Pullerits: Alaver on nagu Savisaar

Seda lugu ei ole varem räägitud, aga see on mul siiamaani elavalt meeles.

Juhtus see Torino olümpial, kui Andrus Veerpalu oli just võitnud 15 km klassikasõidu ning Pragelato suusastaadioni naabruses Al Mulino pitsarestorani ees ootasid inimesed päevakangelase saabumist, et üheskoos tema kuldmedalivõitu tähistada. Teiste seas ka peatreener Mati Alaver, keda üks naisterahvas käis koguni spetsiaalselt restorani kutsumas, kuid Alaver viisakalt keeldus, öeldes, et tema enne olümpiavõitjat sisse ei tule. Päike paistis, kõigil oli tuju hea.

Ja mingil hetkel, üldise lõbusa lõõbi sees, ütles Alaver järsku mulle: "See, mis sa kirjutasid, oli lapsik, naiivne ja ebaprofessionaalne."

See tuli nii ootamatult, et ei saanud kohe pihtagi. Paanilise kiirusega püüdsin oma silme eest läbi lasta kõik suusateemalised kolumnid, mida viimasel ajal olin üllitanud. Ei, sealt ei tulnud küll midagi kahtlast silma. Siis meenus, et äkki on tema solvumise põhjus paari päeva taguses Pragelatost Postimehele saadetud loos "Suusamehed magavad otse maantee ääres", mis algas nii:

"See uudis, mis parata, tuleb küll Eesti rahvale ilmselt šokina, aga fakt on järgmine: pikakasvulised suusamehed Aivar Rehemaa ja Priit Narusk ei maga olümpial üksnes maantee ääres, vaid magavad kodunt kaugel olles kogunisti ühes voodis."

Lõppude lõpuks oli see ju täiesti tõene fakt, Rehemaa mulle ise rääkis ja näitas maja teisel korrusel toda vooditki. No kas tõesti võttis Alaver seda surmtõsiselt?

Ei, asi polnud selles lauses. Selgus, et probleem on järgmises kahes lõigus:

"Otse maja eest vuravad mööda Pragelato murdmaa- ja suusahüpete keskuse vahet voorivad sõidukid. Kui uurisin, kas nende lakkamatu mürin puhkamist ei sega, vastas küdeva kamina ees diivanil lebasklenud [suusakoondise arst Tarvo] Kiudma: «Õhtul tõmbad nosu täis ja pole midagi.» (Jah, kamina kõrval riiulil näeb vanade vaskpannide, savikruuside ja puitsuuskade kõrval tervet armaadat vanu veinipudeleid.)

Kui hoiatasin Kiudmad, et ta lause läheb lehte, vastas ta, et temal ükskõik, ega keegi seda nagunii usu."

Sellesse lookesse, selgus, oligi koer maetud. Selle pärast ma võtta saingi. Kuigi, nagu siit lugeda saite, ütles Kiudma seda mulle täie teadvuse juures, teades, et räägib ajakirjanikuga, ja ütles hoolimata sellest, et olin hoiatanud, et panen lause lehte.

Aga ei jäänud selles loos viimane sõna Alaverile. Siin on üks väike lisandus, millest seni teadsid ainult kaks inimest. Kui olin Alaverilt kõigi suusategelaste pilgu all saanud verbaalse koslepi, astus mu ligi Šmigunide tiimi arst Mihkel Mardna - olen sunnitud siin ta nime välja ütlema, sest vastasel juhul ei jääks enamik uskuma, et selline pisiintsident juhtus - ja ütles vaikselt, mu meelest õrnalt muheldes, umbes täpselt nii: "Ega sa väga mööda ka pannud."

Ja lisas, et eks pärast päevatööd tuleb õhtul ikka väiksed klõmmid teha, sest pinge on muidu nii suur.

Ligikaudu kolm nädalat tagasi sain Alaverilt taas tagasisidet. Kui uurisin temalt pärast Tour de Skid Eesti suusatajate tervise ja vormi kohta ning peateema sai ammendatud, lausus ta lõbus-hukkamõistva-kriitilise-iroonilise tooniga, et sellega, mis ma viimati kirjutasin, olen ikka saavutanud täiesti uue taseme. Nüüd sain küll aru, mida ta silmas pidas: Savisaare jõulukaardi kajastust.

Kuid järsku meenus, et aasta või kaks tagasi olin seesugust hinnangut oma ajakirjanikutöö kohta, et olen saavutanud täiesti uue taseme, tema suust juba kuulnud. Paraku ei mäleta täpselt, mis võis olla ajend. Küllap taas midagi kriitilist. Ent vahet pole - arvestades kahte seesugust järjestikust hinnangut, et täiesti uus tase on ületatud uue täiesti uue tasemega, siis võib väita, et järelikult toimub areng.

Tol viimatisel telefonivestlusel veeres Alaveri jutt ka suhtumisele ajakirjandusse. Ta rääkis, et spordis on nii palju nüansse, et huvialameedia, mis pakub vaid lugemiselamust, neist enamasti ei hooli. Eks ses leidu oma jagu tõtt, aga tuleb arvestada ka seda, et isegi Alaveri-sugune põhjalik ja ajakirjanikele vastutulelik inimene vaevalt jaksab kõigile suusatamisest kirjutajaile kõiki tippspordi nüansse pidevalt valgustada, ja teiseks, vaevalt enamik lugejaid neist nüanssidest ka huvituks. See ei ole öeldud enda õigustamiseks, vaid tõsiasja konstateerimisena.

Kui meie vestlus edenes edasi teemale, kas spordiajakirjandus peab sporti toetama ehk teisisõnu, kuuluma spordiga ühte paatkonda, väitis Alaver, et tema käsitlus on väga lihtne: kindlasti on Eesti spordiajakirjandus osa Eesti spordist. Ja jätkas Eesti suusatamisest rääkides, et kuna suusatajail on viimasel ajal läinud väga hästi ning ajakirjandusel on olnud õnn ja au nautida Eesti suusatamise kuldajastut, siis selle foonil ootaks ta positiivsemat ja asjatundlikumat suhtumist, mitte nii, et kümnest ajakirjanike kommnetaarist üheksa on negatiivsed.

Asjatundlikkuse koha pealt ei vaidle vastu, aga positiivsuse koha pealt küll. Ja ma usun, et sellise lähenemisega ühineb enamik Eesti spordiajakirjanikest (kelle hulka ma ise tegelikult ei kuulu). Ajakirjanik ei pea saama suusakoondise ega valitsuse ega ükskõik millise institutsiooni kriitikameeleta õuelaulikuks, kui hästi tol institutsioonil ka ei lähe.

Mäletan, et enne Torino olümpiat mõtlesin endamisi ajakirjanikukreedot vaagides nii: kui Andrus Veerpalu ja Jaak Mae toovad sealt kaksikvõidu, nagu Alaver oli juba aasta varem unistuse ja eesmärgina avaldanud, olen ma esimene, kes neile kiitust laulab. Aga kui kulla ja hõbeda asemel peaks tulema kuld ja pronks, olen ma esimene, kes eesmärgi täitmata jätmise kohta kriitiliselt sõna võtab.

Ma siiski ei teinud seda.

Ja sellest võib järeldada, et ajakirjanikke liigses kriitilisuses süüdistada ei ole alati kuigi õiglane.

Alaverile võib küll tunduda, et ajakirjanikud on tasahilju tema vastu, kuid võin kinnitada, et see ei ole absoluutselt nii. Ma ei tea suusatamisest kirjutavat-rääkivat ajakirjanikku, kes ei suhtuks temasse respektiga. Ma ei tea ajakirjanikku, kes ütleks ära tema kommentaaridest, kellele ta ei oleks suusatamises vaieldamatu autoriteet, selline, kellele targu antaks meeleldi lõppsõna.

Võiks öelda koguni, kui see ei kõlaks üksjagu jõhkralt, et Alaver on Eesti spordis (mitte ainult suusatamises!) sama kaalukategooria tegelane nagu Edgar Savisaar poliitikas. Ükskõik, mida kriitilist tema kohta teinekord ka ei öelda või kirjutata, tui teda ei oleks olemas, oleks Eesti spordielu hulga vaesem, nagu oleks Eesti poliitika Savisaareta. Või klišeed kasutades: kui Alaveri ei oleks olemas, tuleks ta välja mõelda.

Foto 1: Tarvo Kiudma Pragelatos diivanil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Aivar Rehemaa Pragelatos voodis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Suusatajad Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa Pragelato maja ees. Foto autor: Priit Pullerits