esmaspäev, veebruar 19, 2007

Pullerits: Kuidas lõppes Tartu maraton?


Maraton algas mulle juba vastu pühapäeva ööd kella kahe paiku. Start oli Tartus Tähtvere linnaosas ja võistlus toimus soome kelkudega. Nendega tuli kihutada Jakobi mäest alla Emajõe suunas, kust rada kulges piki kallast edasi Võrtsjärve suunas.

Seal Emajõe ääres too maraton mul lõppes. Ärkasin öösel kella kahe ajal üles, kui unenägu katkes, ja rohkem magama ei jäänudki. Proovisin kõiki nippe, mida vähegi teadsin, et end uinutada, aga miski ei aidanud. Sest vahepeal ründasid kerged meeleheitehood, et kui ma kohe magama ei jää, siis tegelikul maratonil minust sõitjat ei saa.

Napilt neli tundi on liiga vähe, et sellise unepagasiga korralikku tulemust rünnata. Mitte küll sellist, nagu pakkus laupäevase Postimehe lisa AK, kus Mart Juur oli oma Juurika-külje pilapildil mind maratoni ülekaalukaks võitjaks kuulutanud, vaid sellist, nagu olin ise siin blogis välja hõiganud: koht vähemalt 400 hulgas, lisaks terve nimekiri kuulsusi, kelle olin avalikult lubanud alistada. Ja mille kohta keegi oli kommentaaridesse jätnud arvamuse, et vähemalt pooltele kaotajate nimekirja kantuile jään alla.

Vaat siis, mida tähendab ootuste üleskütmine, mõtlesin ning meenutasin end ja ametivendi, kelle töö üks osasid on tiitlivõistluste eel samamoodi Eesti sportlaste esinemise suhtes ootusi üles piitsutada.

Aga see, et öösel kadus uni, oli tühi asi võrreldes sellega, mis juhtus pool tundi enne starti Tehvandi staadionil.

Ajasin kolmveernd kuus end voodist välja, tegin õues kerge kümneminutilise sörgi, nagu mu treener Kalmer Tramm oli soovitanud, et organism üles ärkaks ja tekiks söögiisu, sõin suure kausi neljateraputru (või neljahelbe?), ühe keedetud muna ja banaani ning jõin tassi kakaod. Siis saabus pearivaal Art Soonets oma autoga ning sõitsimegi Otepääle.

Kalmer Tramm oli soovitanud, et teeksin pika korraliku soojenduse. Panin suusad kohe alla ning läksin võtma seda tõusu, kust suusatajad võistluste ajal Tehvandi staadionile laskuvad, et proovida, kuidas pidamine töötab. Paistis töötavat väga hästi. Lõunakeskuse Silja Spordi määrdemehed olid ilmselt teinud suurepärast tööd.

Aga kui pika tõusu lõppu jõudsin ja seal rahulikult paaristõugetega lükkama hakkasin, läks esmalt silme eest mustaks. Siis tundus, et veri langeb peast alla. Siis, et veri jääb sootuks seisma. Siis haaras mind totaalne nõrkus, nii et tekkis hirm, et minestan sealsamas ja kukun hange. Selleks, et kukkumist ei juhtuks, pidasin kinni ja kummardusin maha ühele põlvele. Kügelesin seal sedasi jupp aega, kuni süda taas enam-vähem normaalselt tööle hakkas. Nõrkus oli üleüldine. Mõtlesin, et nonii, siin saigi mu Tartu maraton läbi. Enne, kui jõudis üldse alatagi. Kogu mitmekuune ettevalmistus on läinud tühja. Vaat, midas tähendab see magamata öö.

Pikapeale ajasin end püsti ja rahulikult, tasa-tasa, sõitsin suusastaadionile tagasi. Lõpetasin jalamaid igasuguse soojenduse. Nüüd oli selge, et kui minust üldse sõitjat saab, siis pean võtma alguses kohe mitusada kohta tahapoole. Et näis, kui kaugele üldse jõuan, võib-olla viskab juba esimestel tõusudel pildi eest ja siis tuleb rajalt ära tulla. Igaks juhuks panin siiski suusad stardigrupi 701-1000 esijoonele, et siis on algul küllaga ruumi tahapoole kukkuda, aga niisama ei ole mõtet ka kohti ära anda.

Kui oma hirme Soonetsile kurtsin, soovitas ta korralikult juua ning andis oma joogipudelist mingit energiasegu. Ja hoiatas, et alustaksin hirmus ettevaatlikult, mitte nii nagu tavaliselt, st kiiresti.

Stardis ilmus mu kõrvale Eesti suusakoondise arst Tarvo Kiudma, kes sõitis 1999. aasta maratonil välja koguni 21. koha. Näe, mõtlesin, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Rääkisin juhtunust talle ja küsisin, mida teha. Ta ei osanud midagi kosta, pakkus vaid, et närvitsen üle. Selleks ajaks olin hakanud asja juba väga rahulikult võtma - peaasi, et üldse ellu jään.

Esimestel kilomeetritel, kui Kiudma tegi ilusaid poognaid ja sõitis üha kaugemale eest, ei hakanud ma temaga ega kellegi teisega kaasa rabelema. Lükkasin rahulikult ja ökonoomselt omal rajal, ükskõik, kui palju kõrvalt neid möödujaid ka polnud. Ja neid oli ikka üksjagu palju. Nende seas näiteks ka Jaanus Pulles, kes tagantpoolt rahulikult tuli ja mind enne vana rollerirada kätte sai, ning kelle olin uljalt kaotajate nimekirja lisanud.

Tol maanteejupil oli hoolimata viiest-kuuest rajast kitsas. Kohati jäid eessõitjad jalgu. Võtsin kõige parempoolsele rajale, aga see oli kõige pudrusem ja liivast pruunikam. Vähemasti oli rahulik ja sai oma rütmis sõita. Üle Hobusemäe nõlva, kuni esimese kruusamaantee ületuseni, jälgisin eeskätt enesetunnet, et pulss mingil juhul kõrgele ei läheks ja paha ei hakkaks.

Siis, pärast kruusamaantee ületust, jäin truuks parempoolse raja taktikale, sellal kui kõik teised hoidsid vasakule, ja hakkasin pisut kõvemini paaristõugetega tööle. Päike paistis ja see tegi tuju lootusrikkamaks. Vaatasin, et kannatab pisut rohkem pingutada küll. Väga hõlpsalt sain kõrvalsõitjaist mööda. Igatahes ei suuda ma siiamaani hästi aru saada, kuidas võisin esimeses vaheajapunktis 12 km peal olla juba 467. ja Art Soonetsist, kes startis kaks gruppi eespool (tema number oli 312, mul 734), kõigest minut ja veerand maas.

Igatahes esimeses toitlustuspunktis hakkasin tajuma, et hoolimata katastroofilisest ööst ja päeva algusest suudan imekombel vist sõita küll. Ning panin tasakesi kiirust juurde.

Kaks aastat tagasi, mil viimati Tartu maratonil võistlesin (eelmine aasta jäi Torino olümpia tõttu vahele, olin seal ajakirjanikuna ametis), mäletan, et sõitsin Harimäe tõusust enamjaolt paaristõugete või ühesammuliste paaristõugetega üles. Hea, et olin seda eelmisel nädalal ka Kalmer Trammile maininud. Ta ütles, et nii ei tasu teha, sest paaristõuked kulutavad tõusul ikka märgatavalt rohkem energiat kui vahelduvtõukeline sõiduviis. Seda siis pruukisingi ja Harimägi tuli parajalt kergelt. Ainus, mis pisut muret tegi, oli enne starti ja esimeses TPs joodud jõujook, mille järelmaitse tikkus südant kergelt läikima ajama ning mis, tundub, et hakkas kõhus ettepoole tõugete ajal valu tekitama.

Silja Spordi määrdemehed, veendusin Harimäele tõustes ja sealt laskudes, olid tõesti head tööd teinud. Eks mul suusad olid ka muidugi parimad, mis saadaval - Fischeri RCSid. Lisaks olid nad termokapist läbi käinud. Ja määre sai alla kõrgflooriga. Sedasi oli nii pidamine kui libisemine mu meelest parim, mida olen eales kogenud. Aga eks ole ka teada tõde, et kui vorm on hea, siis tunduvad ka suusad head, ja kui vorm on kehv, siis tunduvad ka suusad kehvad.

Teiseks ajavõtupunktiks 22. kilomeetril olin tõusnud 340. kohale ning nagu nüüd protokollist vaatan, oli kaotust Soonetsile alla minuti. Seda ma sõidu ajal, mõistagi, ei teadnud. Küll aga mõjus rajaäärsete lugejate väljahõigatud 350. koht julgustavalt ja andis lisajõudu. See näitas, et olen eesmärgis kinni - miinimumsihiks sai hooaja algul püstitatud koht 400 seas.

TPdes jõin igal pool kaks topsi jõujooki, teises TPs koukisin numbri alt välja ka ühe Dexali energiageeli. Olin neid sinna kleepsuga kinnitanud kolm tükki (lisaks üks turboampulli, mis on mõeldud juhuks, kui jõud täitsa ära kaduma hakkab), et oleks kerge ja käepärast võtta. Varem olin neid toppinud kombinesooni varrukasse, aga sealt oli neid üksjagu tülikas välja urgitseda. (Ma ei võta võistlustele vöökotti kaasa, õigemini pole mul sellist olemaski.) Numbri siseküljelt tuli geel raksti lahti.

Seejärel sattusin rajal kõrvuti Põlva mehe Mihkel Järveojaga (nr 2834), kes tundus liikuvat heas tempos. Võtsin talle sappa ja hakkasime koos eessõitjaid alla neelama. Üks hetk, kui sattusime kõrvuti, ütlesin talle, et kui kokku hoiame, teeme paarisrakendis ilmselt hea sõidu. Aga mõne kilomeetri järel ilmnes, et ta on ikka üksjagu nobedam. Ta kadus vaikselt eest.

Igatahes ei saanud ma arugi, kuhu see Kuutsemägi jääb. Tõusu sinna nagu ei tundunudki olevat. Vist seetõttu, et sõitsin enamiku aja teisest mööda. Poolel distantsil olin 280., aeg 1:50, ja kaotus Soonetsile oli vähenenud 25 sekundini. See koht hõigati ka Kuutse TPs välja ning siis tekkis juba mõte, et nüüd võiks küll püüda esimese 300 sisse pidama jääda.

Peebu TP tuli 39. kilomeetril kiiresti otsa ning kui sinna sisse sõitsin, nägin ees numbriga 312 tuttavas punakas kombinesoonis tuttavat meest TPst väljumas. Võtsin kiiruga kaks topsi jõujooki ja põrutasin Soonetsit püüdma. Peebu punkti järel tuli üks sirge, mu meelest kerge allapoole kallakuga lõik, kus võtsin vaba, vasakpoolse raja, ja seal sain jõuga omas rütmis paaristõuget teha - ikka selle nipiga, mida Kalmer Tramm oli õpetanud, ja mida ma siinkohal ei avalda, sest see maraton näitas, et see väike nipp on ääretule tõhus - ning nägin oma imestuseks, kuidas konkurentide rongist hea hooga mööda sõitsin.

Seejärel tuli üks tõusunukk, kus tõmbasin Soonetsi kõrvale ning põrutasin tema poole pilkugi heitmata temast mööda. Et üllatusmoment oleks jõhkram. Ja valetan, kui ütleksin, et ei üritanud temaga kohe vahet sisse sõita. Muidugi üritasin. Paar kilomeetrit sõitsin oma arust võrdlemisi tugevalt lootuses, et äkki Soonets jääb maha. Siis, ühel siledamal lõigul, heitsin pilgu kõrvale - ning keda ma nägin! Muidugi Soonetsit. "Kuradi kaabakas! Jälle istud mulle tuulde!" - või umbes midagi sellist hüüdsin talle ja naersime seepeale mõlemad. Viru maratonil oli ta seda tükk aega teinud ja siis lõpus mul eest ära sõitnud.

Aga sedapuhku ei hakanud me kumbki nii vara enne finišit rohkem teineteisele midagi tõestama. Küsisin Soonetsilt, mis plaanid tal on, ja ta vastas, et samas ühtlases tempos edasi sõita. No ei hakanud mina ka siis rohkem tõmblema. Vaid hakkasime koos tööle. Vahepeal vahetasime mõned mõtted. Näiteks siis, kui tuli silt, et 15 km on lõpuni, ütlesin, et polegi enam palju jäänud, piltlikult öeldes üks Kekkose ring. Ja enne Palu TPd 48. kilomeetril leppisime kokku, et seal võtame geeli ja teeme normaalse toidupeatuse. Imelik oligi see, et sõidutempo lubas võrdlemisi vabalt jutelda.

Kuna kaks geeli olid mul numbri tagaküljel, palusin Palu TP töötajat, et ta selle sealt lahti rebiks, mida too töötaja lahkelt ja kiiresti tegi, lisaks aitas geelituubi ka lahti rebida. Kaks jooki peale ja ühel ajal sõitsime Soonetsiga edasi.

Koos oli tõesti hea minna. Neelasime ridamisi eessõitjaid alla. Ei mäleta, et peale ühe mehe oleks tagant kedagi teist tulnud, kes meile kandu oleks näidanud. Ma ei tea, milline oli Soonetsi taktika, aga minu taktika oli järgmine. Tõusud võtta rahulikult, sest ei ole mõtet seal pulssi üles lüüa. Põhiline töö, nagu Kalmer Tramm oli õpetanud, tuleb teha hea libisemisega kohtades. See tähendas jõulist tööd paaristõukelõikudel. Tõsi, pikapeale hakkasid randmed valu tegema, aga see polnud nii hull, et tempot tulnuks alla lasta. Ja samuti eelistasin sõita ees, sest mulle meeldib rohkem ise tempot teha kui hoolitseda selle eest, kuidas eesminejal sabas püsida või siis kiruda, et miks ta küll kiiremini ei lähe.

Enne viimast, Helenurme TPd 54. kilomeetril, kui lähenesime sinna Soonetsiga kõrvuti, hakkasid kaugemal tee peal tema mingid tuttavad ergutama: "Art, Art, pane juurde, Art!" Röökisid nagu püsti hullud. Ja siis nägid, kes tal kõrval sõitis, ning pistisid kisama: "Art, Art, ära seda meest küll mööda lase, Art!" Mind ajas see millegipärast laginal naerma, nii et TPsse sõitsin sisse, nägu laia naeru täis. Ei tea, mida nood töötajad seal võisid mõelda - et näe, see mees on ennast peast täitsa segaseks sõitnud.

Väga raske oli Hellenurme TPs pidama saada. Esimese topsi, mida haarata püüdsin, ajasin maha. Teise sain kätte. Sellele krabasin veel ühe lisaks. Geele ega muud säärast enam ei manustanud. Seega siis kujunes toidurežiimiks maratonil igas TPs kaks joogitopsi ja kokku maratoni peale kaks geeli. Soonets jäi Hellenurme TPs pisut kauemaks kohmitsema, aga ootasin teda ilusasti järele. Need paar meest, kes meist TPs mööda pääsesid, võtsime peagi uuesti kinni.

Panime paarisrakendina edasi. Minek oli hea ja kerge, rada oli kiire ja libe, suusad pidasid jätkuvalt hästi. Umbes 5-6 km enne lõppu võtsin üles teema, et kuidas me siis lõppu klaarime. Küsisin Soonetsilt, millal ta spurtima hakkab. Ta vastas, et ei hakkagi, et paneb ühes jutis lõpuni. Siis ütlesin, et kuna oleme viimase kolmandiku distantsist sõbralikult koos sõitnud, siis oleks vist nõme hakata lõpusirgel klaarima, kumb on kõvem, ja küsisin, mis ta arvab, kui lõpetaksime kõrvuti. Soonets vastas, et temal pole selle vastu midagi.

Paar kilomeetrit enne lõppu küsisin Soonetsilt, kes kannab erinevalt minust rajal kella, et ei tea, kas aeg tuleb alla nelja tunni. Soonets vastas, et mis neli tundi - kolm ja pool tundigi pole veel täis. See info andis veel ühe ekstralaengu - mõelda vaid, eelmine aasta oli Soonets enda sõnul teinud kõva sõidu ja saanud napilt, kolme-nelja sekundiga, aja alla nelja tunni.

3,5 km enne lõppu tuli poleemikat tekitanud kohvipunkt. Küsisin Soonetsilt, et kas kohvipausi ka teeme. Otsustasime, et teeme. Kohv oli suhkruta, nii nagu väidetavalt olema peab, kui loota, et see lõpukilomeetreiks jõulise energialaengu annaks. Tundus, et see mõjus küll, sest väsimust ega kurnatust ei saabunud. Edasi sõitsime kõrvuti radadel, Soonets paremal ja mina vasakul.

Umbes kilomeeter enne lõppu hüppas meist tagant mööda Saaremaa mees Riho Mõtlep, nr 288, ja läks tuisates eest. Las läks, ei hakanud meist kumbki talle järele ponnistama. Enne staadionisilda küsisin Soonetsilt veel üle, et kas jääb nii, nagu kokku leppisime, et ei hakka teineteisele lõpus külma tegema, ja Soonets kinnitas, et nii jääb. Sedasi vaatasin lõpusirgel rohkem, et püsiksin temaga suusk suusas, ega hakanud sellepärast ka kiirendama, kui lätlane Janis Melbardis meist paremalt mööda sõitis.

Kümmekond meetrit enne lõppu vahetasin rada, libisesin Soonetsi kõrvale ning jälgisin, et me jalad oleks üle lõpujoone libisedes hästi kõrvuti. Staadionidiktor Riho Järveläinen ka märkis, et kui tavaliselt tahetakse maratonidel sõbramehele eestlaslikult maksku mis maksab ära teha, siis sedakorda sai näha sõbramehelikku finišit. (Tõsi, pärastpoole kodus tekkis mul väike hirm, et ega mind äkki tolle rajavahetuse eest lõpukoridoris diskvalifitseerita. Torino olümpial üritasid meeste teatesõidus niimoodi end neljandalt kohalt kolmandaks upitada rootslased, kes süüdistasid, et võitjaneliku, Itaalia, ankrumees vahetas lõpukoridoris lippu haarates rada ja seetõttu tuleks Itaalia tulemus tühistada. Seda ei tehtud.)

Arvake siin, mis tahate, aga see viiki sõitmine oli minu meelest rajal kujunenud olukorrale igati mõistlik lahendus. Ja teadke, et kogu see psühhoterrori sildi all siin blogis Soonetsi vastu korraldatud rünnak oli lihtsalt üks suur irritatsioon ja põnevuse kütmine, mida nii mina kui Soonets võtsime hea ja põneva mänguna. Aga mis ei tähenda, et me poleks Tartu maratoni väga tõsiselt võtnud. Võtsime küll.

Mulle märgiti protokolli 214. koht, aeg 3:34.16,2.

Ühte asja Soonets siiski ei tea. Paar päeva enne maratoni leidis ta õhtul oma auto kojamehe alt paberi, millele oli kirjutatud: "Art, sai ei võida Pulleritsu - see on fakt! Parem ära üritagi, jääd ellu ja suudad Vasaloppetit kah sõita." Soonets hoidis seda paberit mitu päeva oma töölaual ja uuris, kes selle võis kirjutada. Küsis, et ega mina seda tema auto esiklaasile pannud. Vastasin, et Art, ma ei tea, milline auto sul on, ja pealegi, Art, ma ei tea sedagi, et sul üldse auto on.

Olgu siin avaldatud: mina kirjutasin selle kirja ja panin selle tema auto kojamehe alla. Mängu ilu pärast, ei ühelgi muul põhjusel.

Ja siin pole vähimatki tähtsust, kumb meid lõpuprotokollis ettepoole paigutati. See oli puhas juhus, ja ma ei saa aru, kuidas meie vahe fikseeriti 0,2 sekundi suurune. Fakt on see, et me finišeerisime kõrvuti. Olime võrdsed, ühel joonel. Fakt on see, et Tartu maratonil ma Soonetsit ei võitnud. Lõpetasime kõrvuti.

Aga kõiki teisi, keda eelmise nädala algul võita lubasin, edestasin küll. Ma ei hakka seda nimekirja siin avaldama, see kõlaks uhkustamisena. Uhkustada võiks siis, kui oleks õnnestunud võita kas või Andrus Veerpalu. Seda ei juhtu aga iilagi. Kuid keda koatajate nimekiri ja nende kaotus huvitab, leiab selle eelmise blogisissekande kommentaaride arhiivist. Keegi usin huviline oli selle sinna juba eile paigutanud.

Kui Kalmer Tramm mu tulemusest teada sai, saatis ta mulle Jaapanist, kus peagi algab suusatamise MM, sms-i: "Mul on hea meel, et nii võimsalt sõitsid. Järgmisel talvel võiksid mõelda juba suuremalt. Kindlasti homme liiguta ja hoia treeningrütmi."

Õnnitlejaid, telefonitsi või meilitsi, oli teisigi: kaitseminister Jürgen Ligi, kolleeg Neeme Korv, Margus Uudam Eesti Energiast, Olavi Israel ehitusfirmast Wolmreks, Otepää MK-etapi alatine pressipealik Veiko Ulp, fotograaf Egert Kamenik Presshouse'ist, Kalle Kiiranen Biomeedikumist jt. Raadiomees Tarmo Tiisler helistas koguni Jaapanist, et uurida, kumb võitis, mina või Soonets. Aitäh kõigile, kes kaasa elasid!

Mult on juba küsitud, kas aeg ja koht olid üllatus. Jah, olid küll. Planeerisin aega nelja tunni kanti - mu treener kalmer Tramm koostas mulle sõidugraafiku orienteeruva lõpuajaga 4:10. Hooaja miinimumeesmärk oli koht 400 hulgas, maksimumeesmärk 300 seas. Mõlemad eesmärgid said kuhjaga täis.

Keda selle ees tänada?

- Kalmer Trammi, kes on sügisest saadik koostanud mulle treeningplaane, mind motiveerinud, mulle nõu andnud, mu tehnikat sättinud;
- abikaasat, kes on sügisest peale pidanud kannatama meest, kes teeb vabal ajal pidevalt trenni ja on muul ajal hirmus väsinud;
- Lõunakeskuse Silja Spordi müügi- ja hooldemehi, kes on varustuse valikul nõu andnud ja valmistasid maratoniks ette ülihead suusad;
- Postimeest, kes on soostunud Kalmer Trammi treeneritööd ajakirjaniku koolitamisel kompenseerima (ja loodetavasti teeb seda edaspidigi - sest tulemused on ju näha);
- kõiki, absoluutselt kõiki suusablogi lugejaid, kes, olgu nad olnud minu poolt või minu vastu, on mulle nii või teisiti innustavalt ja kannustavalt mõjunud;
- ja last, but not least, Art Soonetsit, kelle püüdmine suusarajal on mind läbi talve motiveerinud ning kes on pidanud avalikult taluma minu psühhoterrorit (aga ma kinnitan, et ta on seda teinud, naeratus näol).

Blogi pidamine läheb muidugi edasi, sest pool talve on loodetavasti veel ees. Tulemas on veel mitu maratoni. Nii et püsige blogi-jäljes!

Foto 1: Priit Pullerits Tartu maratonil. Foto autor: Tiina-Liina Lepasepp
Karikatuur Postimehe lisast AK.
Foto 2: Tartu maratoni start. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits
Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Art Soonets Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Art Soonets (312) ja Priit Pullerits (734) lähenemas Tartu maratoni finišile. Foto: Scanpix
Foto 6: Art Soonets (312) ja Priit Pullerits (734) sõbralikult Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

39 Kommentaarid:

At 11:35, Anonymous Anonüümne said...

Pulleritsul pole Palul aega fikseeritud, ilmselt lõikas:)

 
At 12:38, Anonymous Anonüümne said...

Kus on? Lugeja tahab teada? Ja räägi Šmutovist ka! Ta oli ikka tubli poiss!

 
At 12:42, Anonymous Anonüümne said...

ETV otseülekandes oli ikka uisutajaid ka näha. Näiteks 2188 julges kohe suures plaanis ja päris pikalt uisku lasta kaamera ees. Aga tundub, et PP ja Art pidid vägeva finishiheitluse maha.

 
At 12:48, Anonymous Anonüümne said...

Priit võiks ETV-st küsida klipi enda ja Art'i lõpuheitluse kohta ja selle üles panna.

 
At 12:50, Anonymous Anonüümne said...

Mis esimestel kilomeetritel juhtus ? Möödusid minust alles 5-ndal kilomeetril,aga matul juba olid juba 3 minutit ees.

 
At 13:12, Anonymous Anonüümne said...

hmm kell juba 13.11 ja ikka pole veel jõudnud asjlikku infi lisada
Vist ikk suuremat sorti maratoniväsimus peal

 
At 13:31, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits sepistab hoolega endale kiidulaulu valmis - et kui kõvasti ta ikka seekord pani ja soonetsi art sai ka ära loputatud....

 
At 13:37, Blogger Priit Pullerits said...

Head sõbrad,
hindasin end kirjamehena üle! Ei suutnud lubatud ajaks valmis saada. Aga siin see lõpuks on. Piltide hankimine ja ülesriputamine ning info kontrollimine - kõik see võttis kauem aega, kui oskasin arvata.
Vabandan kõigi ees, kes pidid kannatamatult ootama.
Kahjuks ei ole ETV-l minu ja Soonetsi "lõpuheitlust". Selleks, et telepilti mahtuda, pidanuksime umbes viis minutit kiiremad olema.

 
At 13:38, Blogger Lennart said...

Olen kindel, et Pulleritsule teeb siirast rõõmu blogilugejate kannatamatus. Tahaks teada, kas nad tegid sprindifiniši või tulid Soonetsiga vennalikult üle joone. Mina tõstaks esile ka Šmutovi tulemuse, tubli mees! Eriti arvestades, kust ta sügisel alustas.

 
At 13:49, Blogger Priit Pullerits said...

Teadmiseks: Martin kirjutab oma kogemustest homme.
Minu arvates oli ta ka väga tubli, sest veel Tamsalus oli ta enda sõnul lühemal distantsil üksjagu suremas.

 
At 14:08, Anonymous Anonüümne said...

Jah, Priit ega sa enam puhata ei saa, järgmine aasta tahab see sinu koostatud nimekiri revanssi võtta. Aga suusk oli sul hea. Üritasin isegi peale Anda TP-d järele võtta aga mida sa pusid kui ikka eest ära libisetakse. Kuigi lõpu vahe jäi meil minuti ringi.
Nii et järgmine aasta uuesti:)
Tervitades;
Eero

 
At 14:48, Anonymous xxx said...

Uskumatu tulemus. Suusk pidi ikka hästi lippama ja arvatvasti oli ka tuul tagant, sest ega muidu poleks ka liidrid poolt tundi kiiremini sõitnud võrreldes eelmise aastaga. Hea, et haigeks jäin ja ei startinud, muidu oleksid äkki mulle ka selga näidanud. Mine sa tea. Muide see soenduse must pilt tuli ilmselt vedeliku puudusest. Sinu treenituse juures tõmbas lihas kärmel tõusul vere endasse ja aju kui tol hetkel lulli lööv organ pidi oma järjekorda ootama.

 
At 15:21, Anonymous Tellis said...

Kui juba Pulleritsu selja taha jäänud kuulsuste üleslugemiseks läks, siis veel ka selline tõik:

Postimehe suusablogi
Külastusi kokku: 91067
Külastusi täna: 2064

Edgar Savisaare blogi
Külastusi kokku: 39224
Külastusi täna: 138

Ja peab tunnistama, et kuigi hooaja alguses poleks seda uskunud, siis eile-täna oli kohe täitsa huvitav uurida, et kuidas veebnikel maraton läheb. Ja see spordimehelik puänt blogi Artiga on ka ilus. Hea töö!

 
At 15:34, Anonymous kalle said...

Priit, õnnitlen Sind (ja Arti) suurepärase sõidu puhul! Edu ka "suusa-intrigeerimisel".

 
At 16:34, Anonymous saarlane Mõtlep nr. 288 said...

Pean tänama Priitu ja Arti, tänu kellele mul seekord nii hea tulemus tuli. Kui te ~20 km enne lõppu mõõda tuhisesite, siis ei üritanudki järgi tulla aga veel hulka kilomeetreid ühe soomlanna sabas viis mindki jõudsalt edasi ja kui sirgematel lõikudel nägin, et Art ja Priit kogu aeg seal 2-3 saja meetri peal ees hakkas hing kripeldama ja krambiohuga võideldes pusisin järgi. Nii 6 km lõpuni ja eks minagi tahtsin Pulleritsule ära teha aga no jõudu möödumiseks ei olnud ja leppisin pikemate ja jõulisemate tõugetega Priidu ja Arti sabas hoidmisega. Kuid teadsin, et ei anna eluilmas andeks kui ma isegi ei ürita ja siis viimasel väikesel tõusunukil kargasin/suusatasin/koperdasin (kuna jäljes sõita ei saanud) neist mõõda ja siis ei olnud enam aega tagasigi vaadata, panin just nii kiiresti kui suutsin käsi liigutada, kartes kogu aega tagantulevate jõulisemaid paaristõukeid, et panevad mulle finišisirgel veel ära. Aga noh, nüüd on ikka kuradi hea tunne küll!

 
At 17:22, Anonymous merka said...

Tubli, Pullerits, tõesti tubli! Lubatud, tehtud. :)
Loodetavasti sellega see lõbus lugemine siin siiski ei lõpe.

 
At 17:30, Blogger Priit Pullerits said...

To Mõtlep: neetult sitke saarlase hing! Mitusada meetrit ise maas ja siis ikkagi järele tulla, kui kaks meest ees niigi jõuga raiuvad ja eessõitjaid püüavad. Aga ju mul oli eesmärk juba niigi kuhjaga täis, et hakata ühte kilomeeter enne lõppu mööduvat venda taga ajama - lihtsalt ei leidnud endas motivatsiooni. Mis aga ei tähenda, et oleksin tingimata jõudnud vastu hakata.
Respekt! Too eestminek oli tõesti hirmus otsustav.

 
At 17:58, Anonymous Suusahunt said...

Mõned fotosüüdistused ja kommentaarid sellest, kuidas suusahunt ja põrsad maratonirada läbisid said välja: www.vanakoolimehed.ee

Lõppaeg oli küll 4-5 tundi hilisem, kuid medal ikka sama värvi:)

 
At 18:06, Anonymous suusatüdruk said...

Olen juba pikemat aega seda blogi jälginud ja pean tunnistama, et poleks uskunudki, et selliseks tulemuseks võimeline oled. (heas mõttes) igal juhul tubli sõit!

 
At 18:29, Anonymous Erki said...

Minu Lugupidamine !

 
At 18:51, Blogger Sander said...

Peab ka vist endale samasuguse konkurendi leidma nagu Art, siis tulevad ka head ajad.

 
At 19:16, Anonymous Anonüümne said...

Vot mul tekkis mõte, miks PP ja AS ajad erinevad võisid olla. Üks variant võis tekkida siis, kui finisheerimine polnud tasajalgne. Sel juhul võis PP anduriga jalg eespool olla ja AS andurita jalg eespool olla. See 0,2 sek on sellise variandiga täiesti võimalik. Tippvõistlustel kasutatakse ju 2-te andurit sportlase kohta, aga vaevalt TM sellist teed läks ja tuhandetel 2 andurit jalgade küljes. Teine variant võib olla see, et ajavõtujoon oli varem kui finishijoon ja ajavõtu hetkel oli PP ja AS vahe ka tegelikult see 0,2 sek. Oli kuidas oli, aga PP ettevõtmistele kaasa sai elatud kogu aeg.

 
At 20:11, Blogger Markko said...

Priit tuhises meie rongist mööda vist 35 peal ja seda just paaristõugetega. Julgen siis arvata, mis on see salanõks :).

Seda et varvastele peab tõusma enne keppide maasselööki teavad vist kõik. Samas vähe on neid mehi, kes 63 km maratoni kõik paaristõukelõigud nii läbida suudavad. Tõenäoliselt pole sel ka mõtet.

Ehk siis: kui kepid maasse lüüa, siis peab alakeha jäigastuma ja tõuke ajal ette viima. Siis tekib selline vibu efekt, mis viskab eriti hästi edasi. Kui seda õigesti teha, siis selle tunneb kohe ära.

Kahjuks polnud endal jõudu sama asja teha ja nii pidin see aasta alla vanduma... Aga järgmine aasta :)

 
At 20:55, Anonymous Anonüümne said...

Kah sai veidi loetud ja huviga kaasa elatud. TUblid mõlemad - samuti on kena näha, et pühendumus toob tulemuse. Kui nii edasi treenida - siis ...
- aga see nipp kõrevalratta võttes võib olla ka suusaservadel /veidi jalgu välja kallutades/ sõitmine lühiajaliselt, kui jälg on lumine- et libisemine säiliks seal, kus lahtine lumi pidamise külge kinni tahab hakata. Ja siis tagasi tugevama põhjagae ratta.

 
At 20:55, Anonymous Anonüümne said...

Priidult tõesti vägev sõit! Imestan ainult, et temal, kes on elus suht palju igasugu võistlemisi teinud, oli ka selline närv sees, et öösel ei maganud. Endal kipub sama jama olema, kuigi alati on omal tasemel sõit päeval 2-3h magamise pealt ära tehtud. Seega ei julge hinnata palju selline asi maratoni tulemust mõjutab.

 
At 00:07, Anonymous Anonüümne said...

Respekt Priidule, tõsiselt vägev tulemus. Kui sul tõesti veel alguses ja lõpus nii palju varu jäi selle tervisejama ja Ardiga läbirääkimiste tõttu siis ootan juba praegu sinu järgmise aasta eneserealiseerimist. Blogi oli lõbus lugemisvara ka enese maratoniettevalmistustes. Edu!

 
At 01:49, Anonymous Anonüümne said...

siiski,
ära end vigaseks sõida nagu veerpalu

ja ära südarit saa, EKG ja pärgarterite kontroll ikka tehtud?

 
At 08:55, Blogger Priit Pullerits said...

Suur aitäh kõigile heade sõnade ja kaasainnustumise eest!
Ärge nüüd ainult asja pooleli jätke - talv läheb ju ikka edasi.
Ja suusablogi koos sellega.

 
At 09:07, Anonymous AT said...

Müts maha, väga kõva tulemus. Nüüd ootaks huviga mis tulemuse järgmisel aastal eesmärgiks võtad. Kui nii jätkata suudad siis ei ole vist koht 150 hulgas ka utoopiline.

 
At 10:04, Anonymous Anonüümne said...

Eesmärk järgmisel maratonil 150 hulka sõita on kuidagi nõrk tänases valguses. Järgmise hooaja eesmärgiks võiks võtta ikka pääsemise B koondisse.

 
At 10:25, Anonymous Anonüümne said...

Härra Pullerits võiks järgmise aasta peaeesmärgiks võtta oopis Vasaloppeti. Vat see oleks seiklus:-D

 
At 12:07, Anonymous Johh said...

Kavatsen Pulleritsu Haanjas kotti panna ja tolleks tabeks pruukida Visu suuski.

 
At 12:41, Anonymous Anonüümne said...

Tere ja minu lugupidamine Priit ja Art!
Tamsalus ja Virus õnnestus teile ärateha aga paraku Tartu maratonil tuli kaotust tunnistada. Kolm klassika maratoni veel tulemas ja võimalusi jätkub. Fantastiline tulemus siiki ja eks isegi ole sellest mõelnud ning elu harjutamisel lihtsamaks teha peab mingi konkreetne eesmärk olema, kas siis 200 või 300 esimese hulka saada. Muud eesmärgid pole eriti ei motiveervad. Kiitust väärib kindlasti ka blogi pidamine, siinjuures nõuande saamine ja kindlasti Kalmer Trammi maratoni eelsed soovitused. Ikka samas vaimus ja intrigeerivalt, et huvitav oleks.

 
At 15:44, Anonymous Anonüümne said...

Kidra said ...


See sait siin on ilmselgelt hea moodus promoda rahvasporti :)

Tubli tulemus. Ma ei ütleks, et see tulemus tuli kergelt!

Kahju et ei küüni konkurentsi Pulleritsuga, kuigi seniseid tulemusi vaadates oleme seda olnud. Siit siis lootus - kui mul tekib majanduslik võimalus omada treenerit ja sellist varustust ... siis suudan ka mina seda :) [see on muidugi teoreetiliselt ;)]

Respekt, et teostasid end tehtud treeninkutega nii ilusti!!!

 
At 07:11, Anonymous Anonüümne said...

plastikiniai langai -----
kvepalai -----
mobilieji telefonai -----
darbas anglijoje -----

 
At 05:27, Blogger oakleyses said...

oakley sunglasses, tiffany and co, prada outlet, louboutin shoes, michael kors outlet, ray ban sunglasses, gucci outlet, christian louboutin outlet, longchamp outlet, tory burch outlet, replica watches, nike free, michael kors outlet, cheap oakley sunglasses, ray ban sunglasses, prada handbags, tiffany jewelry, longchamp, michael kors outlet, louis vuitton outlet, ugg boots, ugg boots, louis vuitton, burberry, uggs on sale, oakley sunglasses, oakley sunglasses, louis vuitton, burberry outlet online, michael kors outlet, louboutin outlet, nike outlet, louboutin, louis vuitton, jordan shoes, michael kors outlet, oakley sunglasses, ray ban sunglasses, replica watches, ugg boots, nike air max, louis vuitton outlet, michael kors, nike air max, polo ralph lauren outlet, chanel handbags

 
At 05:29, Blogger oakleyses said...

abercrombie and fitch, mulberry, ray ban pas cher, hollister, air force, nike air max, air jordan pas cher, nike blazer, nike air max, vans pas cher, hermes, michael kors, true religion jeans, lacoste pas cher, louboutin pas cher, converse pas cher, coach outlet, north face, air max, ray ban uk, coach outlet, longchamp pas cher, tn pas cher, true religion jeans, ralph lauren uk, lululemon, timberland, true religion outlet, nike free run uk, vanessa bruno, michael kors, sac longchamp, hollister pas cher, north face, ralph lauren pas cher, new balance pas cher, nike roshe run, coach purses, hogan, coach factory outlet, nike free, kate spade handbags, nike roshe, nike air max, sac guess, michael kors, true religion jeans, michael kors, burberry, oakley pas cher

 
At 05:32, Blogger oakleyses said...

mac cosmetics, mcm handbags, wedding dresses, beats by dre, birkin bag, vans, asics running shoes, north face outlet, p90x workout, new balance, mont blanc, ray ban, hollister, bottega veneta, babyliss, nike huarache, vans shoes, nike trainers, louboutin, baseball bats, jimmy choo shoes, north face outlet, hollister, giuseppe zanotti, nike roshe, nike air max, celine handbags, nike air max, chi flat iron, insanity workout, reebok shoes, converse, gucci, converse outlet, timberland boots, soccer shoes, iphone 6 cases, lululemon, soccer jerseys, abercrombie and fitch, instyler, herve leger, longchamp, valentino shoes, hollister, ferragamo shoes, nfl jerseys, ghd, oakley, ralph lauren

 
At 05:34, Blogger oakleyses said...

montre pas cher, pandora jewelry, canada goose, juicy couture outlet, doke gabbana outlet, hollister, moncler, karen millen, marc jacobs, louis vuitton, replica watches, coach outlet, wedding dresses, swarovski, pandora charms, moncler, barbour jackets, canada goose outlet, ugg pas cher, canada goose, lancel, thomas sabo, ugg,uggs,uggs canada, canada goose, moncler outlet, moncler, louis vuitton, ugg boots uk, canada goose outlet, swarovski crystal, pandora jewelry, moncler, juicy couture outlet, michael kors outlet, ugg,ugg australia,ugg italia, louis vuitton, sac louis vuitton pas cher, moncler, barbour, supra shoes, canada goose uk, links of london, michael kors handbags, toms shoes, moncler, bottes ugg, moncler, doudoune canada goose, michael kors outlet online, louis vuitton, canada goose, pandora charms

 

Postita kommentaar

<< Esileht