Šmutov: õppetundide õppetund

Nihujaa mul seda vaja oli, mõtlesin, kui olin Tamsalu maratoni lühisõidust läbinud 15 kilomeetrit. Nii ma seal koperdasin – edasi eriti ei liikunud ja pidevalt heitsin pilke üle õla, sest tagant lähenesid ja möödusid arusaamatult kiiresti liikuvad suusatajad, kes kihutasid pikema distantsi finiši suunas.

Kergemaks ka ei läinud ja viimased kaks kilomeetrit möödusid sisuliselt suuskadel kõndides, sest ülakehas polnud enam jõudu ja jalad olid tuimad. Lisaks hakkas poole distantsi peal valutama parem põlv, huvitav, kas mul on samasugune häda nagu Veerpalul.

Igatahes oli väga ebamugav ja midagi sellist ma ausalt öeldes ei oodanud, kuigi päev varem olin Tartu dendropargis viis kilomeetrit läbinud ka umbes 40 minutiga. Seega maratoni lõpuaeg 2:23.29,4 oli isegi täitsa hea, sest dendropargi tempos olnuks tulemus umbes täpselt kolm tundi.

Viimaseks ma ei jäänud, kuid see on sportlashingele vist ainuke lohutus. Õnneks pole kõik väga halvasti. Eesti jalgpallikoondise peatreener Jelle Goes ütles pärast 0:4 hävimist Poolale, et koondis sai küll vastu hambaid, kuid tegemist oli väga hea õppetunniga. Samamoodi võiks öelda minu ja Tamsalu maratoni kohta.

Esiteks peaksin ma tõenäoliselt endale ostma pikemad kepid. Praegu sõidan 155 cm pikkuste keppidega (kasv on 181,5), mis on mõeldud klassika jaoks ja isegi mina sain rajal aru, et pikemad roikad olnuks nii mõneski kohas kasulikumad.

Teiseks – ma sõitsin klassikasuusaga, mis on uisusuusast umbes kümmekond sentimeetrit pikemad. Joonlaua pealt vaadates ei tundu need 10 sentimeetrit küll hirmuäratavad. Kodulehekülgi uurides pole nende kaalul ka erilist vahet. Seega – kas harrastaja puhul on suusa roll olemas või sisuliselt see vahe puudub? Ahjaa, ma igaks juhuks mainin ühte asja veel – mu sidemetel olema kumminupp, mis lubab ka uisku sõita, kuid kas sellel on mingi oluline tähendus, pole ma kindel. Ehk targemad suusahundid teavad ja oskavad nõu anda.

Kolmas õppetund oli joomine – tee seda enne ja pidevalt ka rajal. Sõidu algus oli normaalne, kuid kuskil nelja-viie kilomeetri möödudes hakkas kuidagi väga raskeks minema. Ma ei taibanud kohe ära, kuid natuke hiljem saabus päästev telefonikõne, mistõttu ma jäin korras seisma ja võtsin vöölt ka pudeli. Seal olnud märjuke andis sihukese laksu jõudu, et ma sõitsin 12 kilomeetri märgis olnud toitlustuspunktini peaaegu vaevata. Õppetunniks on samas see, et järgmine kord tuleb kaasa võtta liitrine paun, 0,5-ne sai liiga kiiresti tühjaks.

Söömise osas ei oska ma midagi öelda, sest toitlustuspunktis olnud küpsiseid ja muud taolist ma proovima ei hakanud. Võibolla oleks pidanud.

Neljas avastus oli, et ma ei oska hingata. Selle asemel, et rahulikult kops täis tõmmata, ahmin ma midagi sisse ja puhun sama kiiresti välja. Täiesti mõttetu rabistamine. Kusjuures, täpselt samasuguse tulemuse andis ka koormustest, kus ma isegi maksimumkoormuse juures jätsin kopsumahust 60 protsenti kasutamata.

Ja loomulikult pean ma võtma tehnikatunde, et uisutamisest paremini aru saada. Praegu mässasin ikkagi küllaltki suvaliselt.

Paar head asja on siiski ka, näiteks nii eile kui ka täna tunnen ma end täiesti inimesena ehk liigun ja funktsioneerin küllaltki normaalselt. Eile käed küll õlgade juurest veidi tuikasid, kuid väga hullu polnud. Tavaliselt on karmi treeningu järel alati saabunud paar päeva valu, kuid seekord olen pääsenud.

Lisaks olen lõpetanud unistamise, mistõttu on eesmärgid veidi muutunud – kuue tunniga ma Tartu maratoni tõenäoliselt oma oskuste ja treenituse pealt ei läbi, mistõttu oleks mõistlikum see distants tänavu lihtsalt läbida ja märk kirja saada. Küll järgmisel aastal annab juba tulemust jahtida. Lisaks on Tartu maratoni puhul sümpaatne see, et kui võrrelda klassika ja uisustiilis liikumist, tundub mulle klassika veidi sobivam.

Kuid nüüd Viru maratonile, pikka ma seal ei sõida, kuid lühikest proovin küll uuesti. Eks näis, kas nädalaga on võimalik midagi parandada.