Pullerits: Otsustav mitmekülgsus

Mu endine kolleeg Egert Kamenik, kes on nii mitmeski meesteajakirjas avaldanud täiesti maailmatasemel seksikaid pilte - näiteks Eesti paljaist naisjalgpallureist dushi all -, kirjutas hiljuti, et ei oska kuidagi teisiti suusamaratoniks valmistuda, kui ainult joosta.

Mehelt, kes piltnikuna on näidanud hämmastavat kreatiivsust, on seesugune vähene loovus sportlasena üllatav. Seda enam, et nagu rõhutas eelmisel nädalal mu treener Kalmer Tramm, Eesti naiste B-koondise juhendaja, on praegu, mil lund veel pole, oluline harjutada just mitmekülgselt.

Allpool mõned näited Egertile ja teistele ka, mida ma Trammi plaanide järgi olen teinud, alustades (minu arvates) lihtsamast:

Ujumine. Kõige kergem treening. Tavaliselt esimesed 100-150 meetrit on pisut rasked, aga siis saad rütmi kätte ja edasi läheb justkui autopiloodiga. Eile ujusin pisut üle tunni ja oleks võinud rohkemgi ujuda, sest tunne läks järjest paremaks. Pulss ei lähe üles, käed-jalad ei väsi ära. Ainus häda, et kuna hingan ainult vasakule, siis tikub vasak kõrv vett täis minema. Samuti tikub vesi ninna ning tekitab seal ärritust, nii et eile õhtul läksin magama, üks sõõrmeist umbes. Hommikuks oli kõik taas korras.

Rullikutega sõit. Kui septembris esimest korda klassikarollereid proovisin, oli tunne, et nendega liikuda on suisa võimatu. Pooleteise tunniga sain hädavaevu läbitud vaid 16 km. Aga kolmandal-neljandal treeningkorral hakkasin asjale pihta saama. Kuna Tartu laululava tagune ring on lauge, ei anna seal vahelduvtõuget eriti harjutada, ent see-eest on too ring vaat et ideaalne paaristõuke lihvimiseks. Ja paaristõuge on Tartu maratonil, mis muist kulgeb kergelt allamäge, eriti oluline. Lõpuks sain klassikarullikutel sõidu sedavõrd selgeks, et nii mitmedki mehed, kes käisid seal uisku treenimas, kippusid minust maha jääma. Kahju on ainult sellest, et laululava taga lõpetati rullikute laenutamine juba mitu nädalat tagasi.

Jooksmine. Tean, et enamik vihkab jooksmist. Kuna tudengina ligi kaks kümnendit tagasi harrastasin pisut keskmaajooksu (isiklikuks margiks 800 meetris jäi 1.55,9), siis mulle on jooksmine kerge lõbu. Tõsi, kui neli viis-aastat tagasi jalad pärast pikka-pikka pausi kõhu alt taas välja võtsin, valmistas ka 3 km läbimine suurt raskust. Aga nüüd läheb 10 km tempoga 4.30-4.35 suisa mängeldes. Pärast mõtled koguni, et ei tea, kas sellest trennist kasu ka oli. Suusaspetsid räägivad, et ega puhtakujulisest jooksmisest väga suurt tolku siiski pole, sest liigutused on võrreldes suusatamisega teistmoodi.

Rattakross. Tõsi, seda ei ole ma juba ligi kuu aega teinud, kuid tänu soojadele ilmadele olen märganud, et mitmedki rattamehed on oma sõiduriista talvekorterist jälle välja veeretanud. Samas, ega rattasõit olegi mulle kontimööda ja vaimu järgi. Ärgu ratturid pahaks pangu, aga see tundub üksjagu ropp ja rõve ala. Eriti maastikul, kui pärast oled üleni mudane. Ja ega maanteelgi vihmaga asi parem ole. Lisaks eluohtlik. Ning nagu suusamehed on seletanud, tõuseb rattasõidust suusaettevalmistuseks veel vähem kasu kui jooksmisest.

Suusaimitatsioon. Viimati tegin Tartu dendropargis imitatsiooni tund ja 50 minutit. Seal on seitsme tõusuga ring, mis eri inimeste väitel küünib 1,3-st 1,7 kilomeetrini. Kalduks eelistama 1,3 km. Regio pealik Teet Jagomägi ütles, et tal kulub selle läbimiseks kümme minutit, nagu on kulunud mulgi. Aga kuna seal on pidevalt tegemist tõusudest üles ronimisega, on väheusutav, et tempo püsib 6 min/km kandis. Kui püsiks, siis oleks tegu 1,7 kilomeetriga. Ent olgu ringi pikkus milline tahes, on imitatsioon, kui tõuget korralikult rõhutada ja võtta tõuse hüpetega ning laskumistel ja väikestel lauskmaajuppidel mitte kõndida, ikkagi hirmus raske treening. Laupäeval tundsin selle eel isegi kerget vastikust, aga kui võtad kepid kätte ja hakkad tegutsema, ei siis enam tagasivaatamist ole. Pärast on muidugi mõlemad särgid raskelt märjad ning isegi nokatsmütsi nokk tilgub higist. Lühidalt: masohhislik treening.

Jõutreening. Kõige nürim treening. Minu respekt neile, kes viitsivad ja suudavad seda päevast päeva teha. (Suusatajaid noist muidugi ei saa, pigem kulturistid.) See on hästi tuim töö, kusjuures iga järjekordse harjutuse kallale asumine nõuab metsikut kontsentreerumist, jõu koondamist. Eile, enne tunnist ujumistrenni, mässasin rauaga 35 minuti. Nii vähe pole ma juba tükk aega jõudu teinud. Tavaline taks on 50 minutit, kusjuures siis on viimased veerand tundi sellised, et hambad on ristis ja nutt vaat et pingutusest kurgus. Aga ma katsun ka tempot hoida, harjutuste vahel mitte rohkem ringi jalutada, kui on hädavajalik ühe masina või kangi juurest teise manu minemiseks.

Eile trehvasin Arena jõusaalis Pere ja Kodu tegevtoimetajat Evar Saart, kes tuli sõudeergomeetril rassima, ning ta imestas, miks ma nii higist leemendan. Tjah, olen seda ise ka täheldanud, et harva näen seal kedagi, kel särk seljas läbimärg. Aga ega ma käigi seal rinnalt surumise rekordeid jahtimas, vaid jõuvastupidavust arendamas.

***
Siin blogis on küsitud Vooremäe ja samuti Vorbuse suusaradade kohta. Uurisin asjade seisu SA Eesti Terviserajad juhatajalt Jaanus Pulleselt, kes kinnitas, et Vooremäele tulevad sel talvel vanade põhjade peale kindlasti rajad, kokku 6,5 km. Ta lisas, et uued trassid on ka juba maha märgitud. Paraku tuleb sel talvel läbi ajada valgustuseta, sest Pullese sõnul pole selle paigaldamine tehniliselt veel võimalik. Ent kavas on valgustuse sättimine küll. Igatahes väitis Pulles, et kui näiteks jaanuarist peaks lumi maha tulema, saab hakata kohe ka Vooremäel sõitmas käima, nii klassikat kui uisku.

Vorbuse mäe radade kohta ei osanud Pulles midagi öelda, sest see pole n-ö tema rida. Ent ta möönis, et kui Vorbuse mägi ühendada Jänese matkarajaga ning Tähtvere pargist sinna suusarada maha tõmmata, saaks edasi-tagasi kokku 15 km pikkuse korraliku sõidu.

Foto 1: Ajakirja DI esikaas, foto on teinud Egert Kamenik.

Foto 2: Kätekõverdused
Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix