Pullerits: Suusatajate karmid ööd

Oli aasta 1981 või 1982, vahet pole, kui üleliiduline ametiühingute koondis viibis koos NSV Liidu koondisega Krasnojarski krais esimese lume laagris. Sealt tuli lennata võistlustele Sverdlovskisse. Vahemaandumine, nagu mäletab Eesti tollaseid paremaid suusamehi Arne Sirel, tehti kusagil Kasahstani piiri ääres. Seal oli plaanis ka lennukit tankida.

Kuid oh häda - kütust polnud. Suusatajad, kogu NSV Liidu paremik, sättisid end lennujaamas ööbima. Nikolai Bazhukov, Innsbrucki olümpiavõitja 15 km klassikasõidus, viskas siruli ajalehekioski letile. Olukord oli lühidalt öeldes isegi paljunäinud ja kõikekannatanud nõukogulastele ebanormaalne.

Nõnda siis läkski üks koondise tegelinski, kelle kohta Sirel mäletab vaid perekonnanime, Sadonski, lennujaama personaliga maid jagama. Ta tõstis sedavõrd kõva kisa, kuni jõudis välja suure ülemuseni. Nagu Sirel meenutab, oli Sadonski öelnud tollele, et vaata, mees, seal leti peal magab Bazhukov, olümpiavõitja, ja arvesta, et kui me siit kohe edasi lennata ei saa, kirjutab sellest peagi Sovetski Sport. Sovetski Sport oli suurim üleliiduline spordileht.

Peatselt meendus lennuväljale Jak-40. Tollelgi oli ette nähtud vahemaandumine. Ent erinevalt suusatajate lennukist jagus tollel lennukil kütust. Niisiis hakkaski lennujaama ülemus asju klaarima. Ta kamandas Jakist kõik reisijad välja. Nonde pagasi samuti. Suusatajad, kel oli tekkinud edasiliikumise lootus, aitasid koguni kohvreid Jakist välja tõsta. Siis laadisid nad lennukisse oma varustuse. Lõpuks istusid ise Jaki pardale ja sõitsidki lõpuks Sverdlovskisse.

Mati Albertil, Sireli eakaaslasel, Moskvas nii libedalt ei läinud. Tema pidi sõitma Krasnojarski kraisse Motõginosse, ja sõit sinna viis, nagu ikka tollal, Moskva kaudu. Tallinna lennuk maandus Vnukovo lennuväljal - seda kolmetunnise hilisemisega - ning sealt tuli taksoga edasi sõita Domodedovo lennuväljale. Domodedovo asub soo peal ja seda katsid sageli suured udumassiivid. Tookord juhtus nii, et Albert jäi tervelt kaheks ööpäevaks Domodedovosse uduvangi.

Kuskile minna polnud. Kohalik hotell oli niigi rahvast pungil, sest kõik lennud olid tühistatud. Albert mäletab, et lennujaama põrandapind oli rahvast sedavõrd paksult täis, et isegi astumiseks polnud ruumi. Ainus koht, kus istuda sai, oli restoran.

Sedasi saigi Albertist innukas restorani kunde. Iga paari tunni tagant astus ta sinna sisse ja sõi kohe mehemoodi, ikka paar tundi järjest. Aga pikapeale tuli uni paratamatult peale. Kuhu pikali heita, kui kohta pole?

Albert leidis seina ääres radiaatori. See oli umbes 30 cm lai. Aga sellest piisas, et vähemasti poole kehaga sinna pikali visata. Enda arvepidamise järgi magas Albert kolm tundi, üks käsi ja üks jalg rippusid üle radiaatori ääre. Ent kaua sa niiviisi ikkagi vastu pead... Lõpuks prantsataski ta põrandale.

Ega ta korraga aru saanud, mis õieti juhtus. Oletab, et kulus kümme sekundit, enne kui ära tabas, kus ta on ja mis toimub. Hakkas siis radiaatori peale tagasi ronima, kuid ei saa. Kohe kuidagi ei saa. Sest, nagu selgus, oli korraks vakantseks jäänud soe koht juba hõivatud.

"Kui te pole Domodedovo lennujaamas kahte ööpäeva istunud, siis te ei tea, mida reisimine tähendab," rääkis Albert mulle. "Puhvetid olid ka kõik puhtaks ostetud. Ainus, mida sealt sai, oli valgete tükkidega pruun vedelik, mida nimetati kohviks."

Sireli kõige hullem lennumälestus pärineb 1969. aasta talvest, kui ta sõitis Võru spordikooli kamraadidega Pervouralskisse NSV Liidu noorte meistrivõistlustele. Lennusõit Tallinnast Moskvasse oli talle esimene elus. Moskvas, nagu tavaks, tuli ümber istuda Sverdlovski lennukile. See oli Tu-104, reisijaid umbes saja ringis. Ehk Lendav kirst, nagu Sireli sõnul seda lennukit kutsuti.

Sireli koht oli mootori kohal. Ja kui siis piloot seda käivitama hakkas, ei läinud ega läinud see tööle. Mitte kuidagi kohe. Kaks-kolm korda piloot proovis, ikka tulutult.

Siis tuli vativammuses mees, kruvikeeraja käes. Hakkas midagi mootori kallal urgitsema.

"Lampotshka peregorela," seletas stjuardess. Eesti keeli: lamp on läbi põlenud.

Sirel hoidis pöialt, et Lendav kirst hääli sisse ei võtaks. Hirm oli ju nahas, et kui mootori isegi käima saab, siis ega see taeva alla järsku uuesti seisma jää.

Mootor ei läinudki käima. Siis toodi uus lennuk. Tolle pardal jõudis ta eluga kohale, aga ärevus, ei salga Sirel, oli sellegipoolest hirmus suur.

***
Siin mõned mehed pajatasid mulle eilse sissekande tarvis, et kuna Eestis talve pole, siis lähevad nädalaks koguma suusavormi Soome. Püha lihtsameelsus, tahaks seepeale hüüda. Nad ei ole kõrva taha pannud üht, mida juba mõnda aega tagasi kirjutasin ja mille mu treener Kalmer Tramm mulle pealuu sisse tagus: selleks, et üldse mingit tulemust loota võiks, tuleb läbi teha kogu treeningprotsess. Sellest ei ole tolku, kui arvestate, et kolm kuud vedelete, jalad ahju peal, aga see-eest panete vaimu valmis, et kui lõpuks lumi tuleb, küll siis panete. Ei pane te tuhkagi! See on sama loll jutt nagu varem ajasid karjäärinaised õigustamaks oma vähest lastega tegelemist: et olen küll 98 protsenti ajast kodunt eemal, aga kui siis selle pool tundi päevas lapsega tegelen, siis tegelen temaga maksimaalselt. Sellele lollusele anti isegi suursugune nimi: kvaliteetaeg. Aga jäeti seejuures näiteks arvestamata, et ega laps ole mingi nurgas seisev aparaat, et siis, kui emal aega on, siis peab ka lapsel olema soovi emaga koos "kvaliteetselt" aega veeta. Laps vajab korralikuks kasvamiseks ikkagi pidevat hoolt ja tähelepanu, kogu aeg, mitte pool tundi hästi intensiivselt. Sama on kestvusaladega, nagu ka suusatamine: ei piisa, et teha nädal või kaks intensiivselt lumel trenni. Aitab ainult ja üksnes see, kui kogu aeg, järjepidevalt, läbi sügise on harjutatud. Nii et ärge parem tegelge illusioonide ehitamisega! Soome lumi teid suurt ei aita. Spordis imenippe ei ole. Pikka aega tegemata tööd kiirkorras järele ei tee. Vastasel juhul võiks ju isegi hakata siin hellitama lootust, et teen nädalas 30 tundi trenni, küll siis varsti Veerpalule ka kandu näitan. Seda ei juhtu ealeski.

Foto 1: Pildil on lennuk. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Mati Albert. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix