Pullerits: rahu, ainult rahu!

No nüüd on paanika lahti. Olete märganud? Mati Alaver, suusakoondise peatreener, tunnistas eelmine nädal mulle, et praegune Eesti suusatajate olukord ei ole hea, sest ei ole vormis olevaid sportlasi. Selle nädala algul andis ta mu kolleegile Deivil Tserpile veelgi kohutavama hinnangu: et olukord enam hullemaks minna ei saa, sest paljud suusatajad on tõbised. Andrus Nilk Eesti Päevalehest, üks paremaid Kristina Šmiguni hingeelu tundjaid, avaldas aga arvamust, et pärast Torino olümpiat on Šmiguni esinemistest kadunud säde.

Võtame nüüd asja vähem emotsionaalselt, nagu Alaver ajakirjandusele tihti on ette pannud. Mäletate: enne Salt Lake City olümpiat murdis Andrus Veerpalu mingi väikse jalaluu. Tulemus: olümpialt kuld- ja hõbemedal. Mäletate: enne sama olümpiat sai Jaak Mae Eesti meistrivõistlustel nii tõsise seljatrauma, et ei suutnud end püstigi ajada. Tulemus: olümpialt sai ta pronksmedali. Ja ega Anti Saarepuu enesetunne ning treenitus enne Torino olümpiat ka ideaalilähedane olnud - ometi tõi ta sealt tubli kaheksanda koha.

Meenutagem veel paari kõnekat detaili. Mulluse MK-sarja avaetapi järel Norras Beitostolenis, kus Marit Björgen alistas Šmiguni 10 km klassikasõidus minutiga, märkis Alaver mulle: oleks tema Björgeni treener, oleks ta väga murelik. Sest Björgen oli liiga vara liiga heas vormis.

Tulemus: Torinos kaotas ta samal distantsil Šmigunile tervelt 21 sekundit ja jäi teiseks. (Suusavahetusega sõidu katkestas ta sootuks ning sprindis jäi alles 18ndaks.) Julgen väita, et Torinos oli hooaega lennukalt alustanud Björgen enda hale vari. Ja samuti oli see Alaver, kes mulle kunagi meenutas tunamullust hooaega nii võimsalt alustanud Axel Teichmanni, kellele, paistis, et keegi vastu ei saa. Kuid MMil Oberstdorfis jäid tema laeks individuaalaladel 7. ja 30. koht.

Seetõttu võiks siin peaaegu kihla vedada, et Tour de Skil võimutsenud ja MK-sarja juhtiv Virpi Kuitunen Sapporo MMil rajal laiama ei pääse.

Alaveri avaldusi hullu olukorra kohta tasub veel ühe nurga alt vaagida. Kas mäletate, kui mitu medalit seadis Eesti Suusaliit - kus sportlikke sihte Alaveri otsustava sõnata eales ei püstitata - eesmärgiks Torino olümpialt? Ühe. Jah, üheainsa! Kui temalt aru pärisin, miks nii vähe, tuli vastuseks tüüpiline alaverilik jutt, et ükski medal on suur saavutus.

Selle peale kirjutasin suusatajate üleskütmiseks ja Alaveri teadliku ootuste kahandamise paljastamiseks lehes kommentaari pealkirjaga "Torinost paistab viis medalit". Ja kui olümpia-aasta algul Alaverile Tehvandi keskuses edu soovides käe pihku surusin ning seejärel tähelepanu juhtisin, et minu peos on nelja medalit sümboliseerivad neli sõrme ning surusin ka tema pöidla kui viienda medali pihku lisaks, vaatas ta mind sõnatu, ent mu meelest väga hukkamõistva ja karuse pilguga.

Seega siis, mööndes, et haigused ja traumad on tõsised asjad - ja tuletades siinkohal meelde, et ega me ju tea, kui terved või haiged on praegu välismaised konkurendid -, võib ju oletada, et Alaver teeb vana trikki: kisub enne tiitlivõistlusi ootusi alla, et siis juhul, kui peakski ebaõnn tulema, saab vähema valuga nentida kurba tõsiasja; või juhul, kui peaaegu nullistatud lootuste foonil peaks tulema kas või üksainus medal, on Eesti suusatamine taas päästetud ja pidu võib jätkuda.

Mis annab medalilootust? Annab emotsioonivaba teadmine, et koondise tippvorm on rihitud hooaja teiseks pooleks, mis algab Otepää MK-etapiga (mille ärajäämine tundub mulle üha tõenäolisem, kuid ega see vormikõvera tõusu veel peatada suuda). Annab koondise ratsionaalse, et mitte öelda emotsioonivaba füsioterapeudi Lauri Rannama iseloomustus valitsevale olukorrale nädal tagasi: "Midagi katastroofilist ma küll ei näe."

Annab suusatamise köögitagust läbi ja lõhki tundva hansapankuri, endise suusakommentaatori Tiit Peki jaanuari algul öeldu: "Rääkida 4. jaanuaril, et asjad on mokas, on ääretult vale." (Ta lisas: "Mida peaks Marit Björgen sel juhul eilse võistluse [25. koha] järel tegema? Kuuli pähe laskma?") Ja annavad Alaveri enda sõnad nädala eest: "Vaatamata tagasilöökidele teame, et oleme teinud head tööd. /--/ Me teeme tööd selle nimel, et õnnestuda."

Nii et vara on praegu, kui hooaeg alles tuure kogub, hakata nüüdse seisu põhjal medaleid kokku lugema. Vormi rihtimine on väga peen töö, millest enamik lihtsurelikke, isegi mitte innukad kiibitsejad, aru ei saa. Minu treener, Eesti naiste B-koondise juhendaja Kalmer Tramm saatis mulle teema kokkuvõtteks meilitsi sellise resümee:

"Väga oluline on aastases treeningprotsessis siiski see, millisele perioodile võistlushooajal on planeeritud tippvorm. Sporditeadus ütleb, et keskmiselt on inimene võimeline tippvormi hoidma umbes 4 nädalat. Sellest lähtuvalt on alati enne järelduste tegemist vaja uurida, millisele ajale on planeeritud ühel või teisel sportlasel tippvorm. See omakorda näitab ära ka hooaja põhivõistlused ning annab suunad treening- ja võistlusprotsessis.

Meeste koondise osas minu arvates on jätkuvalt olnud põhimõte, et tippvorm planeeritakse tiitlivõistlusele ning suurepärane, kui vorm on hea ka juba kodusel Otepää MK-etapil.

Oskus viia sportlane konkreetseks tiitlivõistluseks tippvormi on väga täpne töö ning kes seda suudab, siis nendelt tuleks õppida. Põhjus on lihtne - tiitlivõistlusel ihkavad kõik kulda, kuid selle saab vaid üks. MK-etapil jääda 10. kohale või ka 30. kohale - pole hullu. Inimesed mäletavad siiski MMi võitjat ja unustavad MK-etapi esimese koha!"

Nii et ärgem veel paanitsegem. Pigem tehkem aegsasti oma panused. Minu pakkumine: Eesti saab Sapporo MMil ühe, parimal juhul kaks medalit.

***
Lõpuks ka üks vahva ja hea uudis. Otepääl sadas maha 20 cm lund! Vaadake seda fotot siin, kui ei usu.

Foto 1: Pildil on Mati Alaver. Foto autor: Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Marit Björgen. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Lauri Rannama. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 4: pilt meeletust lumest levib meililistides, autor teadmata.