Pullerits: Spekulatsioonidel kriips peal
Uuendatud kell 11.56
Pärast Torino olümpia naiste suusaprogrammi lõppu istusime Kristina Šmiguni mänedžeri ja kihlatu Kristjan Thor Vähiga Pragelatos Al Mulino pitsarestoranis laua taha ning palusin tal edukad võistlused siis juba vähem emotsionaalses ja rohkem ratsionaalses õhkkonnas silme eest läbi lasta, ning kui teemaks tulid Šmiguni suhted ajakirjandusega, rääkis ta järgmist:
"Palju hullem oli pärast Oberstdorfi MMi [2005], kui hakkasid kirjutama ajakirjanikud, kes pole kunagi suusatamisest kirjutanud, ja kirjutasid täiesti jaburdusi. See oli valus – ilma ühtegi küsimust esitamata, ilma tagapõhja uurimata, täiesti pealiskaudselt kirjutada täielikku jama kokku.
Kui sa üritad asjast aru saada, aga oled ühe korra valesti aru saanud, kuid järgmine kord teed asja selgeks ja tahad õigesti aru saada – selles ei ole sügavamat paha. Haiget teevad need, kes kunagi ei küsigi midagi, sest nii on lihtsam kirjutada, kui ei küsi – sest muidu äkki mu arvamus ei olegi õige, kui küsin, saan teada, et ei olegi nii. Pärast Oberstdorfi oli palju selliseid kirjutajaid."
Nood Vähi õigustatud sõnad sundisid eile temaga tingimata ühendust võtma. Sest sellal, kui Šmigun harjutab kaugel raja taga, on siin Eestimaal liikvele läinud hirmus palju erinevaid spekulatsioone tema käekäigu kohta.
Väga paljud on tema kohta minultki küsinud, ilmselt arvamusest, et kui pean suusablogi, siis pean teadma ka Šmiguni plaane ja kavatsusi. Ja kui olen ausalt vastanud, et mul pole Šmiguni kohta muud teavet kui see, mis ajakirjandusest saadud, siis on küsijad varmalt asunud oma teooriaid välja pakkuma. Paljud neist teooriatest on jõudnud otsapidi ka juba meediasse.
Sedasi, et mitte liituda asjatundmatute spekulantidega, mõtlesin, et peaks ikka asjaomastelt inimestelt järele pärima. Kogusin kõik spekulatsioonid kokku ja saatsin need Vähile ning palusin neile paar sõna kommentaariks. Teooriaid sain kokku kuus:
1. Kristinal puudub tegelikult pärast kahte olümpiavõitu piisav motivatsioon, et sel hooajal maksimaalseid tulemusi näidata.
2. Kristina motivatsioon langes peale seda, kui sai selgeks, et MK-sarja ta ei võida.
3. Kristina püüdis endale selleks hooajaks tekitada kunstlikku motivatsiooni MK-sarja võitmise sooviga, kuid ajapikku sai aru, et tegelikult see teda väga ei motiveeri.
4. Kristinal puudub sel hooajal sportlik viha ja maruline saavutusvajadus.
5. Kristina ei ole enam täielikult suusatamisele pühendunud, vaid ta mõtted liiguvad üha rohkem teisi radu, millele vihjab ka näiteks Rutt Šmiguni SL Õhtulehes öeldu, et Kristina võiks talle lapselapse sünnitada.
6. Kristina ei lähegi Sapporo MMile, sest kas tervis ei ole parim või puudub motivatsioon endast kõike välja pigistada.
Eile hilisõhtuks saabus Vähilt meilitsi vastus, kus ta ütles nende teooriate kohta:
"...kirjutad siinkohal sellist jama, mida ei suuda lugedes isegi uskuda. Neile küsimustele ei ole lihtsalt vastata võimalik. (Igale küsimusele saaks lihtsalt öelda BULLSHIT või JABURDUS)."
Samuti lisas Vähi:
"PS! - väga ei usu ka seda teiste inimeste küsimiste juttu, mis kirjutad, sest minu poole pöördub Kristina kohta küsimustega iga päev 10-id inimesi ja selliseid jaburdusi pole keegi küsinud. Ehk lühidalt öeldes arvan, et tegemist on sinu kui provotseeriva stiiliga ajakirjaniku ulmelise fantaasia viljaga."
Nii see siiski ei ole. Selgitasin ka Vähile:
"Paljud inimesed - olgu või need, kellega kusagil trennis trehvan, või siis mu kolleegid või lihtsalt muud tuttavad - tulevad minu käest küsima, et mis seisus Kristina on ja mida ta plaanib, ja kui ma ütlen, et ei tea, siis inimesed hakkavad kohe oma teooriaid välja pakkuma. (Näiteks punktid 2, 4 ja 5 on ajakirjandusest ka läbi jooksnud.)
Inimesi huvitab Kristina käekäik, see pakub kaasaelamist ja jutuainet, ja seetõttu tekitab tema käekäik igaühes ka mõtteid, mida siis teistega omakeskis jagatakse, et huvitav, mis neist mõtetest teised arvavad.
Meie viletsa talve tõttu peate ju viibima muist aega välismaal ja sealt on info aeglane ja katkendlik ja pealiskaudne jõudma siia Eestisse, sest ajakirjandusel pole lihtsalt võimalik Kristinale või Sulle mikrofoni paar korda nädalas nina alla pista. Kus aga infot nappima tikub, siis seal täidetaksegi tühikud oma peas kootud vandenõuteooriatega."
Nii et, head inimesed, palun ärge levitage kuuldusi ja spekulatsioone, muidu saan mina nende eest võtta.
Ja lõppude lõpuks ei saa unustada seda, mida Vähi vastas tol vestlusel Pragelato pitsarestoranis mu viimasele küsimusele:
Kas nelja aasta pärast Vancouveris võib oodata, et Torinos saamata jäänud kolmas kuldmedal tuleb sealt?
"Võime olla kindlad, et ta võtab ühe kulla veel. Järgmiselt olümpialt. Tal on sees tõeline tahtmine see teoks teha. Ta on siis suusataja parimas eas, nagu Andrus Veerpalu oli Salt Lake Citys või Katerina Neumannova nüüd Torinos. Ta mõtles selle enda jaoks [30 km sõidu järel] läbi, et ta pole lõpetanud, et ta tahab saada veel ühe kulla."***
Täna hommikul saatsin Vähile kirja, kus viitasin Šmiguni ümbritsevate spekulatsioonide allikana kahele SL Õhtulehes ja Eesti Päevalehes ilmunud kirjutisele. Vähilt tuli vastus, mis siinkohal väärib oma otsekohesuses kiiret avaldamist (loodan, et Vähi selle peale ei pahanda):
Need mõlemad artiklid on kirjutatud ilma ühegi vestluseta Kristinaga ning mõlema nende kirjutamise puhul on Kristina viibinud tuhandeid kilomeetreid eemal ning temalt pole küsitud ühtegi kommentaari.
Lisaks on Ruti lause ["Loomulikult on Kristinal aega sünnitada."] ju [Õhtulehe ajakirjaniku Gunnar] Pressi poolt provotseeritud küsimusele vastus (küsimust ennast loomulikult ise kirjas ei ole)! Samuti rebis Õhtuleht tekstist veel välja hoopis teisemõttelisema lause ja pani selle putkadele lehe reklaamiks - seal seisis: Rutt Šmigun: Kristinal on aeg sünnitada! - sellist lauset ja mõtet Rutt ei ole öelnud, aga igasugu lihtsad inimesed loevad vaid putka pealt silti ja jututeemat jätkub kõigile ja ega pärast viitsi enam keegi süveneda kogu artikli olemusse.
Samuti on mul ausalt öeldes jaks otsas - ära nüüd pahanda - eesti laiskade ajakirjanike valgustamises. See hooaeg on ilmekalt tõestanud - pooled ajakirjanikud, kes peale võistlust loo kirjutavad, isegi ei vaata sõidu ülekannet ja kirjutavad oma loo vaid sportlase saavutatud koha põhjal, millest kuskilt kuulevad - lisaks aitavad selle artikli valmimisel need ajakirjaniku sõbrad, kes on asjast veel kaugemad, aga kes siis oma arvamusi heameelega jagavad.
Ehk kui sa väheke mõtiskled asja üle, siis on Eestis tihti nii, et kui on tulemas olümpia, siis ajakirjanikud natukenegi liigutavad ennast ja viivad asjadega ennast kurssi, aga näiteks tänavu on olukord lausa halenaljakas.
Minu jaoks on küsimused ajakirjanikelt - noh, mis võistlused järgmine nädal Davoses toimuvad? - täitsa tavalised. Kusjuures FISi leheküljelt saavad ju kõik vaadata, et järgmise nädala võistlus ei toimu Davoses jne.
Siinkohal on väga suur erinevus muude maade ajakirjanikega, keda MK-del ikka pidevalt kohtan...
Foto 1: Pildil on Kristjan Thor Vähi ja Kristina Šmigun. Foto autor: Mati Hiis / SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Pildil on Kristina Šmigun. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Kristina Šmigun. Foto autor: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix
14 Kommentaarid:
Olen seda alati arvanud, et iga sepp jäägu ikkagi omade liistude juurde. Valus on lugeda ja teles kuulata naiivseid valetavaid kommentaare, iga spordiala peaks kommenteerima ikkagi vastava ala asjatundja, mitte et täna räägin iluuisutamisest, homme tõstmisest...
Natuke puudutab see ka Pulleritsi. Rohkem enesekriitikat ikka...
tee, mis tahad, priidii, aga keegi ei võta sind asjatundjana. keegi ei tule sinu käest küsima, "mis kikuga juhtunud on". no ei tule. peeglike-peeglike võib-olla räägib, et sul on maailma kõige ilusam..., aga noh... tead. bs
Otseselt ei küsi vast keegi, kaudselt juttu tehes tõstatakse ikkagi küsimus üles. Kasvõi nii: Priit, mis sa arvad, mis Kristinal viga võib olla, et ... blablablaa?
On küsimus? On.
Ega ma olegi kuskil väitnud, et ma olen mingi asjatundja kellegi alal. Ma olen ainult vahendaja, ajakirjanik. Ükski ajakirjanik ei ole parem, kui on tema allikad, mis tähendab, et kui allikad on kehvad, siis ei saa ka ajakirjanik parem olla.
Kes tahab targem olla, leidku endale paremad allikad. Nii lihtne see ongi.
Kuuldavasti pidid paljud ajakirjanikud ka veel ülbed olema ja nad ei viitsigi vastutulelikult oodata, kui sportlasel oleks aega nendega suhelda ja treivad oma fantaasia põhjal valesid täis artikkleid. Näiteks Markko Märtini juhtum, kus ajakirjanikud boikoti talle korraldasid - täiesti lapsik, nagu mingid teismelised. Küsimus on selles, kas sportlased vajavad ajakirjanike või vastupidi?
Nii mõnigi ajakirjanik on sportlast ähvardanud boikotiga. Pole ime, et sportlased ajakirjanikke väldivad.
Südametunnistus jätab soovida!
Allikate kohta võib Pulleritsile vastuseks öelda, et allikad on täpselt nii head, kui hea on sportlasega läbisaamine.
Jah, see viimane lause eelmises kirjas on põhimõtteliselt õige. Aga trikk seisneb selles, et ükski ajakirjanik ei tohi muutuda sportlase õuelaulikuks. Siis oleks ta PR-esindaja. Hea ajakirjanik peab kirjutama sportlasest siis, kui kõik on väga hästi, kui ka siis, kui kõik on halvemast halvem. Vastasel juhul, kui ta viimast ei tee, petaks ta neid, keda ta peab ennekõike teenima - oma lugejaid.
Üks tennisetreener saatis mulle meilile seesuguse arvamuse:
Tervist, usun, ei tohi sõna võtta omamata piisavalt infot, seepärast ei võta kommenteerida Kristina Šmiguni rõõme ja muresid, kuid rääkides motivatsiooni puudumisest üldisemalt julgen pakkuda universaalset lahendust - sobib erinevatel spordi- ja elualadel - katta kõik oma tegevusega seotud kulud omavahenditest, siis auhinna-, preemia-, sponsor-, reklaamirahadest, sealhulgas treenimis- ja võistluskulud, treeneri ja hooldemeeskonna palga- ja lähetuskulud, taastumis- ja meditsiinilise teeninduse kulud, muud kulud. Uskuge, see paneb pingutama nii kerge nohuga, kohulahtisusega, teibitud jalaga, kõrgmaestiku- ja muidu rasketes ilmastikutingimustes.
See tennisetreener on küll äärmiselt rumal, võib-olla tennises ei hoolita tervisest ja tulemus ei sõltu nohust, aga vastupidavusspordialadel kus koormused kompavad inimvõimete piire võib väikseimagi põletikukoldega treenimine viia südamelihaste põletikuni ja muude hädadeni, mis lõppkokkuvõttes võib lõpetada isegi karjääri. Tervisesportlased ei peaks lõugu lõksutama, kui kõvad mehed nad on ja pidevalt haigena treenivad, tippsport on midagi muud. Kahju, et leidub koolitamata treenereid kellel pole sporditeadustest ja füsioloogiast aimugi. Siin on rängalt segi motivatsiooni puudumine ja sportlase proffessionaalsus.
Ma saan aru, et tennisistid on ülemakstud ja teenivad turniiridel korralikku raha, aga paljudel spordialadel on tippvõistlustel autasuks medal ja soe käepigistus, seda tippspordis. Jutt ei ole seejuures marginaalsetest spordialadest. Nii et tennisetreener rääkigu siiski enda eest.
Mis te arvate mitu protsenti sportlastest suudab oma sponsortuludest, võidupreemiatest jne kulud kinni maksta?? Sellise süsteemiga oleks vist suusatamises MK etapil umbes 10 startijat :).
Naiivne jutt lihtsalt.
Tegelikult on just vastupidi, kui sportlane läheb enese raha eest on ka tulemus tema enda asi ja MITTE KELLEGIL ei tohiks olla kehva tulemuse korral ütlemist. Just võõras raha sunnib pingutama kuna rahastajad nõuavad tulemust
Kirjutada ju võib, aga hädad aögavad sellest, et kirjutajatel onkehv side tegeliku olukorraga. Pulleritski konstrueerib selliseis keerdkäike ja püüab nii eri värvi niite kokku sõlmida, et ka kõige põgusamalt spordiga kokku puutunud inimesel hakkab valus lugeda. Vahel tundub , et sellise loo peale läheb Veerpalu jalg rohkem paiste ja Kristinal ägeneb nohu. Sport ja eriti tippsport on vähe teisem kui sellest blogist lugeda oleme saanud. Nii et KTVähil on õigus pahane olla....
No siililegi on selge, et muid vastuseid ei saaks Thor-Vähi anda üheldi juhul,olgu need siis tõesed või valed. Sponsorid ja avalikkus seda ei mõistaks...tuleb veenda, et kõik on super. Seeega ei selgitanud see kirjavahetus midagi. Pigem andis alust arvata, et vastaja siiski hämab. Üldiselt on nii, et kui küsisjal on osalislt õigus´ja teema on valus, siis on reaktsioon; bullshit, tääielik väljamõeödis, jne. Kui aga asi tegelikult täitsa alusetu on, kuuleks me põhjendusi, analüüsi, arukat arutlust. Näiteks: "Kristina motivatsioon ei saa olla vähenenud pärast kehe olümpiakulla võitu, sest hoolimata sellest, et Ruth ootab lapselast ja mina olen Kristina tuleviku materjaalselt kindlustanud, on meil ka peres Aanatoli, kes on lubanud vahepealsete kuldade eest premeeerida Kristinat kosmosereisiga. See hoiabli tal stiimuli üleval..." Vüi oleks võinud Thor lihtsalt kahtluste hajutamiseks ühmata: "Nojah,aga kes siis pärast haakkab ema-isa ülal pidama?! Kristiina on siiiski hingelt venalanne ja teeb kõik, et pere elatustase ka järgmisel olümpiatsüklil ei langeks". Minu arvates olnud vaid sellist tüüpi vastused veenvad.
Sellised rauli sugused poriloopijad peaks ravile saatma, ei saa aru, milleks selliseid idiootseid kommentaare peab pilduma. Miks peaks keegi üleüldse 2x olümpiavitja kallal ilkuma, igaühel on oma elu ja elagu kuidas tahab.
Postita kommentaar
<< Esileht