Pullerits: Lotte või Kiku? Ikkagi Kiku

Eile said kõik, kes vähegi viitsisid, teada seda, mida teadsin juba ammu: et Postimees valis aasta tegijaks Lotte. Tõe huvides olgu kohe täpsustatud, et seni on mu tööandjaleht valinud ikka aasta inimest, aga kuna Lotte ei ole inimene, vaid koer, siis nimetas toimetus valiku ümber aasta teoks ja selle suure teo vääriliseks kuulutati animafilm "Leiutajateküla Lotte".

Olin valikuprotsessis teistsugusel arvamusel ja olen seda ka nüüd. Aktsepteerides Postimehe valikut, jään ometi kindlaks oma eelistusele: aasta inimene on Kristina Šmigun. Isegi hoolimata sellest, et Postimees Online'i küsitluses oli ta täna hommikul kella 10 ajal president Ilvese (43 %), Ülle Aaskivi ja Eesti ema (mõl. 16 %) järel alles 4. kohal (12 %). (Andrus Veerpalu oli Arnold Rüütli (8 %) järel kuues viie protsendi häältega.)

Allpool argumentatsioon, miks aasta inimene on Šmigun, kajastatuna täpselt sellisena, nagu ma seda esitasin Postimehe diskussioonis. Kuna toimetuse siseasjade avaldamine pole soovitav, toon järgnevalt vaid ja üksnes oma väited ilma teiste vastuväideteta, sest nende publitseerimiseks pole mul õigust. Küll aga on mul õigus oma arvamusele, mida siin ka kuulda lasen. See on ju naturaalne osa üldisest üldrahvalikust debatist, mis avardunud meediamaastikul lakkamatult käib, sealhulgas Postimehe enda koduleheküljel.

(Minu alatine põhimõte: kui kollegiaalselt langetatakse mingi otsus või võtavad ülemused vastu mingi otsuse, siis aktsepteerin seda, kuid see ei tähenda, et peaksin oma arvamusest loobuma; kui peaksin, oleks see selge märk diktatuuriõhkkonnast.)

16. november (mil toimetus pidi hakkama tegema ettepanekuid, keda valida aasta inimeseks):

Minu ettepanek: Kristjan Thor Vähi, kes on aastaid püsinud Šmiguni Teamis varjus ja kes ei ole end ka eriti ise esile surunud, kuid kes on minu meelest jäänud teenimatult tähelepanuta, ent tegelikult on just tema see, kes Šmigun Teami koos hoiab, selle kokku paneb, vaatab, et kõik lülid toimiks - ja selle tulemus on nüüd kaks olümpiakulda. Aga teda pole kusagil väärtustatud ega tunnustatud, preemiat isegi ei saanud ta sentigi, sai vaid Tolik. Thor Vähi on tegelikult selle tiimi aju ja mootor ja pea.

(Selgituseks: pakkusin esimese hooga Vähi seetõttu, kuna oletasin, et Kristina Šmigun oleks liiga ilmselge valik, mis kedagi ei üllataks; Vähi oleks aga ikkagi temaga seotud ning tema valimine väärtustaks Šmiguni võite teise, pisut ootamatu nurga alt.)

17. november (mil toimetuses tuli meeldetuletus, et pakutaks aasta inimese kandidaate):

Ma siis meenutan seda, et tänavu võitis Kiku ikkagi kaks kulda olümpialt ja kui me sellest mööda vaatame, siis ei saa enamik eesti inimestest meie valikust aru.
Aga et selle ilmselge valiku juures oleks ka üllatusmoment, siis teengi ettepaneku, et valime aasta inimeseks seni väärtustamata Vähi, kes on selle eduka tiimi kokku pannud ja seda koos hoidnud. Taustajõudude otsustavast tähtsusest nüüdisspordis on alati rääkinud ka Alaver.

29. november (mil diskussioon oli juba mõnda aega kestnud):

No kui juba arvamust küsitakse, siis võiks asjale ikka pisut laiema perspektiiviga ehk rahva (lugejate) seisukohalt läheneda ja mõelda, mida meist küll mõeldakse, kui me valime aasta inimeseks kellegi tundmatu Suurkivi [päästeameti idaregiooni juht Tauno Suurkivi] või kelle iganes, samas kui meil on kahekordne olümpiavõitja, kes andis rahvale ilmselt aasta suurima emotsioonilaengu, ja me teda ei vali. No mina ei tahaks küll selles nahas olla, kui siis hakatakse kritiseerima (ja see on siin pehme sõna), et PM ei suuda aru saada Kiku teost.


(Siinjuures rõhutan, et ma ei ole mingi üdipaadunud ja pime Kiku fänn, olen teda ilmselt Eesti ajakirjanikest kõige halastamatumalt kritiseerinud ja olen ilmselt tema silmis ebasoovitavate inimeste nimekirjas, aga õigluse tunne ütleb, et oleks ebaõiglane, kui me oma kramplikus ja ponnistatud originaalsusepüüdes vaatame nahaalselt ja tuimalt mööda ilmselgest valikust, rahva lemmikust - me paneksime ikka väga puusse.)

Ja kui Kikut ei taheta valida nimeliselt, siis palun väga - valime Šmigun Teami, seda enam, et ilma tiimita ilma ei tee. Siis saaks ka muud inimesed tema meeskonnast tunnustust, me saaksime [aasta inimese tiitli üleandmise tseremooniale] kohale kutsuda rohkem kui üks-kaks persooni ja pidu oleks suurem ja ilmselgele Kiku-valikule saab antud pisutki teisekõlaline nimetus - Šmigun Team.

Palun säilitagem kainet mõistust ja ärgem püüdkem üle. Kiku ka püüdis varem üle ja miskit ei tulnud, siis hakkas asja kainelt võtma ja tuligi võit. Koguni kaks tükki.

30. november (mil tegin viimase katse valikut Šmiguni kasuks kallutada):

Jätkuks sellele päästjate ja tuletõrjujate ja tennisistide kandidatuurile - no mõelgem ikka peaga, kes sai sel aastal hakkama suurima teoga! Mingem küsigem inimestelt tänavalt ja ma vean kihla, et Kiku võidab pika puuga. Kui me tahame valida aasta tundmatut üllatajat, siis olen nõus, valime need päästjad. Aga me valime Eesti aasta INIMEST, ja kui siin Kiku ei võida, siis PM on ikka kõvasti viltu pannud, väga kõvasti.

Ja võrrelda Kanepit Kikuga - no andke andeks. Isegi kui väita, et tennisiste on tuhandeid kordi rohkem kui suusatajaid, siis ega see tähenda, et Kiku oleks oma võitudega kuidagi alaväärtuslik. Suusatamine on meil rahvuslik ala nr üks, mida näitas hiljutine kultuuritarbimise küsitluski, et mida inimesed enim vaatavad. Ei jalgpalli, ei korvpalli. Nad vaatavad suusatamist. Ja mitte tennist. Et tennist ei näidata? No ju sellepärast, et poleks vaatajaid...

Šmigun jäi sedapuhku tiitlist ilma. Vaat kui kõrgele on Eestis latt aetud: isegi kaks olümpiavõitu ei too kodutanumal aasta inimese nimetust. Olen täiesti nõus kolleegiga, kes küsis: no mida veel peab küll tegema, kui isegi kahest olümpiakullast ei piisa? Huvitav, kui Šmigun oleks võitnud olümpial ka viimase individuaaldistantsi, kas siis see oleks teda kodumaises valikus aidanud sõelale jääda?

Aga Lotte-film peategijaile Janno Põldmale ja Heiki Ernitsale palju õnne! Mul on seda enam hea meel, et olin ju see, kes kirjutas Põldmast enne filmi ilmumist esimese pika portreeloo, kus õnnestus muu seas paljastada, kuidas Põldma ajakirja Pere ja Kodu mängeldes lolliks tegi.

***

Väike uudis neile, kes ikka asjatult lund ootavad, mustal maal harjutada ei taha, ent ikka unistavad sellest, kuidas end vormi ajada. Jaapani firmad Matsushita ja Panasonic lõid sellise treeningaparaadi, mis aitab treenida selga, kõhtu ja reisi ilma, et peaks ise vaeva nägema. Uudse riistapuu nimi on Core Trainer Exerciser, mis imiteerib hobuse seljas ratsutamist. Ajakirja Newsweek andmeil olevat see Jaapani uusim spordimoeröögatus.

Ehkki see maksab vähem kui hobune, on Eesti vääringusse arvestatuna 24 000-kroonine hind minu meelest küll arulagedalt soolane, eriti kui pidada silmas, et treeningefekt on veel tõestamata. Vean kihla, et mu eileõhtusest ligi kahetunnisest suusaimitatsioonist Tartu dendropargi valgustatud tõusudel oli mitu korda rohkem kasu, kui olnuks tolle tehnoloogilise ratsu seljas jõlkumine.

***

Jätkuks eelöeldule. Kui Jaak Mae näitas mulle kaks aastat tagasi ühte õlavarrele kinnitatavat imeaparaati, mis fikseerib kogu treeningprotsessi lausa kolmemõõtmelisena ja näitab sulle mitukümmend andmejada, märkis ta, et tore mänguasi küll, aga trennni tuleb ikkagi endal teha. Täpselt sama kehtib ka tolle Jaapani uusleiutise kohta.

Olgu siin lõpuks teile treeninginnustus ka 18 Grand Slami turniiri võitjalt (neist 9 võitu Wimbledonis) Martina Navratilovalt, kes rääkis hiljuti ajakirjale Newsweek järgmist:

"Sportlane ei loobu enne, kui on asja õigesti omandanud, olgu tegemist kolmepunkti visetega, servi või mõne muu löögi harjutamisega. See tähendab, et tuleb üles tõusta ja minna trenni ka siis, kui on tunne, et ei taha trenni minna. See tähendab, et tuleb vara magama heita, isegi kui tahad selle asemel sõpradega välja minna. See tähendab, et jood ainult pool pudelit õlut, kuigi tegelikult tahaksid juua kaks. Sa teed kõike, mis vaja, et oma eesmärki saavutada - selline peab olema sportlase või eduka inimolendi mentaliteet. Punkt."

Nüüd minge ja mõelge, kas te olete ikka teinud kõike, mis vaja.

Foto 1: Pildil on Lotte raamatud. Foto autor: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Kristjan Thor Vähi. Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Kristina Šmigun. Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix
Foto 4: Pildil on uus imemasin. Foto autor: Internet (http://www.thefactoryoutlet.com/electronics/panasonic.asp)
Foto 5: Pildil on Jaak Mae. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix