Pullerits: Mis juhtus Viru maratonil?

Raske oli otsustada, kui paljaks end koorida. Termomeeter, mis olenevalt asukohast näitas miinus 11-15 kraadi, justkui vihjas, et vest tasub selga jätta. Selle otsuse õigsust näisid kinnitavat ka paljud kahekohalise numbriga startijad. Aga samas meenus mullune Viru maraton, kus stardi ajal oli külma 17 kraadi, ning kus selga jäetud vest naha pikapeale üksjagu märjaks küttis.

Seega saatsin vesti kuradile. Nagu ka paksud Toko kindad, millega eelmine aasta olin sõitnud, ja tõmbasin kätte sõrmikud (ostetud Ehitus Service'ist, hind umbes 50 krooni). Lõppude lõpuks oli treener Kalmer Tramm - pole vist enam vaja korrektsuse pärast lisada, et ta on Eesti naiste B-koondise peatreener, sest truud lugejad teavad seda niigi - näinud ette korraliku kahe ja poole tunnise kontroll-tühjendustreeningu, mille sisuks "hoogne pidev sõit".

Art Soonets, mu igipõline konkurent, keda ma suuskadel veel kordagi võitnud pole, jättis esiotsa Postimehe sildiga beežika vesti selga. Aga kui nägi, et ma pelgalt kombinesooniga starti lähen, heitis ka üleliigse ült. Selge märk, et ta oli valmis mu treeningtempoga võistlema.

Stardikoridoris sattusin kõrvuti kaitseminister Jürgen Ligiga, kes kurtis, et ei ole saanud korralikult harjutada. Aga kes käskis tal nii vastutusrikka ameti vastu võtta? Partei sundis või? Igatahes, kui nüüd õigesti mäletan, rääkis ta, et tuli Tamsalu maratonil juba 30 minuti järel rajalt ära, sest jalad olid laskudes krampi kiskunud. Ööl enne Viru maratoni oli ta töökohustuste tõttu alles kell üks magama saanud.

Hea, et olin vatid kõrva toppinud, sest korraldajad olid Virumaa muuseumist vedanud kohale 17. sajandist pärit kahuri, millega andti otse võistluskoridori kõrvalt kõrvulukustav stardipauk. Vatte ei pannud ma kõrva siiski kahuripaugu kartusest, vaid seepärast, et külma ilmaga tikub mul tuul kõrva puhuma ning lõugade ühendumispiirkonnas valu tekitama. (Ega mul just maailma kõige pead ligi hoidvamad kõrvad ole; aga Art Soonetsil hoiavad nad kolbast veelgi kaugemale, kusjuures ta vaid süvendab seda omapära, et mitte öelda defekti, kandes alalõpmata kõrva taha kinnitatuna mingit mobiiliseadet.)

Tegelikult oli mul teine mure veel: olin hankinud uued One Way kepid ning teades, et pärast starti tuleb mitu järsku tõusu, kus moodustuvad pudelikaelad, valdas mind hirm, et äkki mõni
tallab need pooleks. Ja nagu needus - see kartus polnud asjata. Juba esimesel tõusunukil hakkas üks tormaja mu taga trügima ning kui pilgu üle õla heitsin, pidin kreepsu saama: tema suusk oli risti üle minu parema suusakepi. Seepeale karjatasin instinktiivselt midagi säärast: "Kuradi loll, kuhu sa tormad, ära talla mu keppidel, raisk!" Siin must valgel tundub see küll inetu, aga rajal andis efekti. Tallamine lõppes.

Üleüldse ei saa ma hästi aru neist tüüpidest, kes alguses teistest hoolimatult läbi raiuvad ja teiste varustust trööpavad. On kellelgi retsepti, mida selliste vastu ette võtta? Teiseks tekitavad tuska need, kes stardigruppides lintide alt etteotsa poevad. Nagu vargad päevasel ajal. Nagu see tüüp Tamsalu maratonil, kel rinnal oli number üle 300, aga lükkas end teiste vahelt esisaja stardigruppi. Miks sellised tüübid arvavad, et neil on selleks õigus? Nende mingist perverssest loogikast lähtudes võiks ma end vist suisa esiritta seada, sest olgugi mu stardinumber Tamsalus 117 ja Viru maratonil 121, aga mul on ikkagi Eesti B-koondise treener juhendajaks - ja see on kõva argument, kas pole? (Tegelikult ei ole, muidugi.)

Minu ettepanek: sellised ettepoole trügijad võiks maha võtta. Pole ju vast väga keeruline panna mõned vaatlejad koridori serva vaatlema, ja kes ikka valest grupist stardib, see tuleks diskvalifitseerida, nagu juhtus Tartu viimasel rattamaratonil sel põhjusel Heino Puuga.

Kuna seekord, nagu öeldud, oli Tartu maratoniks valmistumise raames ette nähtud kõva trenn, ei hakanud algul loksutama. Seda enam, et nr 78, vanas Norra dressis mees, tuli tasapisi selg ees vastu. Seda meest tean ma väga hästi - Art Soonets. Mäletasin vägagi hästi, kuidas ta eelmisel aastal umbes 3 km pärast starti mu tagant välja hüppas, imestades, et kuidas ma küll temast ette olin saanud. (Ju mul oli parem starditrajektoori valik.) Nüüd oli saabunud peaaegu samas kohas tasumise tund. Get out of my way, man! Aga ma ei hakanud ometi temalt rada küsima, võtsin kurvis väliskaarele, kus oli liiati jälg ka sisse sõitmata, ning põrutasin Soonetsist isegi tema poole vaatamata mööda.

Oleks vale öelda, et selline hea algus ei lisanud hoogu. Muidugi lisas! Kuigi ise tundsin, et ju vist on tempo siiski tsipa kiire. Ka Soonets tunnistas hiljem, et kui temast ja kõigist teistest, kes tema ees ja taga ritte olid võtnud, mööda sõitsin, oli ta mõelnud, et kui sellise tempoga finišisse jõuan, siis temast küll sedapuhku vastast ei ole. Aga olnuks ka rumal tempot teadlikult alla hakata laskma - kuskil peab ju ise ära tundma, milline on paslik algkiirus, ja treeninguna mõeldud maraton on selleks parim koht.

Siinkohal tuleb kiita rajameistrit. Nii palju, kui viimasest kolmest aastast mäletan, oli seekordne Viru maratoni rada vaieldamatult kvaliteetseim. Esinesid vaid üksikud lainetavad kohad, aga mullaseid lõike, kus peaks hoolega jälgima, kuhu suusa libistad, peaaegu polnudki. Sedasi, usun, ei pääsenud maksvusele ka Soonetsi minust ilmselgelt parem suusavalitsemine. Mäletan, et Tamsalus kulus mul vaat et pool energiast püsti püsimisele. Viru maratonil seda muret polnud.

Viru radadel sain kasutada ka üht oma oletatavat trumpi - sõita tõusudest üles tempovariandiga. Minu meelest võtab see palju vähem energiat ja ei aja pulssi nii üles, kui ühitada iga jalatõuge keppide paaristõukega. Kui aga teha kepitõugete vahepeal kaks sammu, siis, nagu selja tagant pidevalt kuulsin, hakkasid mehed kohe hingeldama. Ma ei saa aru, miks enamik teisi tõusudel tempoversiooni ei kasuta, vaid rapsib seda tihedama tööga varianti?

Kolm toitlustuspunkti läbisin nii, et Soonetsist polnud kippu ega kõppu. Ei hakanud üle õla ka vahtima, et kuhu ta küll jäi. Pärast ta seletas, et vahe olla kärisenud üksvahe ikka selliseks, et silmside tikkus kaduma, aga üle minuti, väitis Soonets, ta maha ei jäänud.

Siis, pärast kolmandat toitlustuspunkti - norm oli igas punktis juua kaks topsi, ei enamat -, kui lõpuni jäi umbes 16 km, ilmus Soonets mu selja tagant järsku välja. "Kuradi bizdelnik!" ütlesin talle. "Luurasid tuules, jah?" Olin Egert Kamenikult, Soonetsiga peaaegu võrdselt rattamehelt ja neetult healt fotograafilt kuulnud, et Soonetsil olla kombeks rattasõidus grupis passida ja tööd ta eriti teha ei tahtvat. Ma ei tea, ei ole kunagi suutnud ligilähedaseltki nii kõvasti ratast sõita, et seda oma silmaga kontrollida. Aga kui see peab paika, siis tegi ta seda jälle: passis. Ja mis veelgi hullem: minu tuules.

Nojah, võrdleme nüüd pisut varustust ka ikkagi. Soonets sõitis Fischeri RCSidega, millel HF all. Mul olid paar aastat tagasi Sportlandi kevadise allahindluskampaania käigus tookord kõigest 950 krooni eest soetatud hallid universaal-Fischerid. Silja Spordi määrdemehed on mulle juba aastaid rääkinud, et ega nende laudadega kaugele sõida, sest määre kulub kiiresti alt. Seekord, ilmselt heidutatuna mu ühest eelmisest blogisissekandest, kus kiitsin, et Hawaii Expressis valmistati mulle kümne minutiga ja 30 krooni eest sellise lippe ja pidamisega klassika-Fischerid, mida polnud elus eales varem kogenud, olid Silja Spordi hooldemehed sedapuhku tõenäoliselt püüdnud ennast ületada ning võlunud isegi mu universaallaudadele LFi abil välja libisemise, mis isegi Soonetsi võistlussuuskadele alla ei jäänud. Aga, jah, nagu nad olid hoiatanud: lõpmatuseni nende määrdetöö viljad sellistel suuskadel all ei püsi.

Nõnda siis Soonets läkski mul eest, tasapisi, sentimeeter sentimeetri haaval. Olgem ausad: ei olnud mõtet end ületama ka hakata. Loodetavasti jääb eneseületus siiski Tartu maratoniks.

Hullem oli see, et jäin rajale üksi. Soonets võttis eespool kinni ühe rongi ja siis asus järgmist alla neelama, minuga ei tahtnud aga keegi pikka aega punti lüüa. Need üksikud, kes tagant tulid, põrutasid halastamatult mööda. Kümmekond kilomeetrit tuli sõita, nii et tagant polnud kedagi kannustamas ja eest polnud kedagi püüda.

Ja just siis, kui umbes 5 km enne lõppu algavad otsustavad tõusud, saabus viimaks tagant üks rong. Sant on see, et kui ühe mööda lased, siis peavad teised rongi liikmed ka oma loomulikuks kohuseks sinust mööda suruda ega anna võimalust end kuskile vahele haakida. Nii kaotasin kõige raskemate lõikude eel vähemalt kuus-seitse kohta.

Need lõputõusud ei olnudki sedapuhku nii hullud nagu varem. Küllap suuresti seetõttu, et raja kvaliteet oli hea ning puudusid jäiseks hõõrutud kohad, kus suusad või kepid tikkunuks libisema. Mäletan, et mullu tahtis ühe tõusu tipus süda vaat et lööke vahele jätta, kui mitte lausa seisma jääda.

Soonets oli finišis ilusasti vastas. Oli juba jõudnud suusad alt võtta ja beeži vesti selga ajada. Ja üritas teha nägu, justkui poleks ta sõitnudki. Ega see vahe nüüd nii suur ka olnud. Kolm minutit ja 40 sekundit. Eelmine aasta oli vahe 18 minutit ja 30 sekundit.

Martin Šmutov, kaasblogija, küsis umbes nädal tagasi, miks ma olen Viru maratoni seni kogu aeg enam-vähem ühe ajaga sõitnud. Tõepoolest, mullu 2:48 lõppu ja tunamullu 2:49 lõppu. Nüüd ta seda enam küsida ei saa. Aeg tuli 2:25.33,2. Koht oli 132. Soonets oli 107. Arenguruumi veel on, kuigi õnneks mitte palju. Vähemasti kaitseminister, olgugi poolmagamatu, jäi sedakorda ja üldse esimest korda minust tahapoole. Kaotas mulle kolm minutit ja oli 155.

Aga kõige masendavam üllatus oli hoopis see, et M50 klassis võistelnud Kalle Kiiranen, keda olin sügiseti näinud sageli Tartu dendropargis minuga samal ringil tempokalt imitatsiooni tegemas - ja kes silmaga nähtavalt on minust ikka jupp maad vanem -, võitis mind rohkem kui kaheksa minutiga ja oli 83. Eks siis lohutan end sellega, et isegi Soonetsist polnud talle vastast.

Foto 1: Priit Pullerits pärast Viru maratoni Art Soonetsile emotsioone edastamas. Foto: Art Soonets / Scanpix.

Foto 2: Priit Pullerits pärast Viru maratoni riiete vahetuse alasse suundumas. Foto: Art Soonets / Scanpix.

Foto 3: Priit Pullerits pärast Viru maratoni - kõht täis, tuju hea. Foto: Art Soonets / Scanpix.

Foto 4: Priit Pullerits laeb pärast Viru maratoni oma varustuse Art Soonetsi Toyotasse. Foto: Art Soonets / Scanpix.