Pullerits: Lõbusaid lugusid maratonidelt

Head suusablogi lugejad, on ju nii, et ei saa ju kõike, eriti suusatamist, surmtõsiselt võtta? Seda enam, et sageli saab nalja ka. Siin mõned lood, mis talve algul endiselt suusakuulsuselt Uno Leistilt kuulsin.

Kuna homme on Viru maraton, siis üks lugu 25 aasta taguse Aegviidu maratoni kohta. Leistil jäi tol aastal vanuse tõttu NSV Liidu rahvaste spartakiaadil käimata - jah, olid sellised ajad, kui nüüdsed Veerpalu- ja Mae-sugused kuulusid lootusetute vanakeste kilda - ning nii ta siis tuli kodust maratoni proovima. Tookord, nagu Leist mäletab, starditi kümnesekundiliste intervallidega 20-mehelistes gruppides.

Aga juhtus nii, et ühel hetkel oli mitukümmend meest metsas puntras koos, sest rada oli ära kadunud. Ja mida rohkem seal nõutult vahiti, et mida edasi teha, seda suuremaks suusatajate mass paisus. Leisti hinnangul olnud lõpuks metsa all 400-500 meest koos. Kuid auhind oli tookord maratonil korralik - hea suusapaar. Et auhinnal mitte vett lasta vedama minna, oli keegi teinud ettepaneku, et teeme siit metsast uue ühisstardi ja korraldame ikkagi võistluse ära ning sõidame tagasi alguskohta.

Kõik mehed polnud sellega aga nõus. Leisti sõnul sõidetud siis lihtsalt üheskoos tagasi. Ent mida lähemale lõpule, õigemini küll algusele, seda kõvemaks olid mõned hakanud tempot kruvima. Lõpuks selgus, et see oli neil mõttetu vaev. Võistlus läks ikkagi tühistamisele ja auhind jäi välja andmata.

Teine pisut kentsakas lugu juhtus 1984. aastal Tartu maratonil. Siis viibis start 20 minutit. Mitte liigse külma tõttu, nagu legendid on liikvele läinud - ehkki ilm oli tol korral pisut külm küll ja tuuline. Kuna start viibis, jõudsid ka kõik joogid toidupunktides ära külmuda.

Leist ja naiste eelmise aasta võitja Rutt Šmigun pidid venivat starti passima teistest eraldi stardikanga ees. Stardi venimise põhjus oli Leisti väitel selles, et üks mees, Hain Kinks, oli unustanud suusad maha Pühajärvele. Seni, kuni need sealt ära said toodud, pididki teised tuule ja külma käes lõdisema.

Kuna Leistil oli seljas õhuke pesu, sai ta üksjagu külma ning oli lõpuks päris nõrkenud ja kaotas Jaanus Teppanile. Ometi tuli ta kevadel, mil oli suurest spordist juba loobunud ja sõitis rohkem taksot kui suuskadel, 50 km suusatamises Eesti meistriks.

1981. aasta Murmanski maratonil, kus tuli läbida kaks 27 km pikkust ringi, järgnes stardile kohe tõus, kus on vaid kaks rada. Nende radade eest käis kõva heitlus. Aga stardijoon oli lai, ja kuna stardikangast ei saanud laiuse tõttu korraga üles tõsta, käis seal Leisti sõnul kõva tõmblemine. "Starti ei tohi maha magada," rääkis mulle Leist. "Kui oled seal 50., siis on kõik läbi, jääd grupist maha."

Leist seisis stardis just MK-etapilt tulnud Aleksandr Lukjanovi kõrval. Tol oli kirju suusamüts peas. Teisel pool Leisti olid stardis sakslased. Aga sakslased varastasid, märkas Leist, ja seejärel põrutas tema ka kanga alt minema.

Lõpus jäi Leist teiseks. Sellepärast, väitis ta, et lõpus oli 2 km laskumist ja seal jäi tema Swixi määre võitjamehe määrdevalikule alla.

Kuid pärast võistlust kuulis Leist Hain Kinksilt, et ta võetakse maha - sest ta oli varastanud. Sama oli talle öelnud ka venelaste suur asjapulk Aleksandr Bõstrov. Leist ütles vastu, et mingu korraldajad ja kohtunikud ning vaadaku üle Murmanski TV lint, sealt on näha, et varastasid sakslased.

Tund-kaks valitses selle küsimuse asjus vaikus. Siis tuli Kinks ja teatas, et tõepoolest, Leistil oli õigus - varastasid sakslased. Seejärel uuris Leist Bõstrovilt, et kas tõesti käis Lukjanov tema peale kaebamas. Selgus, et jah. Ja mispärast?

Aga vaat mispärast! Mäletate, mainisin Lukjanovi kirjut mütsi. Ta oli selle Norrast saanud ja see oli stardirüseluses peast kukkunud. Kui Lukjanov kummardus seda üles korjama, sõideti talle tagant kõvasti selga. Igatahes oli tulemuseks see, et ta ei tulnud kümne sekka. Ja seepärast, nagu ilmnes, oligi ta läinud Bõstrovi juurde kitule, et mingi tundmatu mees tuli teiseks.

Bõstrov andis samuti Leistile õiguse - varastasid ikkagi sakslased, mitte tema.

Homsel Viru uisumaratonil tuleb kõvasti parafiini alla panna. Selle määrdevariandi üheks pioneeriks on samuti Leist. Juhtus see 1974. aastal Haanjas Eesti meistrivõistlustel 15 km sõidus.

Leist saabus Haanja-kanti paar päeva varem kohale ja elas Kurgjärve baasis koos noortega. Seal olid laagris ka kahevõistlejad ja suusahüppajad. Kurgjärvel nägi Leist, kuidas üks poiss määris oma hüppesuuski parafiiniga. Kuulis hüppajailt, et nood kasutavadki määrdeks ainult parafiini, sest see on hästi libe.

Leist võttis neilt malli. Ta määris ka suusaotsad parafiiniga, keskele pani pidamise. Õhtul käis rada proovimas ja vaatas, et kihutas libisedes kõigist pikalt mööda. Järgmine päev, oletab Leist, tuli ta ilmselt esimesena Eesti murdmaasuusatamise ajaloos starti parafiiniga määritud suuskadel. Ta oli siis noor mees, võistles alles teist aastat meeste vanuseklassis, aga võttis enda mäletamist mööda 30 sekundit varem startinud Jüri Voodla kergelt kinni ning alistas ka Kalju Poldi rohkem kui poole minutiga. Nood ei saanud aru, mis nipiga nad noorele Leistile kaotasid.

Leist üritas sama trikki korrata ka 30 km sõidus, aga siis läks ilm nulli ja ta ei saanud suuski kuidagi pidama.

Viru maratonil seda muret õnneks pole. Esiteks on ees ootamas karm külm, teiseks pole uisustiilis pidamist vaja. Näis siis, mis seal homme pakase käes saab. Stardin ikka Ameerika kostüümis nagu Tamsaluski - see võistlus on treeningu eest. Aga kõvema treeningu eest, kui oli Tamsalu maraton.

Foto 1: 2006. aasta Tartu maratoni start. Foto: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: 2006. aasta Tartu maratoni sõitjad Tamme talu ees, ruuporiga Tõnu Tamm. Foto: Margus Ansu, Postimees / Scanpix