Šmutov: Kuhu kadusid harrastajad?

Liigume ajas tagasi kaks nädalat. Kohaks on Lauluväljaku tagune sprindirada ja sündmuseks Tartu Suusasprint 2007, mille üheks osaliselt oli au minulgi olla. Elu esimene sprindivõistlus, kus sarnaselt Tartu maratoniga oli eesmärgiks läbimine, et järgnevatel aastatel annaks tulemusi varasemate saavutustega võrrelda. Seetõttu polegi teab mis üllatav, et medalikonkurentsi ma tugevamatele harrastajatele ei pakkunud ning Anti Saarepuu minekut meeste klassis võisin vaid suu ammuli jälgida.

Ehk midagi säravat ma ei saavutanud – ajasõidu ajal püüds esimene harrastaja mu kinni juba esimese tõusu keskpaigas, sest see tõus kujunes kuidagi rõvedalt raskeks, teistel päevadel harjutades suudan sealt täiesti rahulikult üles liuelda. Võibolla on võitlusärevuses kõik liigutused nagu peast pühitud ja seetõttu rahmeldan täiesti suvaliselt ning seega kulutan lihtsalt energiat.
Ajasõidus sain kindlalt viimase koha, ajaga 3.56,8 ning kohaks oli 15. Parima ajaga läbis kilomeetri Marko Ani (2.17,8). Minu suusatrennis käijatest oli parim Janek Bahovski, kes ajasõidus sai viienda aja – 2.33,4.

Finaalis läksime rajale meetriste vahedega ja Janek tegi päris tubli sõidu ning oli kokkuvõttes neljas. Hiilgavalt esinesin minagi, sest tõusin samuti ühe koha võrra, kuigi see on tegelikult tingitud sellest, et finaalsõitu üks ajasõidu läbinu ei tulnud.

Kiirendusvõistlusel, kus kiirust mõõdeti politseiradaritega, sain ma sisse 25 kilomeetrit tunnis, Anti Saarepuu tippkiiruseks mõõdeti näiteks 36 kilomeetrit tunnis ehk polegi väga hullu, vist.
Kokkuvõttes oli kõik väga tore, üritus oli hoogne ning tegevust jagus. Kuid üks asi tekitas kurbust, nimelt harrastajate vähesus. Kokku registreerus harrastajate võistlusele 17 sõitjat, kuid rajale suundus neist 15. Ehk oli põhjus selles, et võistlus toimus kolmapäeval ja algas juba kell 16, mistõttu ei pääsetud töölt-koolist tulema.

Ma ise pelgan, et pigem on õigus ühel kommentaatoril, kes Postimees Online’is ilmunud üleskutse pealt kirjutas nii: «Nende nn pühapäevasuusatajate tase on nii kõrgeks läinud et ei julgegi end kuhugi kirja panna, vastik lihtsalt vaadata kuidas «pühapäeva suusatajad» mööda lendavad.». Minul on selles mõttes suva, et ma ei püüa nagu väga tulemust, vaid tahan end lihtsalt testida, mistõttu võin sprindivõistlusel rahulikult naistelt pähe saada, kuid võibolla oleks tõesti vaja neid klasse natuke enam laiendada. Samas ega seegi tõenäoliselt aita, pigem on vaja inimesi kuidagi ikka sportimise juurde tuua.

Siinkohal meenub mulle üks Power Pointi presentatsioon (mille võib leida siit, tuletage minevikku meelde), kus enne 1978. aastat sündinud inimesi peetakse kangelasteks, sest nad tegid asju, mis tänapäeval oleks mõeldamatud – sõitsid ilma turvavöödeta, jõid mahlaautomaadist, kasutades sama kruusi, kaklesid ja tagusid tänaval jalgpalli ning on ikka veel terved, ilusad ja ka kõhnad. Kuigi ma olen hiljem sündinud, siis mäletan seda aega isegi – need mahlaautomaadid olid superlahedad, maaliinide jaama minnes võtsin alati kruusikese või kaks kihisevat mahla. Igatahes, siis olin ma ikka kümneid kordi liikuvam, praegu aga suuresti arvuti taha ja tooli aheldatud. Seega tulebki leida viisid, kuidas inimesed nendest toolidest välja rebida ja sportima saada.

Loomulikult on võimalik ka kolmas variant – selline harrastajate kogus on igati hea tulemus ja muretsemiseks pole üldse põhjust, sest üritus toimus harrastajate jaoks ju esimest korda ning seetõttu pandi paika alles alguspunkt, kust saab nüüd edasi liikuma hakata.

Igatahes – kõik sportima! Ma loodan ka täna õhtul suusa- või jooksurajale minna, sest eile oli samasugune plaan, kuid siis murdis hiinapäraselt valmistatud kana ning kaks pudelit lahjat (naistekat) õlut mind maha ja vedelesin niisama. Pärast Tartu maratoni läbimist on üldse motivatsiooni leidmisega raskusi olnud, kuigi uued sihid on jooksu- ja rattamaratoni näol tegelikult olemas. Kui nüüd vaid jälle joonele saaks.



Foto 1 ja 2: Martin Šmutov sprindivõistlusel. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 3: Martin Šmutov Tartu maratoni rajal. Foto autor: www.sportfoto.ee