), koormuse tase (Load W), pulsisagedus (HR 1/min), kopsuventilatsioon (V’E L/min), hingamissagedus (BF 1/min), hapnikutarbimine (VO2/kg), hingamisekoefitsient (RER)
Pilt 3: Maksimaalne hapniku tarbimine meestel (Shvartz, 2000; Karu, 2003)
Pilt 4: graafik hingamise kohta, et palju reservi on.
Pilt 5: Tulemused graafikutena. (esimene rida) kopsuventilatsioon (V’E L/min), pulsisagedus (HR 1/min), hapniku tarbimine ja süsihappegaasi eritumine. (teine rida) kopsuventilatsioon, hingamissagedus.
Märkus: kõik pildid erakogust