Pullerits: Kuidas ma Kaspar Kokal kannul püsisin (ja tema koeral ka)

Laupäeval ei olnudki ma Tähtvere spordipargis parim suusataja. Aga möödunud neljapäeval, arvan, et küll. Õhtul oli temperatuuri langedes libisemine nii hea, et paar korda nägin, kuidas normaalsed inimesed heitunult eest hüppasid, kui kuulsid-silmasid mind tagant tulemas. Kevadise raja rõõmud, mis muud.

Laupäeval oli lugu sootuks teine. Veel eelmine päev oli plaanis minna Kekkose sõidu võistlusele, aga kui korraldajad tunnistasid, et mõnes kohas on lumekiht sedavõrd ära sulanud, et võistlust läbi viia ei saa, siis loobusin. Ei leidnud vähimatki motivatsiooni minna Käärikule lihtsalt matkama. Selle asemel otsustasin, et lähen teen oma suusasõidu laupäeva hommikul laululava tagusel ringil. Ja nagu ilmnes, oli see paganama õige ja hea otsus.

Sest niipea, kui olin suusad alla saanud ja hakkasin keppe kätte sättima, tuli tagant ilusa hooga üks professionaalse sõidumaneeriga suusamees, heitis möödudes pilgu üle õla ja hüüdis: "Tere!" See oli Kaspar Kokk - samal ajal kui teised Eesti koondislased Lahtis ponnistasid, lasi tema kodulinnas kergelt liugu.

Ei hakanud talle järele tormama, vaid ootasin ära, millal ta oma ringi lõpetab ning haakisin seejärel sappa. Tõsi, üks saatja tal juba oli: isane labrador Porthos. Ja Porthos, nagu selgus, oli üks hiiglama sitke saatja.

Punane rihm valgete Šveitsi lipu ristikestega kaelas ja keel ripakil, üritas kahe ja poole aastane Porthos meie tempot hoida. Kokk rääkis mulle sõidu ajal, et on oma koeraga - kellel on temaga täpselt ühel päeval sünnipäev, 3. augustil - juba sest ajast saadik trennis käinud, kui too sai kuue kuuseks. Nüüd ongi Koka väitel koera kaks lemmikkäsklust "suusatama!" ja "jooksma!".

Hooaja algul, kui intensiivsused olid veel väiksed, oli Porthos teinud Kokaga kaasa koguni kolmetunniseid treeninguid. Selliseid, mis lähevad kirja matkana - kus jooks ja kõnd vahelduvad. 25-30 km läbi kihutada - see ei pidanud Porthosele olema mingi probleem, kinnitas Kokk. Mõni aeg tagasi olid nad läbinud Käärikul kaks Kekkose ringi ehk 30 km kahe tunni ja 20 minutiga. Enne Sapporosse MMile sõitu olid nad kahekesi teinud kahe ja pool tunnise trenni.

Kokk sõitis laupäeval aktiivse puhkuse tempos. Pärast naasmist Sapporo MMilt, kus ta saavutas 11. koha 50 km ühisstardist klassikasõidus, tundis ta kurgus kerget kipitust. Eks hooaeg ole olnud pikk ja väsitav, lisaks pikk lennureis otsa, pakkus ta kurguhäda põhjuseks. Aga sellegipoolest kinnitas, et kavatseb minna esmaspäeval, s.o täna Albusse Jaak Mae karikavõistlusele ning seejärel Rootsi ja Norra kahele MK-etapile. Selleks, et taastuda, võttiski ta MMi järgset nädalat treeningutel kergelt.

Ja küllap seetõttu saingi tal kerge vaevaga tuules püsida. Loomulikult ka seetõttu, et algul sõitis ta ühe kepiga ja seejärel sootuks keppideta. Miks nii, uurisin. Ta seletas, et sedasi saab esiteks jalgu tugevdada ning teiseks rütmi paremini ajastada, sest kehaga ei saa kaasa nõksutada. Igatahes panin hoolikalt tähele, mis harjutusi ta teeb ja kuidas neid teeb, et parandada tulevikus oma uisutehnikat - selles sõiduviisis on mul palju arenguruumi. (Olin Viru maratonil alles 132.)

Ärge nüüd pahaks pange, aga ma ei hakka siin ette laulma kõiki neid nõkse, mille Koka sabas omandasin, et tuleval aastal Art Soonetsile ka uisustiilis kandu näidata. Lõppude lõpuks oli ju Soonetsil samuti võimalus hommikul varem üles tõusta, et koos Kokaga trenni minna ja temalt midagi kasulikku õppida. Ei pea nädalavahetustel poole päevani põõnama. Liiati, kes treenimiseks vähegi pead kasutab, pidi ju teadma, et laupäeval tuleb trenni minna varakult, sest päevaks oli ilmaprognoos lubanud sadu. Just nii läkski: lõpetasin trenni pisut enne keskpäeva vihmasajus. Soonets, nagu ta eile mulle tunnistas, oli tulnud sõitma pärastlõunal, aga nägi, et rada oli selleks ajaks viletsas seisus ja keeras joonelt otsa kodu poole tagasi.

Pealekauba olen veendunud, et edaspidi kahandab Soonetsi edulootusi tõsiasi, et kavatsen oma alla tuhande kroonised Fischerid vahetada võistlussuuskade vastu. Käisin juba Silja Spordis uurimas, mida head neil pakkuda on. Esmalt tahtsid nad mulle näidata Fischeri uisusuuski, aga ei hakanud neid vaatamagi. MMil said Fischeri uisusuusad ju ainult kriitikat. (Ja esimest korda sain omal nahal ja kujukalt aru, kui tähtis on ikkagi, kes milliste suuskadega ja kui edukalt esineb ning kuidas see mõjutab ostjate valikuid.) Madshusi võistlussuuski polnud neil Silja Spordis pakkuda. Küll aga Atomicu uisusuuski, pikkus 192 cm ja paine soft. Atomicuga on nii mitmedki hakanud korralikke tulemusi tegema, näiteks MK-sarja üldliider sakslane Tobias Angerer. Kellel on mu valiku kohta midagi kriitilist öelda (arvestades, et mu pikkus on 187 cm ja kaal umbes 70 kg)?

Laupäeval tegi Kaspar Kokk Tähtveres pooleteise tunniga 31 ovaalringi, seega pisut üle 26 km. Porthos ei jäänud temast palju maha, Kokk pakkus, et tema kilometraažiks kujunes 23-24 km. Ja tegi peast kiire arvutuse, et tolleks ajaks oli Porthosel nädalaga kogunenud juba 90 km. Lööge nüüd oma treeningnäitajad kokku ja vaadake, kui mitmel talvenädalal olete harjutanud rohkem!

Pakkusin trenni lõpus, et Porthos on ilmselt oma treeningnäitajate poolest Eestis esimene, ning ega Kokk vastu ajama hakanud, vaid soostus, et tõenäoliselt vastupidavuse poolest ta koerale Eestis vastast ei leidu.

Enne kui Kokk oma punasesse Dodge'i istus, ütles ta, et hooaja lõpus on kavas ka Eesti meistrivõistlused, muuhulgas sprint. Too sprint peaks toimuma 27. märtsil sealsamas Tähtvere spordipargi ringil. On see võimalik?

Eriti ei usu, et on. Käisin eile, pühapäeva õhtul seal taas sõitmas. (Kutsusin ka Art Soonetsit kampa, aga ta ei tulnud. Selgus, et ta oli parajasti Tallinnas, kus ta tütar Kristel sai 60 m tõkkejooksus 7. koha. Pole paha! Minu tütar on showtantsus Baltimaade teine.) Kui kella viie ajal rajale läksin, oli seal veel neli-viis harjutajat, aga kui päike loojus ja prožektorid tööle lülitusid, jäin rajale üksi. Ovaalil oli hea sõita, tundus, et seda oli traktoriga isegi vahepeal tasandatud. Aga sisemisel tõusude-laskumistega sprindiringil oli kõige kaugemas kurvis, millele järgneb stardi-finišiala, maa juba täiesti paljas. Sedasi oli tagasipöördekaar toodud umbes 50 meetrit ettepoole.

Pärast päikese loojumist läks libisemine hirmus kiireks. Emajõega paralleelsel sirgel polnud vaja õieti töödki teha, suusad lendasid iseenesest. Läbisin 30 ringi ehk 25,5 km absoluutselt määrimata vanadel odavatel Fischeritel tunni ja 20 minutiga. Sellise tempoga jätkates poleks 1978. aasta Lahti MMil meeste 30 km sõidus kuldmedalit just saanud (võitis Sergei Saveljev 1:32.56ga), aga hõbe- ja pronksmedali peale oleks tulnud Nikolai Zimjatovi ja Josef Luszczekiga juba tõsine heitlus.

Seega, nagu näha, hakkab vorm talve lõpul juba päris heaks minema. Kahju ainult, et lumi ära tahab sulada. Eile nägin Tähtveres jooksjaid pea sama palju nagu suusatajaid. Aga Alutaguse maraton peaks siiski veel laupäeval toimuma, pakkusid eelmise nädala lõpus nii võistluse peakorraldaja Robert Peets kui Silja Spordi mehed, kes tolle kandi lumeoludega kursis.

Foto 1. Kaspar Kokk Sapporo MMil 50 km sõidu finišis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2. See pole küll Kaspar Koka labrador, aga labrador kui selline siiski. Foto: Reuters / Scanpix
Foto 3. Kaspar Koka stiilinäide Sapporo MMil suusavahetusega sõidu kurvis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4. Priit Pulleritsu algne uisustiilinäide Tähtvere spordipargis kaks talve tagasi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5. Atomicu suusavarustusega sõitev sakslane Tobias Angerer Sapporo MMil 15 km vabastiilisõidu finišis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix