Pullerits: Ohoo - kombinesoon tugevdab lihaseid

Eile püüdsid siin mõned mehed asja teravaks ajada, uurides, miks sõidan Ameerika Ühendriikide, mitte Eesti Vabariigi värvides. Võiks ju vastata, et eks olen USAs kolm korda pikemalt elanud (ja n+1 korda niisama seiklemas käinud - mulle meeldib sealne loodus), sellepärast. Aga tegelikult: eks püüdke end Eesti värvesse murda - tipp on ju väga kõva. Hoopis lihtsam on USA dressis löögile pääseda.

Aga uudis on see, et tähtis pole, mis värvi on dress, vaid oluline on, kuidas dress sõita suudab. Just-just! Ja siin on mul kahtlused, kas Eesti suusakombinesoon ikka on sama tipptehnoloogiline nagu USA värskeimad mudelid.

Vaatasin oma Torino olümpia aegsetesse märkmetesse - ja mis ma sealt leidsin. Eesti päritolu kiropraktik Allan Austin Oolo seletas mulle pärast Deyvid Oprja traumaatiliselt lõppenud suurslaalomit, et töötab ühe paljutõotava asja kallal. Nimelt, ja siin tsiteerin märkmikust tema räägitut: kuidas saata signaal ajust kiiremini lihastesse, nii et see aitaks neil kiiremini, paremini ja jõulisemalt töötada. Ta nimetas seda trigenics power augmentation. "Viie aasta pärast saab sellest kogu maailm teada," lisas ta. (Head lugejad, teie saite sellest juba aasta hiljem teada, nii et näete nüüd, miks tasub suusablogi lugeda. Ja lisaks on mul Mati Alaveriga mitteametlik korrespondentsvõistlus, kes suudab hooaja lõpuks rohkem uut edasiviivat suusateadmist hankida. Arvan, et mul on siin väike eelis tänu sellele, et aega on rohkem lugeda kui tal.)

Enamgi veel, Oolo väitis, et ta on trigeenikat ehk seda, kuidas aju saadab lihastele impulsse, käinud juba õpetamas näiteks New York Yankeesi pesapallimeeskonna füsioterapeutidele. Iva on tema sõnul selles, et tuleb sportlane terapeudi kui mehaaniku juurde ja too hindab, kuidas sportlase närvid kontrollivad muskleid ning leiab üles nõrgad kohad, kus näiteks vigastus võib tulla, ja mõtleb siis välja, mida ette võtta, et traumat ei tuleks. "See on uus mõtlemine spordimeditsiinis," kinnitas Oolo.

Kui te ei usu, siis Oolo sõnas tookord, et ka Eesti suusakoondise füsioterapeut Lauri Rannama peab seda meetodit tähtsaks. Enamgi veel, ja see lõhnab nüüd suure saladuse paljastamise järele, oli Rannama juba aasta enne Torino olümpiat trigeenikat kasutanud ja see olevat aidanud vigastusi vältida. (Andrus Veerpalu põlvehäda on nii vana asi, et sellele trigeenika enam ilmselt peale ei hakka, ja Erkki Jallai probleemid on üldtervislikus seisundis, aga ei ole tõesti kuulnud, et Eesti suusameestel suuri lihashädasid oleks olnud.) Trigeenika olevat üks osa nende treeningettevalmistusest, väitis Oolo.

See kõik on huvitav ja tore, kui see ei lõhnaks eilse päeva järele. Mehed on täiesti ära unustanud kombinesoonid, millest tänane jutt üldse algas. Ärgem me unustagem ja mingem kombedega edasi!

Asjal on tilluke eellugu, kannatage ära. Kuusteist aastat tagasi avastas keegi Sumio Iijima firmast NEC Laboratories silinderja süsinik nanokiu, mis on vaid mõni nanomeeter paks (teisisõnu, silmaga vaevu nähtav), aga samas 50 korda tugevam kui teras. Vahva on, aga mis edasi?

Edasi läks sedasi, et USA Texase ülikooli nanotehnoloog Ray Baughman töötas välja tehnoloogia, kuidas kiududest punuda materjali. Ta võttis pundi keemiliselt loodud nanokiude ja ketras need mootori abil lõngaks. Ja kui on lõng, siis sellest saab juba valmistada riiet. Mõikate?

Kui ei, siis järgnege mulle (lõppeks teen mina ju siin teie eest seda rasket tööd - uurin asja ja siis seletan). Edasi liikus teadlasemõte sellele, et vaevunähtavatest kiududest koosnevast riidest saab teha tugeva kunstmuskli. Täpsemalt, kui sellesse lasta väike elektrilaeng, siis riie hakkab tõmbuma sada korda tugevamini kokku kui inimlihas. Asi on edenenud nii kaugele, et Baughman on saanud Pentagonist stipendiumi, et arendada välja nn exoskeleton ehk riietus, mis annaks sõjaväelasele lisajõudu.

Jääb veel küsimus, kust elektrit saab, eriti suusatades. Ega saa ju akut vöö peal kaasas kanda, siis võetaks rajalt maha. Järgnev on minu panus suusateaduse arengusse, ja esitatud vaid hüpoteesina, mistõttu selle võib ilmselt vabalt ümber lükata, aga siiski: kas elektrit ei saa mitte hõõrumise tulemusena? Suusad hõõruvad ju pidevalt vastu rada, ja kuigi takistus hõõrdumise tulemusena suureneb, siis mõelge sajakordsele jõu suurenemisele.

Kas nüüd taipate, miks eelistan USA vormi Eesti omale?

Kuna te vaevalt USA nanotehnoloogilise kombe suudate hankida, siis olgu siin eilsele lisanduseks Silja Spordi näitel meie kaubandusvõrgus saadaoleva suusariietuse hinnaseis, et teaksite, mida tasub osta ja kui palju see maksma läheb.

Kombinesoonid. Hinnad algavad tuhandest ja küünivad 3000 kroonini. Torino olümpia Eesti kombe saab kätte 3100 krooni eest. Silja Spordis oli vähemalt mõni aega tagasi ka Norra kostüüme müüa.

Pesu. Odlo pesu jaguneb kolme kategooriasse: light, warm ja x-warm. Light sobib nullist paari miinuskraadini. Silja Spordi müüjad hindasid meie oludes optimaalseimaks warmi, x-warm on väga külma ilma jaoks. Üldiselt on temperatuurivahemikud märgitud karbi peale, nii et sealt saab täpsemini järele uurida.

Jaanus Kunts Silja Spordist seletas, et pesu juhib niiskust ja higi kehapinnalt eemale ega jäta nahka märjaks. Seega aitab kehal paremini hingata. Mis tähendab Kuntsi sõnul, et keha pole suusatades nagu kilekotis ning kui nahk lähebki märjaks, ei hakka külm.

Pesu ülemist otsa on nii kraega kui käistega ja ilma. Kui osta püksid ka, siis kokku läheb 800-900 krooni kaheosalise komplekti eest.

Vest. Kaitseb ülakeha tuule eest, maksab umbes tuhat krooni.

Treeningdressid. Kui väljas on käredam pakane, siis ikka tavalise kombega treenima ei lähe. Käisin üleeile Tartus miinus kaheksase kraadiga paaristõuget tõukamas ja koju jõudes olid põlved nii valusad, et kõverdadagi ei saanud. Olid külmetanud. Seega on külmema ilma jaoks vaja treeningpükse, mille hind algab tuhandest kroonist. Ülemise otsa treeningdressi hinnad jäävad 1000 ja 2500 krooni vahele.

Sokid. Spetsiaalsete suusasokkide mõte seisneb Kuntsi sõnul selles, et nendega sõites ei lähe jalad märjaks ega hakka külm. (Tõepoolest, tavaliste sokkidega, mille peal olid veel villased, hakkasid mu varbad üleeile külmast tuikama.) Sokipaari hind on 100-300 krooni.

Kindad. Ski Go ja Sinisalo kindapaari hinnad algavad 300-600 kroonist. Kuntsi väitel aitavad nad tuult kinni pidada, nii et sõrmed ei hakka külmetama. Tugevdusega nahast osad kaitsevad pöidlaid ja peopesi hõõrdumise ja villide eest.

Mütsid. Võistlusmütsid on õhemad, treeningmütsid paksemad. Siin on pealtnäha väike loogiline ebakõla: treeningmütsid on kallimad, 300-400 krooni, võistlusmütsid poole odavamad. Põhjus on selles, et treeNingmütsid on paksemast materjalist.

Prillid ja sirmid. Need kaitsevad ereda päikese ja tuule ja saju eest, mitte pole lihtsalt moeasjad. Prillide hinnad algavad 500 kroonist, sirmide hinnad 1600 kroonist (komplektis on neli klaasi, neil omakorda erinevad värvid).

Joogivöö. Seda nimetatakse ka punsuks. Tegelikult on tegu termoskoti või pudelivööga. Üheliitrine maksab 450-800 krooni, parematel on kaasas ka taskud, kuhu määrdeid, telefoni, autovõtmeid, batoone jms toppida.

Kui nüüd siin eile ja täna esitatud hinnad kokku lööte, saab rahakott hirmsa löögi. Aga Silja Spordi väitel pärast Tartu maratoni hinnad kukuvad, ja seda tervelt 30-40 protsenti. Kes nii kaua oodata ei läbe, sel on viimane aeg hakata otsima kasutatud varustust. Kuuldavasti pidi seda kõige rohkem saama Hawaii Expressist.

Foto 1: Pildil on Priit Pullerits. Foto autor: Ove Maidla / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Allan Austin Oolo. Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Priit Narusk ja Anti Saarepuu. Foto autor: Sille Rell / Postimees / Scanpix
Foto 4: Pildil on Jaanus Kunts. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix