Pullerits: Oi, küll on mõnus!

Esiteks, kes ütles, et talv on läbi? Ja teiseks, miks tänane sissekanne nii hilja tuleb?

Aga sellepärast, et talv ei ole läbi. Hommikul pärast ärkamist jooksin esimese asjana Tartu Tähtvere spordiparki, et vaadata, kas kannatab veel suusatada. Veendusin, et kannatab küll. Ja Kaspar Kokk kinnitas peagi, et mu veendumus polnud ekslik – aga temast pisut hiljem.

Tegelikult oli mul eile tunne, et just siis tegin viimase suusasõidu. Läksin hommikul kell pool üheksa rajale. Päike ajas end taeva alla. Ja kuna öösel oli termomeetri näit püsinud plusspoolel, polnud rada kiire ja jäine, vaid pisut kitine, nii et uisusammu kakkus kogu aeg kinni. Lükkasin siis oma määrimata odavaid rahva-Fischereid klassikajäljes. Seal jooksid need paremini. Üllatus küll, aga samal ajal tulid talvest viimast võtma veel paar inimest, ehkki kollase kombinesooniga mees piirdus minu meelest vaid ühe ringiga. Tõsi see oli, et uisku oli imeliku lumepinnase tõttu võimatult raske sõita.

Tegin pisut vähem kui tunni ja kümne minutiga rahulikult 20 ringi ehk umbes 17 km. Kui lõpetasin ja suusad alt võtsin, ise kergelt higine, aga ümberringi roheline kevad, linnud siristasid, taevas sinine-sinine ja päike heledalt ergav – see oli nii hea tunne, et ei saanud jätma täiest kõrist üle pargi hüüdmata: «Kurat, küll on ikka mõnus!»

Kui koju jõudsin, helistas Art Soonets ja ütles, et just oli tulnud teade, et Alutaguse maraton, mille toimumise kohta peakorraldaja veel eelmise nädala lõpul kindlat veendumust avaldas, jääb ära.

Ausalt öeldes, ega ma eriti kurvastanudki. Põhjus on selles, et hooaeg tuleb ju lõpetada positiivse noodiga. Kuigi Haanja maratoni 70. koht oli kõike muud kui see, mida olin lootnud, siis teades, kui palju läks mul sealsetes mägedes kaduma absoluutselt pidamatu suusa tõttu, usun, et tegin ikkagi tubli sõidu. (Peamine ongi ise endasse uskuda, kas pole?) Kuid olulisem on see, et nädal varem olin võitnud pearivaali Art Soonetsit Tallinna maratonil ligi seitsme ja poole minutiga. Seda on palju, on ju? Ja oleks rumal, kui läinuksime nüüd Soonetsiga kahtlaste oludega Alutaguse maratonile ning ma oleksin talle seal ükskõik mis põhjusel kaotanud. See oleks kogu talvele hapu pitseri vajutanud.

Aga see ei tähenda, nagu ma Soonetsit väldiks. Kaugel sellest. Helistasin talle täna hommikul kell 8.21 ja kutsusin trenni – et teeme veel mõned kõvad sõidud, kuni lund jagub. Aga ei tast olnud tulijat. Tõi põhjenduseks, et on Tallinnas.

Niiviisi ei saa ma teda enam ju tõsiselt võtta. Pärast seda, kui ta Vasaloppetil ära käis, on ta minu teada ainult vegeteerinud, leiba luusse lasknud ja pöidlaid naba kohal keerutanud. Pole vist kordagi suuski alla pannud. Ja see on mees, kes veel eelmisel nädalal lubas, et võtab sügiseks paar kilo alla – minu mäletamist mööda on ta seesuguseid kaalu langetamise lubadusi ka varem loopinud – ja hakkab ka trenni tegema, sest on minu näite varal veendunud, et trenni tegemisest sünnib siiski kasu. See näib üksjagu küsitav lubadus, kui ta isegi kevadise kauni ilmaga ei taha välja tulla, et suusatamist nautida.

Tänane sõit pakkus libisemise poolest suuremat naudingut kui eilne. Võib-olla seetõttu, et panin alla Haanja maratoniks kliisterdatud võistlus-Fischerid. Nendega tegin pelgalt viie klassikaringi järel tiiru sisse härrasmehele, kes oli suusatama sõitnud Soome numbrimärgiga autoga. Pärast tema lahkumist tulid kilgates Tartu Suusaklubi noored spordipoisid.

Kui päike kõrgemale tõusis, muutis see libisemine küll nätskemaks, ent ometi jäi tunne, et kui vihma ei tule, siis saab Tähtvere pargi kunstlumerajal suusatada veel nädalavahetuselgi. Kui vaid raja hooldajad oma traktori välja ajaksid, et stardi-finišiala peale ning Emajõega paraleelseks keeravale kurvile lund juurde lükata. Mujal on lumekihi paksus igati korralik. Tegin taas tunni ja kümne minutiga 20 ringi, ikka mõnuga, kiirustamata.

Seda, et Tartu rada veel harjutamiseks kõlbab, kinnitas Kaspar Kokk, kes samuti treenima saabus. (Sedakorda küll mitte Dodge’i, vaid BMWga.) Küsisin, et miks ta Otepääl ei sõida. Ta ütles, et seal on treenimiseks liiga raske rada. Ta tuli Tähtvere spordiparki, et timmida vormi laupäevaseks Holmenkolleni 50 km eraldistardist sõiduks. Lisas, et läheb sõitma pingevabalt, sest pärast MMi Sapporos, kus ta sai 50 km ühisstardist 11. koha, pole tal vaja enam midagi tõestada.

Õige kah: pole tal vaja kevadel enam kõrgeid eesmärke seada, sest oluline on ju, et hooaja saaks lõpetada positiivses võtmes, ja MMi 11. koht annab seda positiivsust kindlasti. Nagu annab ilmselt Kristina Šmigunile tema MK etapivõit Lahtis ja Jaak Maele tema 5. koht sealsamas.

Kõigil teistel Eesti koondislastel on veel üht-teist tõestada. Kas või seepärast, et peagi saabub siinsamas blogis aeg lugeda kokku, kuidas neil õnnestus hooaja eesmärkide täitmine ning kas minu prognoosid nende kordaminekute-äparduste kohta läksid täkke või metsa.

Nii et ärge arvake, et talv on läbi ja suusablogi samuti.

Foto 1. Ilus kevadine suusailm Alpides. Foto: AFP / Scanpix
Foto 2. Kristina Šmigun sõitmas kevadisel MK-etapil Lahtis 10 km klassikavõistluse võidu poole. Foto: AFP / Scanpix