Pullerits: Üks kõnekas maratoninüanss

Uno Leist, 1970.-1980. aastate tippsuusataja ja nüüdne Estoveri müügimees, rääkis mulle hooaja algul loo, mis esialgu tundus väheoluline. Kuid praegu, kui Tartu maraton on ukse ees, tuli see lugu taas meelde ja omandas väga tähtsa värvingu. Eks lugege ja vaagige - kas saate tuumale pihta!

Nimelt juhtus 1980. aasta Vasaloppetil, et Leist sõitis 30-40 km vahel järgmistest ligikaudu kahe minutiga eest ära. Jootmine oli perfektne, kiitis ta, ja see aitas. Aga kui lõpuni jäi 10-12 km, tundis Leist, et organism hakkab väsima. Joogipunktis teatati talle siiski endiselt, et jälitajate grupp on kahe minuti kaugusel. 10 km enne lõppu tuli üks päästev punkt, kus ta sai Nõukogude meeskonna jootjailt kohvi. Leist võttiski - aga tundis peagi, et pilt hakkab eest ära minema. Ja kaheksa meest saidki ta finišisirgel kätte. Leist lõpetas üheksandana. Ometi kaotas tollane venelaste tippmaratoonar Ivan Garanin talle omakorda kahe minutiga.

"Tundub, et kohvi kogus oli liiga suur," lausus mulle Leist.

Ja nüüd mõelge sellele, et 4 km enne Tartu maratoni lõppu on samuti kohvipunkt.

Küll tahaks siin tarka mängida ja öelda, kuidas ja kus ja kui palju kohvi tuleb või ei tule juua, aga kui selle lõpujoomisega saab suuri vahesid tasa teha või kaotada, siis ei ole ma paraku nii suur masohhist, et hakkasin siinkohal selle Kalmer Trammilt saadud väärtusliku nõuga kõigi ees laiutama. Kuskilt läheb ikka piir ka, mida tasub rivaalidega jagada ja mida mitte.

Ega rivaalid minuga ka kõike jaga. Näiteks eile jättis üks Jaak kommentaaridesse kirja, et võiks ka tarka taktikalist nõua anda, aga ütles, et ei anna.

Kuid ega ma üdini kade ka pole. Nagu juba eile lubasin, siis kirjutan siin homme üksikasjalikult, kuidas maratoniks viimasel päeval valmistuda ja kuidas maratoni sõita - nii et tulge siia tagasi lugema kõik!

Aga seni, et ootusärevust leevendada, üks lõbus lookene, mille rääkis mulle teine Leisti-aegne tippmees Mati Albert. See räägib sellest, kuidas Nõukogude Eesti suusatajad loata üle piiri hüppasid.

1981. aastal, sügaval Leonid Brežnevi ajal, käisid Eesti suusatajad Põhja-Soomes võistlemas. Ega nad seal nii väga sportlastena käinud, tunnistas Albert, vaid ikka turistidena turismigrupi koosseisus, nagu tookord oli tavaks. Sõitsid rongiga Põhjapolaarjoone lähedale Rovaniemisse ja sealt edasi bussiga Rootsi piiri äärde Yllase suunas, mis jääb Levilt edalasse. Siis teatas grupijuht ootamatult, et homme on võistlused hoopis Rootsis, et lähme kõigepealt sinna ja alles seejärel sõidame Yllasele.

Aga viisat Rootsi minekuks suusatajail mõistagi polnud. Otsustati lihtsalt proovida, et kas saab üle piiri või ei saa, rääkis Albert.

Soome-Rootsi piiril tuli piirivalve bussi. Alberti sõnul olid mundrimehed vaadanud, et ahah, suusatajad, selge - sõitke aga edasi.

"Kui võim ja valitsus oleks sellest teada saanud, oleks küll pead lennanud," oletas Albert.

Kui suusatajad Rootsist tagasi Soome tulid, ei tulnud piirivalvurid piiril enam bussigi, sest see kandis Soome numbrimärki.

Vedas, mis muud.

Foto 1: Uno Leist. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees / Scanpix

Foto 2: Mati Albert. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix