Šmutov: tülikas ja igav suusasport

Täpselt aasta eest avaldas Inglismaa kvaliteetajaleht The Times 50 läbi aegade parema spordifilmi edetabeli. Nimekirja tipus oli 1980. aasta linateos «Raging Bull», mis mulle isiklikult just väga ei meeldinud, kuid kus tegi hiilgava etteaste praegustelegi noortele tuttav Robert De Niro. «Raging Bull» on ka filmiportaali IMDB (www.imbd.com) kõige kõrgema reitinguga spordifilm.

Poksist rääkivad linateosed olid The Timesi edetabelis üldse edukad. Kolmandal kohal oli «When We Were Kings» (1996), neljandal «Rocky» (1976) ja kaheksandal «Million Dollar Baby» (2004).

Kahekümne parema filmi hulgas olid esindatud teisedki spordialad nagu näiteks ameerika jalgpall «Any Given Sunday» (1999) ja «Jerry Maguire» (1996), korvpall filmidega «Hoosiers» (1986) ja «Hoop Dreams» (1994) ning pesapall filmidega «The Natural» (1984), «Field of Dreams» (1989) ja «Bull Durham» (1988).

Edetabelile andis vürtsi ka jalgpallimängu kajastav «Escape To Victory» (1981), kus peaosa mängis Sylvester Stallone ja kaasa tegid vutilegendid nagu brasiillane Pele, inglane Bobby Moore, Argentiinaga maailmameistriks tulnud Osvaldo Ardiles, Poola koondise eest 42 väravat löönud Kazimierz Deyna ja mitmed teised tuntud vutimängijad.

Viiekümne parema hulka pääsesid ka kaks talispordist pajatavat filmi. Kümnendal kohal oli bobisõidust rääkiv «Cool Runnings» (1993), mis jooksis eelmisel neljapäeval ka mingilt Eesti telekanalilt, ja kaheteistkümnendal kohal jäähokit - paljude arvates ka vägivalda - propageeriv «Slap Shot (1977)». Rohkem talispordist filme 50 parema seas polnud.

Tõenäoliselt pole suusatamisest haisu ka parima 500 hulgas, sest tegemist pole just glamuurse alaga.

Suusatamise probleemiks on selle ala tülikus, sest üldjuhul on vaja ka lisatingimusi nagu lumi ja küllaltki mitmekesine varustus (kepid, saapad, suusad jms). Ehk lihtsalt öeldes: alaga tegelemine on keerukas. Visuaalseltki pole suusatamine just midagi erilist, eriti võrreldes näiteks poksiga, kus veri lendab ja tunded keevad. Seetõttu ei tasu suusatamisel filmidele ja seriaalidele loota, neid ei tule.

Midagi head see suusatamisele aga ei tähenda, sest iga ala vajab uusi tegijaid, kes oma riigile kuulsust tooksid. Et suusatamise turustamine või noobliks tegevuseks muutmine on peaaegu võimatu, peab nähtavasti keskenduma persoonidele. Mulle tundub, et Eesti Suusaliit ongi seda teed läinud ja panustanud Kristina Šmiguni, Jaak Mae, Andrus Veerpalu ja teist staaride tuntusele. Kahjuks on suusaliidu tee vale, sest olümpiavõitjatele ei pruugi vääriline järelkasv sirguda. Nii kaovad aga ka eeskujud ja lõpuks ollaksegi tühja küna ees.

Jäin eile pärast treeningu lõppu vestlema Jaak Teppaniga, kes mainis, et Eesti Suusaliit on Tartu täiskasvanute suusaprogrammist vaimustunud. Ja õigusega, lisaksin mina. Teppani ja Tartu Suusaklubi juhi Kerstin Marguse idee pole mitte lihtsalt hea, vaid lausa geniaalne.

Tähelepanu, lasen Teppanil selgitada! Temagi hinnangul ei suuda suusatamine noori väga hästi köita. Kuid võtmeks on lapsevanemad, kes seni ei teadnud suusatamisest eriti midagi. Kui lapsevanemad hakkavad aga ise trennis käima ja saavad maigu suhu, siis panevad nad oma maimukese ka suurema tõenäosusega just suusatrenni – kasvõi talveks, et lapsel põnev oleks ja ta samuti korralikult suusatama õpiks.

Just seetõttu on täiskasvanute suusakooli roll niivõrd oluline. Praegu õpib Tartus Teppani juhendamisel ja koos minuga umbes 50 harrastajat, kes on jagatud kahte gruppi. Kusjuures see arv tuli kokku praktiliselt ilma reklaamikampaaniata. Mina leidsin kuulutuse Tartu Suusaklubi koduleheküljelt (www.suusaklubi.ee).

Loodetavasti hakkab suusaliit Tartus idanema pandud seemet korralikult hooldama ja paneb sarnased seemned mulda teisteski linnades, sest projekt on seda väärt. Kasvõi juba seetõttu, et maratoni läbida soovivad inimesed pidid varem üksikult ja ilma treenerite abita valmistuma. Selline omaette nokitsemine on aga väga tüütu ja sageli ei anna ka tulemust.

---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ----

Lühidalt ka kolmapäevasest jõutreeningust. Võrreldes eelmise korraga on paar muudatust. Kogu treeningu pikkuseks on umbes-täpselt poolteist tundi ja esimese harjutuse valimine on vaba, loetlen tehtud järjekorras.

Igat harjutust tuleks teha järjest kaks korda ja mõlema harjutuskorra kestvuseks on minut. Kahe harjutuskorra vahel tuleb minut aega puhata. Järgmise harjutuse juurde minnes on puhkeajaks poolteist minutit.

Harjutused:
1) hantlid ja hantleid tuli tõsta kaela tagant
2) varvastele tõusmine, kaelas liivakott
3) kõhulihased, täiesti tavaliselt
4) sügavad kummardused ette, käes oli vist 7,5 kilone ketas
5) hüppenööriga hüppamine
6) vahelduvtõuge kummiribadega ehk klassikaimitatsioon kätega
7) hantlid ja neid tuleb tõsta selja taga
8) külili lamades jalatõsted – oskuslikumad võivad sellises lamangus keha õhus hoida ja siis jalga tõsta
9) kummardus-keerutused ehk keharingid kettaga (taas vist 7,5 kilo)
10) trepihüpped – ühe jalaga astme peale, tõuge õhku ja teise jalaga astme peale

Seekordne jõutreening oli kuidagi mõnusam, kuid oluline erinevus oli muidugi puhkeajas, mida eelmine kord põhimõtteliselt polnud, sest tegin kaaslase puudumise tõttu teistest kaks korda rohkem harjutusi. Nii oli ka koormus loomulikult suurem.

Oluline on siiski rõhutada, et iga harrastaja võiks nende harjutuste põhjal enda nimekirja koostada ja rahulikult katsetada.

---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ----

Väike hoiatus ka. Kõige madalama reitinguga spordifilmiks on tänavu tehtud korvpallidraama «Crossover», mille keskmine hinne on 1,1 (miinimum on 1 ja maksimum 10). «Raging Bull» sai keskmiseks 8,3.

Foto 1: pilt IMDB lehest
Foto 2: pildil on erinevad suusad. Foto autor: Ove Maidla / Postimees / Scanpix
Foto 3: pildil Jaak Teppan. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix