Pullerits: Kuidas lõppes Tartu maraton?

Maraton algas mulle juba vastu pühapäeva ööd kella kahe paiku. Start oli Tartus Tähtvere linnaosas ja võistlus toimus soome kelkudega. Nendega tuli kihutada Jakobi mäest alla Emajõe suunas, kust rada kulges piki kallast edasi Võrtsjärve suunas.

Seal Emajõe ääres too maraton mul lõppes. Ärkasin öösel kella kahe ajal üles, kui unenägu katkes, ja rohkem magama ei jäänudki. Proovisin kõiki nippe, mida vähegi teadsin, et end uinutada, aga miski ei aidanud. Sest vahepeal ründasid kerged meeleheitehood, et kui ma kohe magama ei jää, siis tegelikul maratonil minust sõitjat ei saa.

Napilt neli tundi on liiga vähe, et sellise unepagasiga korralikku tulemust rünnata. Mitte küll sellist, nagu pakkus laupäevase Postimehe lisa AK, kus Mart Juur oli oma Juurika-külje pilapildil mind maratoni ülekaalukaks võitjaks kuulutanud, vaid sellist, nagu olin ise siin blogis välja hõiganud: koht vähemalt 400 hulgas, lisaks terve nimekiri kuulsusi, kelle olin avalikult lubanud alistada. Ja mille kohta keegi oli kommentaaridesse jätnud arvamuse, et vähemalt pooltele kaotajate nimekirja kantuile jään alla.

Vaat siis, mida tähendab ootuste üleskütmine, mõtlesin ning meenutasin end ja ametivendi, kelle töö üks osasid on tiitlivõistluste eel samamoodi Eesti sportlaste esinemise suhtes ootusi üles piitsutada.

Aga see, et öösel kadus uni, oli tühi asi võrreldes sellega, mis juhtus pool tundi enne starti Tehvandi staadionil.

Ajasin kolmveernd kuus end voodist välja, tegin õues kerge kümneminutilise sörgi, nagu mu treener Kalmer Tramm oli soovitanud, et organism üles ärkaks ja tekiks söögiisu, sõin suure kausi neljateraputru (või neljahelbe?), ühe keedetud muna ja banaani ning jõin tassi kakaod. Siis saabus pearivaal Art Soonets oma autoga ning sõitsimegi Otepääle.

Kalmer Tramm oli soovitanud, et teeksin pika korraliku soojenduse. Panin suusad kohe alla ning läksin võtma seda tõusu, kust suusatajad võistluste ajal Tehvandi staadionile laskuvad, et proovida, kuidas pidamine töötab. Paistis töötavat väga hästi. Lõunakeskuse Silja Spordi määrdemehed olid ilmselt teinud suurepärast tööd.

Aga kui pika tõusu lõppu jõudsin ja seal rahulikult paaristõugetega lükkama hakkasin, läks esmalt silme eest mustaks. Siis tundus, et veri langeb peast alla. Siis, et veri jääb sootuks seisma. Siis haaras mind totaalne nõrkus, nii et tekkis hirm, et minestan sealsamas ja kukun hange. Selleks, et kukkumist ei juhtuks, pidasin kinni ja kummardusin maha ühele põlvele. Kügelesin seal sedasi jupp aega, kuni süda taas enam-vähem normaalselt tööle hakkas. Nõrkus oli üleüldine. Mõtlesin, et nonii, siin saigi mu Tartu maraton läbi. Enne, kui jõudis üldse alatagi. Kogu mitmekuune ettevalmistus on läinud tühja. Vaat, midas tähendab see magamata öö.

Pikapeale ajasin end püsti ja rahulikult, tasa-tasa, sõitsin suusastaadionile tagasi. Lõpetasin jalamaid igasuguse soojenduse. Nüüd oli selge, et kui minust üldse sõitjat saab, siis pean võtma alguses kohe mitusada kohta tahapoole. Et näis, kui kaugele üldse jõuan, võib-olla viskab juba esimestel tõusudel pildi eest ja siis tuleb rajalt ära tulla. Igaks juhuks panin siiski suusad stardigrupi 701-1000 esijoonele, et siis on algul küllaga ruumi tahapoole kukkuda, aga niisama ei ole mõtet ka kohti ära anda.

Kui oma hirme Soonetsile kurtsin, soovitas ta korralikult juua ning andis oma joogipudelist mingit energiasegu. Ja hoiatas, et alustaksin hirmus ettevaatlikult, mitte nii nagu tavaliselt, st kiiresti.

Stardis ilmus mu kõrvale Eesti suusakoondise arst Tarvo Kiudma, kes sõitis 1999. aasta maratonil välja koguni 21. koha. Näe, mõtlesin, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Rääkisin juhtunust talle ja küsisin, mida teha. Ta ei osanud midagi kosta, pakkus vaid, et närvitsen üle. Selleks ajaks olin hakanud asja juba väga rahulikult võtma - peaasi, et üldse ellu jään.

Esimestel kilomeetritel, kui Kiudma tegi ilusaid poognaid ja sõitis üha kaugemale eest, ei hakanud ma temaga ega kellegi teisega kaasa rabelema. Lükkasin rahulikult ja ökonoomselt omal rajal, ükskõik, kui palju kõrvalt neid möödujaid ka polnud. Ja neid oli ikka üksjagu palju. Nende seas näiteks ka Jaanus Pulles, kes tagantpoolt rahulikult tuli ja mind enne vana rollerirada kätte sai, ning kelle olin uljalt kaotajate nimekirja lisanud.

Tol maanteejupil oli hoolimata viiest-kuuest rajast kitsas. Kohati jäid eessõitjad jalgu. Võtsin kõige parempoolsele rajale, aga see oli kõige pudrusem ja liivast pruunikam. Vähemasti oli rahulik ja sai oma rütmis sõita. Üle Hobusemäe nõlva, kuni esimese kruusamaantee ületuseni, jälgisin eeskätt enesetunnet, et pulss mingil juhul kõrgele ei läheks ja paha ei hakkaks.

Siis, pärast kruusamaantee ületust, jäin truuks parempoolse raja taktikale, sellal kui kõik teised hoidsid vasakule, ja hakkasin pisut kõvemini paaristõugetega tööle. Päike paistis ja see tegi tuju lootusrikkamaks. Vaatasin, et kannatab pisut rohkem pingutada küll. Väga hõlpsalt sain kõrvalsõitjaist mööda. Igatahes ei suuda ma siiamaani hästi aru saada, kuidas võisin esimeses vaheajapunktis 12 km peal olla juba 467. ja Art Soonetsist, kes startis kaks gruppi eespool (tema number oli 312, mul 734), kõigest minut ja veerand maas.

Igatahes esimeses toitlustuspunktis hakkasin tajuma, et hoolimata katastroofilisest ööst ja päeva algusest suudan imekombel vist sõita küll. Ning panin tasakesi kiirust juurde.

Kaks aastat tagasi, mil viimati Tartu maratonil võistlesin (eelmine aasta jäi Torino olümpia tõttu vahele, olin seal ajakirjanikuna ametis), mäletan, et sõitsin Harimäe tõusust enamjaolt paaristõugete või ühesammuliste paaristõugetega üles. Hea, et olin seda eelmisel nädalal ka Kalmer Trammile maininud. Ta ütles, et nii ei tasu teha, sest paaristõuked kulutavad tõusul ikka märgatavalt rohkem energiat kui vahelduvtõukeline sõiduviis. Seda siis pruukisingi ja Harimägi tuli parajalt kergelt. Ainus, mis pisut muret tegi, oli enne starti ja esimeses TPs joodud jõujook, mille järelmaitse tikkus südant kergelt läikima ajama ning mis, tundub, et hakkas kõhus ettepoole tõugete ajal valu tekitama.

Silja Spordi määrdemehed, veendusin Harimäele tõustes ja sealt laskudes, olid tõesti head tööd teinud. Eks mul suusad olid ka muidugi parimad, mis saadaval - Fischeri RCSid. Lisaks olid nad termokapist läbi käinud. Ja määre sai alla kõrgflooriga. Sedasi oli nii pidamine kui libisemine mu meelest parim, mida olen eales kogenud. Aga eks ole ka teada tõde, et kui vorm on hea, siis tunduvad ka suusad head, ja kui vorm on kehv, siis tunduvad ka suusad kehvad.

Teiseks ajavõtupunktiks 22. kilomeetril olin tõusnud 340. kohale ning nagu nüüd protokollist vaatan, oli kaotust Soonetsile alla minuti. Seda ma sõidu ajal, mõistagi, ei teadnud. Küll aga mõjus rajaäärsete lugejate väljahõigatud 350. koht julgustavalt ja andis lisajõudu. See näitas, et olen eesmärgis kinni - miinimumsihiks sai hooaja algul püstitatud koht 400 seas.

TPdes jõin igal pool kaks topsi jõujooki, teises TPs koukisin numbri alt välja ka ühe Dexali energiageeli. Olin neid sinna kleepsuga kinnitanud kolm tükki (lisaks üks turboampulli, mis on mõeldud juhuks, kui jõud täitsa ära kaduma hakkab), et oleks kerge ja käepärast võtta. Varem olin neid toppinud kombinesooni varrukasse, aga sealt oli neid üksjagu tülikas välja urgitseda. (Ma ei võta võistlustele vöökotti kaasa, õigemini pole mul sellist olemaski.) Numbri siseküljelt tuli geel raksti lahti.

Seejärel sattusin rajal kõrvuti Põlva mehe Mihkel Järveojaga (nr 2834), kes tundus liikuvat heas tempos. Võtsin talle sappa ja hakkasime koos eessõitjaid alla neelama. Üks hetk, kui sattusime kõrvuti, ütlesin talle, et kui kokku hoiame, teeme paarisrakendis ilmselt hea sõidu. Aga mõne kilomeetri järel ilmnes, et ta on ikka üksjagu nobedam. Ta kadus vaikselt eest.

Igatahes ei saanud ma arugi, kuhu see Kuutsemägi jääb. Tõusu sinna nagu ei tundunudki olevat. Vist seetõttu, et sõitsin enamiku aja teisest mööda. Poolel distantsil olin 280., aeg 1:50, ja kaotus Soonetsile oli vähenenud 25 sekundini. See koht hõigati ka Kuutse TPs välja ning siis tekkis juba mõte, et nüüd võiks küll püüda esimese 300 sisse pidama jääda.

Peebu TP tuli 39. kilomeetril kiiresti otsa ning kui sinna sisse sõitsin, nägin ees numbriga 312 tuttavas punakas kombinesoonis tuttavat meest TPst väljumas. Võtsin kiiruga kaks topsi jõujooki ja põrutasin Soonetsit püüdma. Peebu punkti järel tuli üks sirge, mu meelest kerge allapoole kallakuga lõik, kus võtsin vaba, vasakpoolse raja, ja seal sain jõuga omas rütmis paaristõuget teha - ikka selle nipiga, mida Kalmer Tramm oli õpetanud, ja mida ma siinkohal ei avalda, sest see maraton näitas, et see väike nipp on ääretule tõhus - ning nägin oma imestuseks, kuidas konkurentide rongist hea hooga mööda sõitsin.

Seejärel tuli üks tõusunukk, kus tõmbasin Soonetsi kõrvale ning põrutasin tema poole pilkugi heitmata temast mööda. Et üllatusmoment oleks jõhkram. Ja valetan, kui ütleksin, et ei üritanud temaga kohe vahet sisse sõita. Muidugi üritasin. Paar kilomeetrit sõitsin oma arust võrdlemisi tugevalt lootuses, et äkki Soonets jääb maha. Siis, ühel siledamal lõigul, heitsin pilgu kõrvale - ning keda ma nägin! Muidugi Soonetsit. "Kuradi kaabakas! Jälle istud mulle tuulde!" - või umbes midagi sellist hüüdsin talle ja naersime seepeale mõlemad. Viru maratonil oli ta seda tükk aega teinud ja siis lõpus mul eest ära sõitnud.

Aga sedapuhku ei hakanud me kumbki nii vara enne finišit rohkem teineteisele midagi tõestama. Küsisin Soonetsilt, mis plaanid tal on, ja ta vastas, et samas ühtlases tempos edasi sõita. No ei hakanud mina ka siis rohkem tõmblema. Vaid hakkasime koos tööle. Vahepeal vahetasime mõned mõtted. Näiteks siis, kui tuli silt, et 15 km on lõpuni, ütlesin, et polegi enam palju jäänud, piltlikult öeldes üks Kekkose ring. Ja enne Palu TPd 48. kilomeetril leppisime kokku, et seal võtame geeli ja teeme normaalse toidupeatuse. Imelik oligi see, et sõidutempo lubas võrdlemisi vabalt jutelda.

Kuna kaks geeli olid mul numbri tagaküljel, palusin Palu TP töötajat, et ta selle sealt lahti rebiks, mida too töötaja lahkelt ja kiiresti tegi, lisaks aitas geelituubi ka lahti rebida. Kaks jooki peale ja ühel ajal sõitsime Soonetsiga edasi.

Koos oli tõesti hea minna. Neelasime ridamisi eessõitjaid alla. Ei mäleta, et peale ühe mehe oleks tagant kedagi teist tulnud, kes meile kandu oleks näidanud. Ma ei tea, milline oli Soonetsi taktika, aga minu taktika oli järgmine. Tõusud võtta rahulikult, sest ei ole mõtet seal pulssi üles lüüa. Põhiline töö, nagu Kalmer Tramm oli õpetanud, tuleb teha hea libisemisega kohtades. See tähendas jõulist tööd paaristõukelõikudel. Tõsi, pikapeale hakkasid randmed valu tegema, aga see polnud nii hull, et tempot tulnuks alla lasta. Ja samuti eelistasin sõita ees, sest mulle meeldib rohkem ise tempot teha kui hoolitseda selle eest, kuidas eesminejal sabas püsida või siis kiruda, et miks ta küll kiiremini ei lähe.

Enne viimast, Helenurme TPd 54. kilomeetril, kui lähenesime sinna Soonetsiga kõrvuti, hakkasid kaugemal tee peal tema mingid tuttavad ergutama: "Art, Art, pane juurde, Art!" Röökisid nagu püsti hullud. Ja siis nägid, kes tal kõrval sõitis, ning pistisid kisama: "Art, Art, ära seda meest küll mööda lase, Art!" Mind ajas see millegipärast laginal naerma, nii et TPsse sõitsin sisse, nägu laia naeru täis. Ei tea, mida nood töötajad seal võisid mõelda - et näe, see mees on ennast peast täitsa segaseks sõitnud.

Väga raske oli Hellenurme TPs pidama saada. Esimese topsi, mida haarata püüdsin, ajasin maha. Teise sain kätte. Sellele krabasin veel ühe lisaks. Geele ega muud säärast enam ei manustanud. Seega siis kujunes toidurežiimiks maratonil igas TPs kaks joogitopsi ja kokku maratoni peale kaks geeli. Soonets jäi Hellenurme TPs pisut kauemaks kohmitsema, aga ootasin teda ilusasti järele. Need paar meest, kes meist TPs mööda pääsesid, võtsime peagi uuesti kinni.

Panime paarisrakendina edasi. Minek oli hea ja kerge, rada oli kiire ja libe, suusad pidasid jätkuvalt hästi. Umbes 5-6 km enne lõppu võtsin üles teema, et kuidas me siis lõppu klaarime. Küsisin Soonetsilt, millal ta spurtima hakkab. Ta vastas, et ei hakkagi, et paneb ühes jutis lõpuni. Siis ütlesin, et kuna oleme viimase kolmandiku distantsist sõbralikult koos sõitnud, siis oleks vist nõme hakata lõpusirgel klaarima, kumb on kõvem, ja küsisin, mis ta arvab, kui lõpetaksime kõrvuti. Soonets vastas, et temal pole selle vastu midagi.

Paar kilomeetrit enne lõppu küsisin Soonetsilt, kes kannab erinevalt minust rajal kella, et ei tea, kas aeg tuleb alla nelja tunni. Soonets vastas, et mis neli tundi - kolm ja pool tundigi pole veel täis. See info andis veel ühe ekstralaengu - mõelda vaid, eelmine aasta oli Soonets enda sõnul teinud kõva sõidu ja saanud napilt, kolme-nelja sekundiga, aja alla nelja tunni.

3,5 km enne lõppu tuli poleemikat tekitanud kohvipunkt. Küsisin Soonetsilt, et kas kohvipausi ka teeme. Otsustasime, et teeme. Kohv oli suhkruta, nii nagu väidetavalt olema peab, kui loota, et see lõpukilomeetreiks jõulise energialaengu annaks. Tundus, et see mõjus küll, sest väsimust ega kurnatust ei saabunud. Edasi sõitsime kõrvuti radadel, Soonets paremal ja mina vasakul.

Umbes kilomeeter enne lõppu hüppas meist tagant mööda Saaremaa mees Riho Mõtlep, nr 288, ja läks tuisates eest. Las läks, ei hakanud meist kumbki talle järele ponnistama. Enne staadionisilda küsisin Soonetsilt veel üle, et kas jääb nii, nagu kokku leppisime, et ei hakka teineteisele lõpus külma tegema, ja Soonets kinnitas, et nii jääb. Sedasi vaatasin lõpusirgel rohkem, et püsiksin temaga suusk suusas, ega hakanud sellepärast ka kiirendama, kui lätlane Janis Melbardis meist paremalt mööda sõitis.

Kümmekond meetrit enne lõppu vahetasin rada, libisesin Soonetsi kõrvale ning jälgisin, et me jalad oleks üle lõpujoone libisedes hästi kõrvuti. Staadionidiktor Riho Järveläinen ka märkis, et kui tavaliselt tahetakse maratonidel sõbramehele eestlaslikult maksku mis maksab ära teha, siis sedakorda sai näha sõbramehelikku finišit. (Tõsi, pärastpoole kodus tekkis mul väike hirm, et ega mind äkki tolle rajavahetuse eest lõpukoridoris diskvalifitseerita. Torino olümpial üritasid meeste teatesõidus niimoodi end neljandalt kohalt kolmandaks upitada rootslased, kes süüdistasid, et võitjaneliku, Itaalia, ankrumees vahetas lõpukoridoris lippu haarates rada ja seetõttu tuleks Itaalia tulemus tühistada. Seda ei tehtud.)

Arvake siin, mis tahate, aga see viiki sõitmine oli minu meelest rajal kujunenud olukorrale igati mõistlik lahendus. Ja teadke, et kogu see psühhoterrori sildi all siin blogis Soonetsi vastu korraldatud rünnak oli lihtsalt üks suur irritatsioon ja põnevuse kütmine, mida nii mina kui Soonets võtsime hea ja põneva mänguna. Aga mis ei tähenda, et me poleks Tartu maratoni väga tõsiselt võtnud. Võtsime küll.

Mulle märgiti protokolli 214. koht, aeg 3:34.16,2.

Ühte asja Soonets siiski ei tea. Paar päeva enne maratoni leidis ta õhtul oma auto kojamehe alt paberi, millele oli kirjutatud: "Art, sai ei võida Pulleritsu - see on fakt! Parem ära üritagi, jääd ellu ja suudad Vasaloppetit kah sõita." Soonets hoidis seda paberit mitu päeva oma töölaual ja uuris, kes selle võis kirjutada. Küsis, et ega mina seda tema auto esiklaasile pannud. Vastasin, et Art, ma ei tea, milline auto sul on, ja pealegi, Art, ma ei tea sedagi, et sul üldse auto on.

Olgu siin avaldatud: mina kirjutasin selle kirja ja panin selle tema auto kojamehe alla. Mängu ilu pärast, ei ühelgi muul põhjusel.

Ja siin pole vähimatki tähtsust, kumb meid lõpuprotokollis ettepoole paigutati. See oli puhas juhus, ja ma ei saa aru, kuidas meie vahe fikseeriti 0,2 sekundi suurune. Fakt on see, et me finišeerisime kõrvuti. Olime võrdsed, ühel joonel. Fakt on see, et Tartu maratonil ma Soonetsit ei võitnud. Lõpetasime kõrvuti.

Aga kõiki teisi, keda eelmise nädala algul võita lubasin, edestasin küll. Ma ei hakka seda nimekirja siin avaldama, see kõlaks uhkustamisena. Uhkustada võiks siis, kui oleks õnnestunud võita kas või Andrus Veerpalu. Seda ei juhtu aga iilagi. Kuid keda koatajate nimekiri ja nende kaotus huvitab, leiab selle eelmise blogisissekande kommentaaride arhiivist. Keegi usin huviline oli selle sinna juba eile paigutanud.

Kui Kalmer Tramm mu tulemusest teada sai, saatis ta mulle Jaapanist, kus peagi algab suusatamise MM, sms-i: "Mul on hea meel, et nii võimsalt sõitsid. Järgmisel talvel võiksid mõelda juba suuremalt. Kindlasti homme liiguta ja hoia treeningrütmi."

Õnnitlejaid, telefonitsi või meilitsi, oli teisigi: kaitseminister Jürgen Ligi, kolleeg Neeme Korv, Margus Uudam Eesti Energiast, Olavi Israel ehitusfirmast Wolmreks, Otepää MK-etapi alatine pressipealik Veiko Ulp, fotograaf Egert Kamenik Presshouse'ist, Kalle Kiiranen Biomeedikumist jt. Raadiomees Tarmo Tiisler helistas koguni Jaapanist, et uurida, kumb võitis, mina või Soonets. Aitäh kõigile, kes kaasa elasid!

Mult on juba küsitud, kas aeg ja koht olid üllatus. Jah, olid küll. Planeerisin aega nelja tunni kanti - mu treener kalmer Tramm koostas mulle sõidugraafiku orienteeruva lõpuajaga 4:10. Hooaja miinimumeesmärk oli koht 400 hulgas, maksimumeesmärk 300 seas. Mõlemad eesmärgid said kuhjaga täis.

Keda selle ees tänada?

- Kalmer Trammi, kes on sügisest saadik koostanud mulle treeningplaane, mind motiveerinud, mulle nõu andnud, mu tehnikat sättinud;
- abikaasat, kes on sügisest peale pidanud kannatama meest, kes teeb vabal ajal pidevalt trenni ja on muul ajal hirmus väsinud;
- Lõunakeskuse Silja Spordi müügi- ja hooldemehi, kes on varustuse valikul nõu andnud ja valmistasid maratoniks ette ülihead suusad;
- Postimeest, kes on soostunud Kalmer Trammi treeneritööd ajakirjaniku koolitamisel kompenseerima (ja loodetavasti teeb seda edaspidigi - sest tulemused on ju näha);
- kõiki, absoluutselt kõiki suusablogi lugejaid, kes, olgu nad olnud minu poolt või minu vastu, on mulle nii või teisiti innustavalt ja kannustavalt mõjunud;
- ja last, but not least, Art Soonetsit, kelle püüdmine suusarajal on mind läbi talve motiveerinud ning kes on pidanud avalikult taluma minu psühhoterrorit (aga ma kinnitan, et ta on seda teinud, naeratus näol).

Blogi pidamine läheb muidugi edasi, sest pool talve on loodetavasti veel ees. Tulemas on veel mitu maratoni. Nii et püsige blogi-jäljes!

Foto 1: Priit Pullerits Tartu maratonil. Foto autor: Tiina-Liina Lepasepp
Karikatuur Postimehe lisast AK.
Foto 2: Tartu maratoni start. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Art Soonets Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Art Soonets (312) ja Priit Pullerits (734) lähenemas Tartu maratoni finišile. Foto: Scanpix
Foto 6: Art Soonets (312) ja Priit Pullerits (734) sõbralikult Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix