Pullerits: Jallai audis, Kokk kosub

Unustagem nüüd korraks Kristina Šmiguni nohune ninnu. On suuremaid hädasid, palju suuremaid, ja müstilisemaid.

Erkki Jallaid veel mäletate? Tema on see, kes ainsa Eesti meessuusatajana võitnud MK-sarja sprindietapi kvalifikatsioonisõidu - 2004. aasta oktoobris Düsseldorfis. Ent käesoleva hooaja algul jäi ta sealsamas alles 60. kohale. Pärast seda pole temast kuulda olnud kippu ega kõppu. Milles asi?

Kui eile Erkkilt uurisin, milline ta seis on, tõmbas ta sügavalt hinge ja ütles, et ei oskagi öelda. Tema järgnevast jutust sain aru, et see polnud tühine sõnakõlks. Hullem veel: ka arstid ei oska midagi mõistlikku diagnoosiks pakkuda.

Erkki tunnistas, et tervis on nõrk. "Haigused tulevad kergesti ligi, nii kui liigutad," nentis ta. "Olen üritanud kõike [tervise parandamiseks] teha, aga [tervis] ei lähe korda. Ei kujuta ette, milles asi on." Pisut hiljem lisas: "Võib-olla olen lihtsalt kurnatud. Ei oska öelda..."

Tema jututoon tundus võrdlemisi resigneerunud. Ütleks koguni, et üksjagu lootusetust väljendav.

Ta rääkis, et nii kui välja läheb, muutuvad kopsud imelikult kuivaks. Sama juhtub tihti kurguga. "Immuunsus on nõrk," sõnas ta.

Juba kuu enne hooaja algust Düsseldorfis oli ta end kehvasti tundnud. See aitab tagantjärele seletada, miks ta hooaja avapressikonverentsil Tartus oli talve eesmärkidest rääkides nii lakooniline ja üldsõnaline. Sealt on mul märkmeisse jäänud vaid seesugused mittemidagiütlevad laused: "Peaasi, et tervis püsiks korras ja saaks korralikult treenida. Eks näis."

Esimese lumelaagri oli ta enda sõnul pidanud vaimselt vastu, ent tervis andis juba siis endast märku. Vuokatti laagrist tuli ta paar päeva enne lõppu koguni tulema.

Loomulikult on ta arstide jutul käinud. Nood on mõistagi vereproove võtnud, mis on aga näidanud, et kõik oleks justkui korras. Igatahes müstilise häda jälile pole nad saanud.

Sedasi tunnistas Erkki, et on väga minimaalselt harjutanud, sest ei taha niigi santi tervist rohkem lõhkuda. Lisas koguni, et ei mõtle peaaegu üldse suusatamisele. Mis edasi saab?

"Seda on raske otsustada, mis saab," vastas ta. "Edasi on vaja liikuda. Midagi teen kindlasti." Kui seda üldsõnalisust täpsustada palusin, lausus ta, et juhul, kui tervis korda saab, siis suusatab ja võistleb Eestis, aga MK-sarja ei hakka küll tänavu enam trügima. Ja MM-võistlustele ta üldse ei mõtle. "Ei taha niisama osa võtma minna," sõnas ta.

Järgmise hooaja eel, kui tervis ikka sportimiskõlblikuks saab, lubas ta treeningplaane täielikult muuta. Kuid mida täpsemalt teha, seda ei osanud ta öelda, tunnistades: "Mida rohkem mõtled, seda keerulisemaks asi läheb."

Kas kellelgi lugejaist turgatas mõni mõte, mis Erkkiga lahti võiks olla ja mis teda aidata võiks?

Kaspar Koka kummalisest ja ootamatust kõhuvalust on ka meedias juba pikalt juttu olnud. Aga ei maksa Torino olümpial uueks Eesti suusalootuseks tituleeritud noormeest sinnapaika unustada, et las aga maadleb oma tõvega. Uurisin sugulaspoisilt, mida ta enesetunne ütleb.

Lühidalt esmalt meeldetuletuseks, mis juhtus, ja sõnadega, nagu Kaspar sellest üleeile õhtul rääkis: "Eile hommikul oli kõik normaalne, aga kui sooja tegema hakkasin, tundsin, et on raske olemine. Enne starti käisin ennast kergendamas. Aga see ei aidanud. Ei saanud normaalselt sõita. Rohkem mõtlesin kõhuvalule ja sellele, et pükse täis ei teeks, kui et kuidas kiiresti suusatada. Hoidsin kõhtu kõvasti krambis. Seisund oli muidu hea. Üritasin lõpuni minna, et saaks järgmistel päevadel ka võistelda, aga 12,5 km olin hoidnud kõhtu nii krambis, et ei suutnud enam edasi liikuda. Üldisel enesetundel aga ei olnud häda midagi."

Kui pärisin, kas tegu võis olla mõne salakavala viirusega, tõmbas ta sellele võimalusele kriipsu, seletades, et viirustega maadeldes on tal tavaliselt süda paha. Ta oletas, et äkki peitus põhjus toidus. Igatahes oli ta võtnud igasuguseid kõhuravimeid ning juba üleeile õhtuks oli kõik taas korras.

Pakkusin veel ühte varianti. Ütlesin Kasparile, et märkasin juba sügisel - aga toona ei tahtnud talle seda tõsiasja välja öelda, sest pole ju mõtet noort suusameest asjatult endast välja viia -, et nii kurnatud näoga sportlast nagu tema pole ma vist kunagi näinud. Äkki on ta treeninguil üle pingutanud?

Ülepingutamise versiooni kahtlustas pisut ka Paavo Nael, suusaliidu murdmaasuusatamise juhataja. Ta rääkis üleeile, et nii palju, kui tema Kasparit tunneb, siis on ta sisemise sädemega sportlane, mis tähendab, et kui keegi ütleb talle, et nüüd tuleb panna, siis ta kohe panebki. Ja tuletas meelde, et kui Kaspar kaks talve tagasi Otepää MK-etapil 15 km 16. kohaga komeedina Eesti koondisse kerkis, tuli tal sõit hästi välja ilmselt just seetõttu, et suuri pingeid polnud peal ja ootusi üleval. "Ta peaks oskama lõdvestuda," soovitas Nael, "psühholoogiliselt tagasi võtma."

Kaspar tunnistas, et sügisel oli ta treeningutest tõepoolest väsinud. Kuid lisas, et praegu hindab ta oma seisundit üsna heaks. Kui palusin võrdlust mullusega, Torino olümpia eelse ajaga, lausus ta, et seisund on tolle ajaga igati võrreldav. Ja täpsustas: "Kehvemas seisus ma ei ole. Lähen Sapporosse tegema paremaid sõite kui Torinos." Torinos oli ta suusavahetusega sõidus 20. ja 15 km klassikas 36.

Järgmise stardi teeb ta Otepää MK-etapil ning lubas seal head minekut näidata. Põhiliseks eesmärgiks jääb aga mõistagi korralik esinemine Sapporos, lisas ta. "Varem on öeldud, et võimalik edu MK-sarjas MMi ebaedu tasa ei tee," viitas ta minu meelest Mati Alaveri sõnadele.

Selle nädala lõpuni teeb Kaspar veel tõsiseid treeninguid, siis laseb otsustavaid starte silmas pidades koormust alla.

Mida aga üldse Eesti suusatajate väljavaadetest Sapporo MMil arvata, selle kohta avaldasin täna Tartu Postimehes kommentaari, mille leiate siit:
http://www.postimees.ee/050107/tartu_postimees/sport/237375.php

***
Ja lõpuks, head sõbrad, meile on esitatud väljakutse. Ja selle esitaja pole keegi muu kui Edgar Savisaar. Ta ka käivitas oma blogi ja kirjutas seal paar päeva tagasi väga sõjakalt:

Mind kunagi oma suusablogis sissesoolata tahtnud Pulleritsu kaunter näitab 41528, minu oma neli korda vähem, pisut üle 11 tuhande.
Kujutlen, kuis tema sportlasehing rõõmustab.
Aga eks aeg näitab, kes selle maratoni võidab!

Seega siis, sõbrad - ja mul on au pidada headeks sõpradeks kõiki neid, kes siin blogis minu ja Martini sissekandeid on käinud lugemas, ükskõik kas teile alati kõik siin kirjutatu meeldib või mitte, aga just teile me seda blogi siin oma paremate oskuste juures teeme -, katsume ühiselt vastu pidada. Me Martiniga proovime jätkuvalt anda endast parima, teie aga levitage teavet meie kõigi ühise blogi kohta laiadesse massidesse, nagu öeldakse. Siis on lootust võitjaks jääda. Olge tublid!

Foto 1: Pildil on Erkki Jallai. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Kaspar Kokk. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Paavo Nael. Foto autor: Eesti Suusaliidu kodulehekülg