Pullerits: Nüüd läheb andmiseks!

Silja Spordis on ikka lahedad mehed küll. Käisin seal eile kauaoodatud uute Fischerite järel, aga kui need lõpuks kätte sain, kuulsin üllatuseks, et ega need hästi libisema ikka ei hakka. Mis siis, et olin lasknud suusad ette valmistada ning nende peal ilutses silt "PULLERITS OK!". Müügimees Jaanus Vislapuu andis valida: kas sõidan mitusada kilomeetrit ja siis tekib lootus, et saan maksimumlibisemise, või viskan suusad piltlikult öeldes kohe ahju.

Valisin ahju viskamise variandi. Mis tähendab, et suusad tuleb mingisse termoboksi panna ja siis neid seal kuumutatakse kümme tundi umbes 65 kraadi juures ning alles seejärel võib loota, et määre hakkab tõeliselt pidama. Väidetavalt pidi see olema mingi uus hullus lisaks kivilihvile. On keegi sellest midagi kuulnud ja selle termoboksi efekte maitsta saanud?

Läksin eile kohe Otepääle proovima, et kuidas Fischeri RCSid lippavad, aga mis peamine, saama treener Kalmer Trammilt tehnikatundi. Ainult üks häda oli: uued Madshusi kombisaapad olid mõni päev tagasi klassikat sõites mõlemad kannad nii ära hõõrunud, et ühel oli paks vesivill, teine oli aga suisa lõhki. Sel vesivillil tuli viimaks kuivanud koorik maha, aga veriseks hõõrutud kand on jätkuvalt veritsev ja hirmus hell. Panin plaastrid peale ja tõmbasin saapad hästi kõvasti jalga, et hõõrumine oleks minimaalne. Teab äkki keegi head nõksu, kuidas sellisest kannatraumast võimalikult kiiresti lahti saada? (Variant, et mitte trenni teha, ei tule seejuures kõne allagi.)

Otepääl nägi igasuguseid mehi. Aivar Rehemaa kihutas kui väle rebane klassikasammuga mäest üles, Jaak Mae lõhkus uisku sõita. Peaaegu oleksin raja kõige kõrgemas punktis Mati Alaveri, professorlikud prillid ninal (tal, mitte mul), alla ajanud. Alaveri vaatepunktist võinuks see ka hoopis vastupidi paista - et tema oleks minu alla ajanud.

Kui olin soojaks sõitnud, laskus Kalmer Tramm, Eesti naiste B-koondise peatreener, MK-raja äärest Tehvandi suusastaadionile. Ütles, et võtab kaamera ka, siis näen ise oma sõitu ja kust mida parandada. Aga algul heitis niisama pilgu peale.

Ja siis ütles mu üllatuseks: kaamerat pole küll mõtet tuua. Märkis, et ega mu tehnika veel päris sama hea ole nagu Veerpalul või Mael, aga filmida pole küll tarvidust. Lisas, et ta oli valmis ikka üksjagu hullema vaatepildi avanemiseks, kuid suuri vigu polevat. Kiitis, et mul pole seda harrastajate viga, kus libisetakse vahelduvtõuke puhul kahel jalal korraga, vaid et panen õigesti tagant tuleva jala libiseva jala ette ja tõstan end puusadest õigesti üles.

Kui asi nii hästi on, siis võib ta selle eest kiita iseennast, sest just seda puusatööd ja jala ettepanekut oli ta mulle sügisest saadik korduvalt rõhutanud ja seda olin püüdnud esimestes suusatrennides täpselt jälgida. Ehkki oma arust tikkus kätetöö samal ajal unarusse jääma, kui pingsalt jalgade tööd jälgisin. Ainus oluline parandus oli, et keha tuleb rohkem püsti tõsta, mitte liiga ette kummardada (seega siis, mu meelest, tuleks rohkem Axel Teichmanni peale mõelda).

Paaristõuke puhul pean rohkem jälgima, et keha liiga ette kummargile ei jääks, vaid end rohkem sirutaksin. Samuti sain teada olulisi nõkse jalgade, puusade ja kätetöö kohta, kuid neid ei saa siin kahjuks üksikasjaliselt avaldada seepärast, et igipõline verine konkurent Art Soonets alias Blogi-Art käib ka siin lugemas ja nõkse luuramas, ja just paaristöös näen tema vastu üht olulist trumpi.

Teine oluline asi oli klassikasõiduks õige pikkusega kepid leida. Olin seni oma 187 cm pikkuse juures sõitnud 165 cm keppidega, kasutanud neid nii uisu- kui klassikasõiduks. Ja-jah, tean, et see on ebaloogiline ja eriti klassikatehnikaks ebasobiv pikkus. Sest kui mina sõidan klassikat 165ga, siis Mae, kes on minust 5 cm lühem, pidi väidetavalt uisku, mis nõuab ju pikemaid roikaid, sõitma 162,5ga (kontrollimata andmed!). Aga olen klassikas nende pikkade keppidega nii ära harjunud - eriti hea on nendega sammuta paaristõuget uhada. Üks mu suusarajal saadud suurimaid komplimente pärineb üle-eelmiselt Tartu maratonilt, kus üks mees ütles, et kurat, mul peavad küll tugevad käed olema, et ta sõidab juba 30 km mu järel, aga ma kasutan ainult paaristõuget. Ta jättis ilmselt arvestamata mu kehakaalu, mis toona oli 68 kg - seda massi ei ole ju kuigi raske edasi lükata.

Aga selge on ka see, ja seda nägin paarilt mullusel Tallinna maratonil tehtud fotolt, et nii pikkade klassikakeppidega kipuvad käed küünarnukist läbi vajuma. Teiseks, olen sõitnud vanade Exeli keppidega, ja kui nüüd Trammilt mingid peaaegu kaalutud suusakepid kätte sain, pidid käed, kui need paaristõukeks ette viisin, otsast lendama - nii kerge oli! Kepil ja kepil on seega ikka suur vahe.

Kuigi mingi arvutuse kohaselt pidavat 187 cm pikkusele sobima 157,5 cm kepid, tundusid need ilmselgelt lühikesed. Karta on, et paaristõuke puhul jäävad nendega seljalihased valusaks, kui nii palju madalalt peab koogutama. 162,5 cm olid palju paremad. Kahjuks polnud Trammil proovimiseks 160 cm keppe, mistõttu pean nüüd oma peaga otsustama, kas valida 162,5 või 160 cm kepid. Kes oskab põhjendatud ja argumenteeritud nõu anda?

Kolmas oluline teema oli tõusutöö korrastamine. Siin sain kõige rohkem olulisi nõkse teada. Näiteks ilmnes, et tõukel kerkib säär liiga üles - küllap endise jooksja kutsehaigus -, aga seda ei tohi teha. Selle vastu aitab, kui varbaid rohkem enda poole tõmmata. Samuti sain teada, kuidas jalga tuleb teravamalt ette tõugata ja kannale suruda. Tramm jälgis ka liikumise rütmi ning sammude tihedust ja pikkust. Soovitas, et jälgiksin tõusunurka ja mängiksin rohkem suusaga ehk teisisõnu, sätiks oma sammu vastavalt sellele, milline tõus parajasti on, lauge või järsk.

Igatahes läksid mu silmad hoopis avaramalt lahti. Ei kujutanud ettegi, et nii palju arvestatavaid nüansse mängu tuleb. Trammi nõu oli tõesti väärt nõu, nii et igati tuleb nõustuda tavaliselt kriitilise ekssprinteri Pavo Raudsepaga, et Tramm kuulub kindlasti Eesti viie kõige targema treeneri hulka. (Ma ei hakka siin avaldama, kellest Raudsepp Trammi koguni ettepoole asetas, sest siis tuleks küll palju paksu pahandust. Küll aga avaldan Eesti suusatajaile hirmutava teate, et Raudsepp lubas kevadel Eesti meistrivõistlustel taas välja tulla - eelmine aasta ta juba tekitas sellega palju segadust, nüüd siis jälle. Ja kõmuajakirjanikud võiks oma kalendrisse märkida, et Raudsepa naine Õnnela, samuti endine suusataja, nüüd pangatöötaja, on viiendat kuud lapseootel.)

Pühapäeval siis kõik Tamsalu maratonile, eks!

Foto 1: Pildil on Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Jaak Mae. Foto autor: Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on suusakepp. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix