Pullerits: Venelaste uskumatud seiklused välismaal

Mis nüüdisajal suusatajail viga: kasseerivad preemiaraha sisse ja õnn ongi õuel. Aga vaat kuidas vanasti asjad käisid...

Juhtus endine tippmees Arne Sirel koos Nõukogude ametiühingute koondisega umbes kaks ja pool kümnendit tagasi Itaalias Rode suusamäärdevabrikut külastama. Ega itaallased tahtnud neid eriti vastu võtta - ametiühingud ju kommunistide sabarakud, mäletab Sirel nende tõrksuse võimaliku põhjusena -, aga koondise juht käis neile sedavõrd peale, et lõpuks sai oma tahtmise.

Võeti siis nõukogudelased tehases vastu. Delegatsiooni juht kinkis vastuvõtjaile Leningradi vaatega postkaardi ning seletas juurde, et näete, see on meie Veneetsia.

Rode esindajad pakkusid punast veini ja külalislahkusest ütlesid, et kingiks hea meelega mõned määrded ka.

Aga Nõukogude delegatsiooni juhile ei sobinud mitte igasugune määre. Tema tahtis ainult eriti külma ilma määrdeid, -10 kuni -30. Põhjus: need läksid külmal Venemaal hästi kaubaks, umbes 15 rubla purk.

Lõpuks tulid suusatajad Rode tehasest tulema kolme määrdekastiga. Delegatsiooni juht andis korralduse, et need tuleb tema tuppa viia.

Ent suusatajad ei kuulanud sõna. Nad otsustasid määrded kõigi vahel vennalikult ära jagada. Delegatsiooni juht sai ka muidugi oma osa - aga või see teda rahuldas. Kus sa sellega! Sirel pakub, et kokku võis kastides olla 300-400 purki määret, seega ligi 6000 rubla väärtuses. Selle eest sai tollal ju Zhiguli.

Delegatsiooni pealikul jäi Zhiguli-raha saamata. Aga suusatajate omavoli ei jäänud ka karistuseta. Delegatsiooni juhist sai varsti Moskvas üleliidulises spordikomitees ametiühingute talialade osakonna juhataja ning siis saabus payback time - tasumise tund. Igatahes Sirelil ametiühingute ridades välismaale võistlusreisidele enam pääsu polnud. Isegi vennalikku Poolasse mitte.

Nõukogude vaesus ajas tollal suusatajaid välismaal üldse peast pisut sassi. Uno Leist mäletab samuti üht juhtumit Itaalias, kus ta venelasest tiimikaaslane astus ühel päeval hotelli, kallid ja tuttuued spordisussid näpus. Kui Leist uuris, kust ta need sai, vastas vene poiss, et tänaval kaupluse eest korvist lihtsalt võttis.

Ta ei saanud aru, et need jalanõud olid seal väljas reklaamiks. Suures ähmis ei pannud ta isegi tähele, et need olid ju mõlemad sama jala jalavarjud - just selleks, et kellelgi ei tekiks isu neid pihta panna. Leist lasi koondisekaaslasel need tagasi viia ja suur pahandus jäi sündimata.

Ent ühel teisel korral polnud skandaalist pääsu. Selle juhtumi kohta on kaks pisut erinevat versiooni.

Leist mäletab, kuidas võistluste korraldajad Itaalias Liidu ametühingute koondise kauplusse viisid, et valige sealt üks asi, mida soovite, korraldajafirma maksab kinni. Üks naissuusataja oli Leisti sõnul rabanud kasuka, mis maksnud nõukogude vääringus vähemalt mitu tuhat rubla. Teised kõik olid aru saanud, et see on liiga kallis, ning tundsid tema valiku pärast isegi piinlikkust. Kuid naissuusataja ei suutnud sellest kuidagi loobuda. Oli pisarsilmi sellest kinni hoidnud. Mis võõrustajail üle jäi, kui oma lihtsameelsust kahetseda ja kasukas kinni maksta. Ent seejärel, mäletab Leist, oli too naissuusataja koondisest minema löödud.

Sireli mällu on too seik 1980. aastate algusest jäädvustunud pisut teisiti. Ta mäletab ka naissuusataja nime, Masha Nikitina, kuid Sireli sõnul ei valinud ta kasukat, vaid pigem nahkmantli. Tõsi, rääkis mulle Sirel, Nikitina oli proovinud ka kasukat. Kuid Sirel oli enda väitel talle seletanud, et see on liiga kallis. Ehkki Nikitina oli vastanud, et eks ta maksab kululimiiti ületava summa omast taskust juurde, oli ta lõpuks valinud siiski nahkjope. Ent seegi oli üksjagu kallis. Mille peale oli Rosalin Bakijev Sireli mäletamist mööda öelnud, et tema ei tihka miskit võtta, sest Nikitina on liiga kalli asja võtnud. Sirel oli Bakijeviga solidaarne.

Aga järgmine päev tõi kaupluse omanik nii Bakijevile kui Sirelile ilusad joped, põhjendades, et eelmisel päeval ei olnud nemad midagi saanud. Siis olid jällegi teised Nõukogude koondislased - peale Nikitina, muidugi - solvunud, et miks Bakijev ja Sirel said nii ilusad asjad.

"Me, eestlased, sõitsime venelastega võrreldes välismaal paremini," väitis mulle Leist. "Venelastel oli kokkupuude erineva kultuuriga nii suur, et nad väsitasid nagu lapsed ringivaatamisega oma energia ära."

Ühte nõukogulastele tüüpilist piinlikku olukorda Itaalias mäletab Leist veel. Mingi sealne kommunistlik ajaleht korraldas oma pidustuste raames suusavõistlused ja kutsus kohale ka kolm Nõukogude suusatajat. Ühel jõuproovil, staadionisprindis, sai Leist teise, ning teisel alal, 30 km ühisstardist sõidus, kolmanda koha. (Pange tähele, kui kaasaegses formaadis võistlusi pidasid kommunistid juba aastal 1981!) Aga Leisti sõnul käis üks vene sportlane selle asemel, et võistlusvälisel ajal heades oludes trenni teha, talle hirmsasti peale, et tulgu Leist temaga linna kaasa, tal on vaja kaupa osta.

Leist aga ei võtnud vedu. Siis rääkis noor vene spordimees augu pähe delegatsiooni giidile. Nõnda nad siis linnas ära käisidki - ja mille järel! Vene mees, kes Leisti mälu järgi oli just aasta varem tulnud Liidu meistriks 70 km sõidus, tahtis apteegist kondoome osta. Pärast, kui teised sellest teada said, ei suutnud nad ära imestada, miks tal, noorel abielumehel, neid küll vaja läks.

***

Spordialast kirjandust on hakanud kõvasti ilmuma. Eile sain trükivärske kõvakaanelise teose "Eesti olümpiamedalivõitjad", kaanel Erki Noole kõrval Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun. Ma pole selle raamatu ilmumisega kuidagi seotud, nii et see siin pole reklaam ega promo, kuid minu arust sobiks see igale spordisõbrale suurepäraseks jõulukingiks.


Korralikult kujundatud informatiivne ja väärikas teos, ainult et peatükis, kus juttu Veerpalu hõbemedalivõidust Salt Lake Citys, oleks võinud juures olla ikka pilt tollest sõidust, mitte mingist Beitostoleni uisustiilis jõuproovist. Täpselt sama käib ka Veerpalu Salt Lake City kullsaõidu kohta: selle juures on fotod samuti muudelt võistlustelt.

Kaarel Zilmer on andnud välja pehmekaanelise, ent see-eest suureformaadilise "Juku suusakooli". See kulub ära vanemaile, kes tahavad, et nende lapsed ka suusatamise selgeks saaksid. Kasulike põhitõdede meeldetuletust leiab sealt ka tavaharrastaja.

Head lugemist, sest lund niipea vist loota pole...

Foto 1: Pildil on Arne Sirel
Foto autor: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Foto 2: Pildil on Uno Leist
Foto autor: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Foto 3: Pildil on Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun.
Foto autor: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix