Pullerits: Oli see alles sõit!

Kui eile Tamsalu Neeruti maratoni lõpetasin, küsis staadionidiktor Riho Järveläinen muu jutu seas, kuidas treeningplaanide täitmine on edenenud. Vastasin, et sajaprotsendiliselt, ja isegi on plaane ületatud. Kodus lõin arvud kokku: treener Kalmer Tramm oli äsjalõppenud mahunädala treeningtundide arvuks planeerinud üheksa, aga koos eilse maratoniga tuli neid ligi üksteist.

Villu Päärt, toimetusekolleeg, kes samuti Tamsalu maratonil kaasa lõi, tuletas meelde Jaak Mae noorpõlvetreeneri Uuno Aavola öeldut: suur viga, kui sa teed natuke üle selle, mis võib; väike viga on, kui jätad palju tegemata, mis võib; ideaalse tulemuse saad siis, kui teed parasjagu.

Tegelikult saigi tehtud parasjagu. Sest teisipäevane treening Otepääl oli peamiselt klassikatehnikatreening Trammi valvsa pilgu alla, kus lisaks läbitud kolm MK-etapi ringi oli kokku sisuldasa soojenduse ja lõdevstuse eest. Ning laupäevased Tartu spordipargi 20 ringi ehk 16-17 km ühe tunni ja 20 minutiga olid sõidetud nii aeglases tempos, et enam aeglasemalt ei olnuks eriti võimalik. Too oli n-ö sissesõit pühapäevaseks maratoniks.

Tamsalu maratonil nägi plaan ette teha kahe ja kolmveerand tunniga rahulik pikk põhivastupidavuse treening. Seega oli suurim ülesanne mitte teistega koos kihutama hakata. Õnneks oli stardijärgse välja peal nii palju ruumi, et kõik, kes minust esimestel kilomeetritel mööda tahtsid sõita, said seda ka lahedalt teha. Kui alguses rabelema ei hakka, siis suudad enam-vähem plaanijärgses tempos ka lõpuni kulgeda; aga kui hakkad alguses kohe võistlema, siis vaevalt tuleb tahtmist tempot langetada, kui hasart juba sees.

Järveläinen küsis pärast sõitu, et kuidas rada tundus. Vastasin ilma diplomaaditsemata, et see oli igavene sea songermaa, mingit sõidumõnu sealt küll ei saanud. (Korraldajail ei maksa seda südamesse võtta - kui lund on vähe, ega keegi eelda, et nad raja kunstlumega kataks.) Aga Pavo Raudsepp, kes oli sunnitud mulluse võidu seekord viienda kohe vastu vahetama, väitis pärast finišit mulle vastupidist: et kui enne võistlust pakkunuks ta raja hindeks neli miinus, siis pärast läbisõitmist paneks viie miinusega.

Ilmselt siit jooksebki üks klassivahesid: professionaalse suusavalitsemisega uljale sõitjale võis Tamsalu maratoni rada tõesti põnev olla, aga minusugusele harrastajale, kel kunagi pole meeldinud närvikõditavad olukorrad, ebakvaliteetsest rajapinnasest rääkimata, oli eilne võistlus küll kõige kohutavama reljeefiga, mida Estoloppeti sarjas kohanud olen.

Ainsad mõnuga sõidetavad lõigud kulgesid põldudel. Aga niipea, kui rada keeras metsasihtidele, algasid lainetused ja ebatasasused, sekka augud ja murtud võsaotsad, kuhu taha oli kerge takerduda. Pool energiast ja tähelepanust kulus tasakaalu hoidmisele ning jalalüketeks õige trajektoori leidmiseks. Täheldasin, et seesugustel lõikudel sai uisutajatega võrreldes sama kiiresti edasi liikuda ka sammuta paaristõuget kasutades.

Kõige hullemad olid need mehed, kes tõusudel võitlust alustasid. Juba esimesel suuremal tõusul, umbes 3.-4. kilomeetril, kui mäest üles sai minna kahes kõrvuti jäljes, üritasid mõned sealt vahelt läbi pugeda. Milline mõttetus! Või teine näide umbes poolelt distantsilt, kus oli teine poolpüstloodis tõus, millel Raudsepp enda sõnul teiste eest nii ära spurtis, et noil kulus kolm-neli kilomeetrit enne, kui talle järele jõudsid: seal leidsid mõned mehed, et peab hirmsa hooga üle suruma. Aga nad ei anna endale aru, et see tähendab eessõitja kandadele ja keppidele astumist, mis suure tõenäosusega toob kaasa selle, et eessõitja komistab ja kukub ning siis on küll tulemuseks tarbetu aja kaotus, lisaks mõlema mehe närvirakkude kadu.

Villu Päärt, kes tuli üle lõpujoone paar minutit üle kolme tunni, ütles, et tema nägi seesugustel järskudel tõusu- ja samuti laskumislõikudel hulganisti murtud kepiotsi. Nii et mõelgem enne, kui sobimatus kohas tarbetult rabelema hakkame!

Samas võib noist rabelejaist osati isegi aru saada, sest möödasõidukohti Tamsalu rada tõepoolest eriti ei pakkunud. Enamiku distantsist tuli sõita hanereas ja sobivat spurdikohta teinekord paar kilomeetrit passida. Kui ühel laiemal metsasihil seesuguse koha leidsin ja tahtsin kahest eessõitjast mööduda, takerdusin rütmi kiirendades oma kepi taha ning lisaks suusaga veel värskesse lumme ning olingi käpuli. Tagajärg: ma ei saanud kahest mööda, vaid minust läks omakorda viis-kuus meest mööda.

Kõige kohutavamad, peab tunnistama, olid laskumised. Olin kuulnud lugusid - mille tõele vastavust, möönan, ei ole ma kontrollinud -, et inimesed on Tamsalu kurvilistel laskumistel vastu puud sõitnud. Ka peakorraldaja Vahur Leemets kinnitas paar päeva enne starti telefonis, et mitmed laskumised on tõepoolest kurvilised.

Seetõttu lasin enamikust kolme hüüumärgiga kohtadest alla sahka, vähemalt nii kaua, kuni polnud laskumise lõpuosa ohutuses veendunud, sest liigselt riske võttes võib sellistes kohtades lõhkuda mitte ainult varustust, vaid ka iseennast. Villu Päärt rääkis pärast, kuidas üks julge vend oli laskumisel tema kepiotsa endaga kaasa haakinud, misjärel ta oli sunnitud nn peakat hüppama. Hea oli, et ta terveks jäi.

Umbes 34 km sõitsingi normaalses tempos, mitte eriti pingutades. Ega mu uisuvarustus suurt endast välja pigistada annagi. Mul on uisusõiduks odavad halli-sinisevärvilised Fischerid, mille painde kohta märkis Pavo Raudsepp, et see küll uisusõiduks õige pole. Silja Spordi mehed olid krunti ja libisemismääret päeva varem alla pannud, kuid lisasid, et ega seesuguse suusa põhja peal määre kuigi kaua vastu pea. Saapad on mul samuti vanad sinised Alpinad, mille kohta kaasblogija Martin Šmutov, kes läks üldse oma esimesele Estoloppeti sõidule (lühemal distantsil) eile küsis, et mis asjad need on.

Aga uued Madshusi saapad olid mu kannad nii lõhki hõõrunud, et nendega ei söandanud ma mingil juhul välja tulla. Ja 165 cm pikkused Exeli kepid on otstest nii kulunud, et kohati ei tahtnud nad lumme haakidagi ning siledaks lihvitud tõusudel olin neile toetudes püstihädas. Lisaks demonstreeris Pavo Raudsepp pärast, kui pehmed need on - mis tähendab, et suur osa tõukejõust sumbub paindesse.

Kui siia lisada, et uisustiil pole kunagi mu leivanumber olnud, võis tagumistel meestel mu kõikumisi-takerdumisi-komberdamisi-kakerdamisi nähes küll mõte tekkida, et kes selle hullu siia rajale lasi. (Loodetavasti mu Ameerika koondise valge kombinesoon tuletas neile meelde, et ega USA värvides suusatajast maksagi ilmselt enamat loota.) Igal juhul eessõitjaid jälgides veendusin, et nood liikusid palju stiilsemalt ja kindlamalt.

Kusagil sealkandis, kus tuli silt, et lõpuni on jäänud 10 km, panin pisut juurde. Surusin ühes laiemas kurvis mööda viiest-kuuest mehest ja siis hakkas ses suhtes pisut parem, et ei pidanud eessõitjate tempot jälgima, vaid sai omas rütmis liikuda.

Samas hakkasid häirima need, kes end mu kandadele haakisid, sest kogu aeg oli tunne, et nad tahavad kindlasti mööda sõita. Mitte et ma nende tahtmisele vastu soovinuks punnida, aga ma polnud selles kindel, et nad tahavad, ja see pani südametunnistust veidi piinama, et äkki takistan neid. Seda enam, et nüüd näib erinevalt mu koolipõlveaegadest, mil taganttulijad hüüdsid "Rada!" ja saidki selle, olevat saanud tavaks, et tagumine peab ise hoolitsema, kus ja kuidas ta mööda pääseb.

Kaks-kolm kilomeetrit enne lõppu panin käiku rohkem juurde. Tõusudel sain kahest mehest mööda ja tundus, et olen ka jälitajaist lahti rebinud. Aga valesti tundus. Just siis, kui sain 500 meetrit enne lõppu kätte Martin Šmutovi - nagu öeldud, ta debüteeris lühemal, 23 km rajal -, hakkasid mu taga möödumisvõimalust otsima kaks sõitjat. Staadionieelsetes kurvides suutsin neid edukalt blokeerida, aga 200 meetrit enne finišit leidsid nad vaba raja ja sealt nad mööda läksidki.

Diplomile märgiti mu ajaks 2:35.48,2 ja kohaks 164. (www.nelson.ee kodulehel on mu koht täpsustatud 186ndaks), mis plaanijärgse treeningsõidu kohta, liiati mittepõhistiilis, polegi väga paha. Igatahes läbi aegade mu parim koht uisusõidus.

See nädal on treeningplaanide järgi Tartu maratoniks valmistudes intensiivsete treeningute nädal. Näis, kui palju Viru maratoniks nende järel jaksu alles on.

***
Oeh, peaaegu oleksin unustanud, et kuhu jäi mu suurrivaal Art Soonets. Vastus: ilmselt murdus psühhorünnaku all. Neljapäeva õhtul nägin teda Tartu spordipargis sõitmas. Ta küsis, et palju mul kavas on. Vastasin, et 50 ringi klassikat, kokku kolm tundi, küllap läheb kella üheteistkümneni. Ta arvutas, et see teeb üle 40 km. Eks ta sõitis ka mõnda aega minuga uisku kaasa, aga siis, kui mul sai umbes 25 ringi läbitud, läks ära koju. Tegelikult, ega mul 50 ringi kavas olnud, plaan oli vaid kaks tundi ja selle ajaga tegin 36 ringi.

Aga kui järgmisel päeval Soonetsilt küsisin, et nooh, mis temal kavas on, vastas ta, et 50 km. Ütlesin, et pingutagu aga! Mul on kavas 40 minutit jõudu ja siis 20 minutit lõdvestavat ujumist. Küllap ta siis pingutaski oma 50 km trenniga üle. Igatahes teatas ta laupäeva õhtul, et tema Tamsalu maratonile ei tule. Tõi ettekäändeks, et suusasaapa klamber läks kõveraks. Järelikult ei maksa ikka üle ponnistada.

Foto 1: Tamsalu maratoni finiš. Foto autor: Martin Šmutov
Foto 2: Priit Pullerits Tamsalu maratonil. Foto autor: Martin Šmutov
Foto 3: Villu Päärt Tamsalu maratonil. Foto autor: Martin Šmutov
Foto 4: Pavo Raudsepp. Foto autor: Tairo Lutter / Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Art Soonets. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix