kolmapäev, veebruar 07, 2007

Pullerits: Gaas põhja!

Aitab küll lonkimisest. Nüüd tuleb kiirust hakata tõstma. Kui eelmine nädal oli mahunädal, mil koos Tamsalu maratoniga tuli treeningtunde ligi üksteist, siis see nädal, nagu treener Kalmer Tramm, Eesti naiste B-koondise juhendaja, mulle ette on kirjutanud, tuleb intensiivse harjutamise nädal.

Avalöök sai tehtud eile õhtul kella kaheksa ja kümne vahel Tartu laululava taguses spordipargis. Seal nägi plaan pooleteise tunni pikkuse klassikasõidu raames ette viis kiirendust, alates viiest ja kahanevas järjestuses kuni ühe minutini, vahepeal viieminutilised taastavad pausid. Hea, et temperatuur oli langenud miinus 12 peale, sest ilmselt just seetõttu oli nn pühapäevasuusatajaid rõõmustavalt vähe rajal ette jäämas.

Esmalt tegin umbes 20 minutiga kuus rahulikku ringi soojenduseks. Pole ju mõistlik külmast peast kohe lõhkuma hakata. Seejärel tegin, nagu Tramm oli soovitanud - ligilähedaselt võistluskiirusega -, kaks ringi, kokku 1,7 km. Tasastel lõikudel sammuta paaristõuget ning kergetel vastumägelõikudel kas ühesammulist paaristõuget või ka vahelduvtõuget kasutades. Aega ma ei mõõtnud, kui palju kahe ringi läbimiseks läks. Seejärel lasin tempo alla, tegin ringi ja veerandi rahulikumalt ning siis põrutasin jälle, palju suutsin, kokku ringi ja kolmveerand. Siis poolteist ringi rahulikult ja poolteist kiiresti. Siis ring rahulikult ja ring kiiresti. Kuna jõudu tundus jaguvat, tegin kokku kuus lõiku, kusjuures viimased kolm olid kõik ringipikkused, oletatavalt umbes kaks ja pool minutit. Mis ma sellest sain?

Tundus paraku, et ega vist suurt saanudki. Kuigi vehkisin ja kühveldasin, nagu mainisin, peaaegu maksimumkiirusega - igatahes ei usu, et suudaksin sellises tempos kauem kui 4-5 km vastu pidada -, ei tekkinud pärast ühegi lõigu lõpetamist tunnet, et nüüd on toss väljas.

Varasemast ajast on mul lõigutreeningust mällu sööbinud hoopis teistsugused mälestused. Need pärinevad tudengipõlvest, mil harrastasin õpingute kõrvalt pisut keskmaajooksu. Tartu Riikliku Ülikooli esimese kursuse ajakirjandusüliõpilasena, kui 1983. aastal treeninguid alustasin, saavutasin kevadeks 800 meetri jooksus tulemuse 1.58,2, aga siis võttis punaarmee mind kaheks aastaks oma ridadesse. Sealt tagasi tuleku ajaks oli kehakaal kerkinud kartulipudru tõttu umbes 65 kilolt 80 kiloni - küll oli ikka raske liikuda! -, mistõttu esimesel aastal pärast armeest naasmist kulus kogu treening endisaegse vormi taastamisele ning kahe minuti piir jäigi alistamata. Aga kolmandal kursusel sain juba liikuma ning jooksin kevadel Kadrioru staadionil Tallinn-Tartu maavõistlusel siiani kehtiva isikliku rekordi 1.55,9. (Esimene ring oli hirmus kiire, 54,5ga, mistõttu pärast finišeerimist öökisin tund aega puu all.) Neljandal kursusel enam tulemuste paranemist ei tulnud, ehkki tolle hooaja tippmark 1.56,0 tuli Kääriku staadionil päris mängeldes. Aga sai selgeks, et edasi pole mõtet pingutada, sest mingit kiiret jooksjat minust ei tule.

Vaat tollest ajast mäletangi lõigutreeninguid, nii 200-, 300- kui 400-meetriseid, mis võtsid sedavõrd läbi, et juba poole trenni pealt oli hing niidiga kaelas ja lihased kanged ning kannatus selline, et suuremaks enam minna ei saanud. Nonde mälestustega võrreldes oli eilne suusalõigutreening lausa jalutuskäik loodusesse. Mis ma valesti tegin?

Foto: Fotograafi silmates tegi harrastussuusataja Priit Pullerits Tehvandi rajal tehniliselt päris
ilusat paaristõuget, märgib suusaõppejõud Kaarel Zilmer ja küsib: huvitav, kas sama õnnestub ka Tartu maratoni 50. kilomeetril? Foto autor: Kaarel Zilmer, pildistatud 1. veebruaril
Tehvandil

13 Kommentaarid:

At 11:07, Anonymous Sten said...

See rada on ehk liiga kerge, et pulssi korralikult üles saada, tõuse ju põhimõtteliselt polegi, mine proovi Dendropargi rajal.

 
At 11:33, Anonymous Anonüümne said...

see kunagiste saavutustega keksimine hakkab natuke ära tüütama :(

 
At 12:41, Anonymous Anonüümne said...

Dendros on ehk tõesti mõttekam sellist trenni teha. Kui kaks ringi oli 1700m, siis ilmselt tegid selle ringi peal, mis jookseb ümber sprindiringi? Seal on tegelikult ainult paaristöö. Kuna sul on ilmselt suht asjalik põhi juba all, siis sinu organism nii lahja reljeefi peale veel endast välja ei lähe. Tuleb natuke tõsisemate tõusude peal ennast karistada.

 
At 12:50, Anonymous xxx said...

Las inimene räägib oma tulemustest, mis ses halba on? Vanu suusahunte see vast ei huvita, kuid neid kes suusatamise alles hiljuti leidnud, võimaldab see tekitada mõnedele aegajalt deja vue tunde. Vähemalt endale tuleb küll mõni asi tuttav ette. See selleks.

Midagi ei teinud sa valesti, lihtsalt ülakeha on veel liiga nõrk. Sul on kas lihast vähe ja seega ei suuda kogu organismi võimalikku potentsiaali ära kasutada või oled mahu nädalatest üleväsinud ja ei suuda piisavalt pingutada. Lisaks ei ole esimene kord mingi näitaja. Tark on lõigu trenni teha pärast täielikku taastumist, ehk pärast 1-2 päevast puhkust. Viga aga on selles, et sa aega ei mõõtnud neil lõikudel. Järgmine kord peaksid suutma neid samu lõike teha 0,5-1% kiiremini jne. Ilma kellata sellest aru ei saa. Lõikude mõte on suurendada kiiresti maksimaalset võimekust, mis tuleb kasuks mõnedel raskematel rajalõikudel (tõusud ja möödumised teistest mööda halvasti libisevat jälge. Üldine kiirus suureneb maksimaalselt vast ca kuu aja treeningute tulemusena.

 
At 22:54, Anonymous Anonüümne said...

Kui koormus sai liiga väike, kas siis ei võiks lõigutrenni asemel teha tempotreeningut võistlustempos (või pisut kiiremini)? Ise olen seda küll kasutanud, tavaliselt 60 min max pingutusena. Ei ütleks, et liiga kerge trenniga tegu on või et pulssi üles ei saaks. Kui ikka Trummi ringil iga 4 min tagant täie vilega mäkke joosta ja nii tund aega järjest, siis võtab keele vestile küll. Või läheb see suusatreeningu printsiipidega vastuollu? Mul teoreetiline baas puudub, samuti targad abilised.

 
At 10:12, Anonymous Anonüümne said...

Ma mõtlesin, et se ainult tundub nii, et Priitu 850 meetrisel siledal ringil treenimas näen, aga blogi kirju ja rajal nähtut kokku pannes tundub, et teedki enamjaolt treeninguid selle sileda ringikese peal? Üks küsimus veel, kas on see treeneri ettekirjutus või on oma eelistus sileda ringi peal treenida?
Kui ikka maratoniks treenid, siis tuleks ikka harjutada ka erineva nurgada tõuse võtma ja ka laskumistehnikat harjutada, nagu tamsalu sõidu kirjeldusest aru sain, siis sõitsid seal laskumistel sahka alla? astuda tuleb, kiirust vähendamata - see kõik tuleb harjutamistega ja kogemustega. siledal ringil ei saa neid kumbagi selgeks, ei tõusu tehnikat, ei laskumise tehnikat. Tee nüüd õiged järeldused, ja proovi ikka rohkem vahelduva reljeefiga ringidele oma treeninguid sättida. TM esimesed ca 35 km on koguaeg vahelduva reljeefiga maastikul, mõnede vägagi korralike/raskete tõusudega, elva poolses otsas tuleb jällegi veidi tõusudel tööd teha. Säti ikka treeninguid nii, et teed erialast tööd, st. mitte ei saa linnukese kirja et täna suusatasin vaid ikka vahelduvate tõusudega rajal, sealsamas ju dendropargi nt. 3 km-ne ring on mõnusalt kolme-nelja tõusuga ring, või kui see liiga kaugel tundub, siis ometigi spordipargis sisering veidikenegi parem variant, kui siledat välisringi nühkida.

 
At 10:26, Anonymous Anonüümne said...

dendropargi ringi on eriti hull, vot see on tõeline seasongermaa. ei kujuta ette kuidas harrastaja seda ringi täie rauaga kütab, esimesel jäisel laskumisel võssa...

 
At 11:46, Anonymous to 10:12 said...

Enamus trennidest tuleb ikkagi teha aeroobselt.Juhul kui kasutad pulsokat siis tead mis tsoonis oled dendropargis (ja ms ka spordipargi sprindiringil)treenides -aeroobsest on asi väga kaugel.Loomulikult võid matkata või uisutada aga sel juhul- kuhu jääb tehnika arendamine?

 
At 14:46, Blogger Priit Pullerits said...

Kahjuks ei ole Tartus päras ttööd harjutades kuidagi võimalik reljeefe valida - need reljeefid jäävad Tartust ikka väga kaugele. Ja dendropargis ringi kohta räägitakse ainult õudusi, et seal saab suuska vaid lõhkuda, ja sisering ei olnud ka veel paar päeva tagasi täies pikkuses sõidukorras.

 
At 15:24, Anonymous Anonüümne said...

dendropargi ring on minu meelest etem ikka kui see ovaal, pealegi koordinatsioon areneb isegi paremini seal mütates. Dendros ei ole mingi probleem 2 tundi ära sõita aga selle 800 m ringi peal ei kestaks ma küll üle viie ringi, liialt tuim ikka. Aga eks inimesed on erinevad.

 
At 16:31, Anonymous Anonüümne said...

Mina sõitsin vahepeal dendropargi 1 km-st rada, üks kerge tõus ja üks laskumine, üle poole maast lauget ja normaalset rada.

 
At 19:51, Anonymous to 15:24 said...

"...aga selle 800 m ringi peal ei kestaks ma küll üle viie ringi, liialt tuim ikka. "

Vat maratonirada on ka ju "tuim" ja just selleks tulebki valmistuda !
Btw,dendro ringidest saab sõidetavaks nimetada vaid kilomeetrist,sellegi ainus laskumine on vastik-vastik-vastik.
Ovaal spordipargis aga on super.

 
At 11:33, Anonymous sten said...

Ma sõitsin paar päeva tagasi dendropargis 2x5km ja minu arust oli täiesti ok rada. Laskumised olid küll minu jaoks veidi keerulised, sest kiirused olid suured ja rada jäine, aga kõik korrad peale ühe jäin püsti ja usun, et sain häid kogemusi.

 

Postita kommentaar

<< Esileht