Pullerits: Mis küll juhtus Viljandis?!
(TÄIENDATUD TIIMIDE PAREMUSREAGA!)Omast arust tegin kõik nii, nagu peab. Neli päeva enne võistlust kontrollstart - pikad lõigud mõõdukas võistlustempos (3x850 m üle 3-minutilise pausi). Siis aeglaselt 9 km lõdvestusjooksu kiirusega 4.45/km, seejärel päev puhkust ja võistluseelsel õhtul 2,5 km soojendusjooksu ning pisut venitusi. Võistluspäeva hommikul pärast ärkamist kilomeeter aeglast jooksu, et organism tööle utsitada ja söögiisu tekitada. Pole ju teoreetiliselt vist väga valesti?
Aga tunnet ei olnud ega tekkinudki. Mõtlen võistlusärevust. Veel pool minutit enne Viljandi järvejooksu stardipauku rääkisime suusataja Algo Kärbiga tema noorusajast, kui ta aastal 2000 viimati seda jooksu kaasa tegi ning halvad mälestused sai. Nüüd ütles ta, et tuli halbu mälestusi üle jooksma. Selle peale ei osanud midagi kosta, et mis küll endal eesmärk võiks olla.
Algus tundus sedapuhku hirmus rahulik. Teise saja algusest, kust numbri 111 all startisin, ei hakanud küll erilist tõmblemist. See sobis, sest mullusest mäletasin, et alguskiirendusega üle pakkuda ei maksa. Sai asja rahulikult võetud. Tempo tundus isegi aeglane, olgugi et noorusaja konkurent Paavo Rõigas, kes sedapuhku taas mind oma Volkswagen Touaregiga kohale sõidutas nagu mullugi, kohe maha jäi. Nagu ka endine tippjooksja Rein Valdmaa, kes imelikul kombel oli saanud stardinumbri 89, ehkki eelmine aasta kaotas mulle kohaga.
Esimesel tõusul kordus mu üllatuseks see mis eelminegi kord. Kõigi tempo kukkus väga alla. Oma arust sain ülesmäge kablutades umbes 15-20 jooksjast mööda ning tipus loeti kohaks 131. Arvestades, et mullu lõpetasin 153ndana, olin graafikust ees.
Paavo Rõigas oli teel Viljandisse rääkinud, et paljud vajuvad tõusu lõpus, kui algab sile lõik, liiga ära, mis tema väitel annab õigetele jooksumeestele soodsa momendi rivaalidest mööduda. Ta õpetus kulus marjaks ära ning kergel sammul sai veel mitmetest mööda.
Ja siis tuli pikk asfaldilõik Orika sillani, kus möödunud aastal, nagu seda tunnistas siis ka Donatas Narmont, kes lõpetas 92. kohaga (seekord ei saanud ta jalatrauma tõttu startida), läks hirmsaks kihutamiseks. Nii talle kui mulle tundus, et joosti väga piiri peal. Kummalisel kombel tänavu seda tunnet ei tekkinud. Ei olnud hambad ristis pingutamist ega hapnikuvõla äärel balansseerimist. Isegi mullune naiste arvestuse teine, üldse 131. Olga Andrejeva, jäi selja taha. Tõsi, enne silda
vajus ta eest, aga üldiselt rabelemisi-tõmblemisi siiski ei esinenud.
Soisest lõigust räägiti kuluaarides, et see on tänavu hullem kui mullu, et vesi on kõrgem ja reste ei ole. Vale jutt. Ei olnud vesi kõrgem ja mõned restid olid ka alles. Korraks said mõlemad jalatsid küll kergelt märjaks, aga paari sammu järel oli see unustatud. Ent fakt on see, et tempo kukkus kõigil alla, ja seda tuli rahulikult võtta, sest oligi paras aeg esimeseks taastumiseks. Üllatas, et kentsakalt kange sammuga Kaupo Sabre sai minust alles soise lõigu keskkohas mööda.
Eelmine aasta puhus tagasirgel vastutuul, seekord olid ilmaolud palju soodsamad. Tuul oli küljelt, aga mitte tugev, ning suurt häirima ei pääsenud. Head ilmastikutingimused lubasid rohkem keskenduda taktika seadmisele.
Aastatagusest võistlusest mäletasin, kuidas soine lõik lõi tempo sassi ja pärast ei saanudki enam hoogu korralikult üles. Jah, eks tuul ka segas. Nüüd otsustasin kuulata enesetunnet ning jälgida, et kui hakkab raskem, siis ei ole vaja üle punnida, vaid mõneks ajaks tempot järele anda, et taastuda. Selline enesetunnetuse kuulamine tagasirgel, kus tuleb joosta üle põldude, mööda konarlikku karjamaad, sättida sammu kitsastel radadel ning laskuda ja tõusta, on minu meelest eriti oluline.
Ootamatult tajusin, et tõusudel õnnestus järgnevatega vahet suuremaks käristada. Mis muud, kui suusatrenni tulemus, võib arvata. Kusjuures kasutasin tõusudel sama taktikat mis suusatamises: ei tohi ennast kinni tõmmata, vaid võtta tõuse rahulikul kergel sammul. Sellegipoolest kulus tõusude järel üksjagu aega taastumiseks.
Vahepeal hakkas tagasirgel kergelt pistma, mida polnud juba ei tea mis ajast juhtunud, aga teises joogipunktis aitas jõujook - millest enamik küll maha loksus - enesetunnet pisut turgutada. Ja kui kruusa pealt põllulõigule pöörates loeti mulle kohaks 104., siis see tegi sammu eriti kergeks. Aga neljal taganttulijal tegi kuuldud hea koht, mis lubas üritada saja sekka trügimist, sammu ilmselt veelgi lennukamaks, sest peagi leidsin end 108. kohalt.
Tunnistan ausalt, et mulle ei meeldi ehtsad krossilõigud, kus tuleb pingsalt vaadata, kuhu sammu teed, kuidas mäest alla saad või üle kraavi jaksad hüpata. Ses mõttes olen tüüpiline sileda maa jooksja. Nii et kui viimasest laskumisest alla sain - ja kus üks noormees nagu rakett mööda tuiskas -, hakkas palju parem: jumal tänatud, nüüd saab hakata jooksma ja jooksmisest ka mõnu tundma. Sile maa on ikka palju mõnusam.
Viimane kilomeeter meeldis kõige rohkem. Oli ruumi, sai korralikult tempot arendada ja lisaks oli selge, et nüüd enam suurt ärakustumist ei tule. Äsjamöödunud surfi-kirjaga särgis noormehest õnnestus ka pool kilomeetrit enne lõppu ette saada, aga kümmekond meetrit eespool jooksev sinisärklane jäi siiski püüdmatuks. Mis sest, et staadionil suutsin omast arust taas päris korraliku lõpukiirenduse teha.
Nojah, saja hulka küll ei saanud, aga arvestades, et vormist polnud mul vähimatki aimu - ja rääkimata hiljutisest jalatraumast, mis tekitas kümnepäevase treeningpausi -, olnuks patt teise saja algusesse tuleku üle nuriseda. Ja kui staadionitabloolt vaatas lõpusirgel vastu aeg, mis rää
kis eelmise aasta tulemuse olulisest parandamisest - kuigi jooks tundus seekord palju vähem vaevaline kui mullu -, ei saanud rõõmust kätega vehkimata jätta.Protokollist leidsin oma nime 107. kohalt, aeg 44.44 oli minuti ja 45 sekundi võrra parem kui möödunud korral, M40 vanuseklassis läks kirja kümnes koht. (Eelmine aasta saanuks selle ajaga 101. koha.) Paar kohta minust tagapool lõpetas endine kõva jooksumees Ain Mõnjam, Paavo Rõigas, kellele mullu minuti ja veerandi kaotasin, jäi seekord minust pisut üle minuti tahapoole (tal hõõrus jooksutoss juba alguses jalatalla villi). Aga Algo Kärp oli siiski minust umbes kaks ja pool minutit kiirem - seda on palju. Kaotusest võitjale Pavel Loskutovile oleks targem suisa vaikida. See oli nii suur kui kuus sekundit alla kümne minuti. Meeeeeeeeletu vahe.
Eesti ajakirjanike võistkonna paljud teised liikmed tegid ka oma viimaste aegade paremad tulemused.
205. Andrus Nilk, Eesti Päevaleht 47.21
255. Kalle Muuli, Postimees 48.32
378. Hans Väre, Sakala 51.14
386. Villu Zirnask, GoDiscover 51.23
433. Marko Suurmägi, Sakala 52.20
473. Peep Kala, Sakala 52.27
609. Indrek Lindsalu, Kalev Meedia 55.15
725. Erik Gamzejev, Põhjarannik 56.45
815. Leo Ariva, igasugused üllitised 57.58
1925. Tarmo Tiisler, ERR 1:16.06
Üldse sai jooksjaist tulemuse kirja 2249 inimest.
Võistkondlikus arvestuses tuli meie ajakirjanike koondis 28 seitsmeliikmelise tiimi hulgas 7. kohale, edestades teiste seas selliseid tuntud kollektiive, nagu SPKL Saarepeedi (8.), JK Sarma (10.), Elioni spordiklubi (11.), G4S Lõuna-Eesti (12.), Hansa SK (14.), Suusahullud (17.) ja JK Hermes (21.). Võitis VAK Staier (4:47.49) Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi (4:50.08) ja Stamina (4:55.36) ees. Järgnesid KJK Kalev Sillamäe, Viljandi SUKL, SK Mits ja siis tuligi me ajakirjanike tiim ajaga 5:48.27.
Kokkuvõttes: oli hämmastavalt kerge jooks. Ilmselt läheb suur tänu taas suusatreener Kalmer Trammile, kelle talviste treeningplaanide najal tehtud töö hakkab vilja kandma. Uskumatu, et ka 42-aastaselt võib jooksus veel nii palju areneda. Või oli see tulemuse hüpe siiski soodsate ilmastikuolude ja targemine valitud taktika teene?
Foto 1: Priit Pullerits (nr 111) lõpetab Skanskat esindava Heigo Saare järel 107. kohaga. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Foto 2: Andrus Nilk (keskel valge nokatsiga) rühkimas üles esimesest tõusust. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Foto 3: Telemees Lembitu Kuuse õnnitleb võitjat Pavel Loskutovi. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits pärast jooksu lõpetamist. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Foto 5: See võistleja, German Terehhov, trügis stardialas kõige esimesse gruppi, lõpus vajas naiste abi ja lõpetas alles 165. kohaga. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Foto 6: Andrus Nilk katsub pärast lõpetamist, kuidas süda töötab. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 15:06
kommentaare: 22
22 Kommentaarid:
oleks ju võinud mõne sõna ka pulsist mainida, muidu nii asjaliku sissekande sekka.
Olgu, pulsist. I don't care and i don't what, if my pulse did pow-pow-pow. Ehk teisisõnu: nagu näete, on võimalik ilma pulsikellata harjutades parandada oma tulemust aastaga ligi kaks minutit. Kui palju minuvanuseid pulsikellaga jooksjaid tegi samasuguse arenguhüppe?
Pulsikell ei jookse. Mees jookseb. Pulsikell ainult segab. Isegi Algo Kärp ei kasutanud seda täna. Ja näete, tegi samuti oma isikliku margi.
Minge ja pange oma pulsikellad nüüd luku taha ja kuulake enesetunnet kah. Ei maksa tehnoloogiaimedest lolliks minna. Kell on kell, oma sisehääl on palju adekvaatsem.
Priit,äkki räägiksid paari sõnaga tippjookjatest, kes kuulusid esikümnesse jne, protokolle pole kusagilt leida...
kardad öelda oma pulssi, järelikult on põhjust kartusteks.
Tulemused on sportinfo lehel täiesti olemas.
let me guess, su võistluspulss oli häbiväärselt madal, mis ei kannata ausat tunnistamist
Ausõna, ma ei tea pulsist midagi. Ärge nüüd tõstke jälle mõttetust ja olematust teemast tüli. Veel kord: jälgisin hingamist ja lihasseisundit, pulsi kohta andmed puuduvad. Ei ole ju lihtne seda jooksu ajal ise lugeda.
Kuule kontorirott tee omale selgeks, milleks pulsikella vaja on ja milleks seda üldse kasutatakse. Nii idiootset juttu pole ennem kuulnud...
Kui ma muidu irvitan PP totataka pulsoka-ignorantsuse üle, siis võistlustel oma kella ja pulsi jõllitamine ei too väga palju lisaväärtust, pigem pidurdab pingutust.
Aga trennis võiksid vahel pilgu pulsile visata küll, vana keskmaajooksja peaks veel kiiremini jooksma, said isegi minusuguse mätasjala(olen sust ilmselt 15 kilo raskem) käest minutiga ketuka!
Ma parandasin oma aega täpselt 30 sekundit, trenni teen pulsikellaga võistlen ilma, nüüd hakkan ilma pulsikellata treenima ja kui aasta pärast jooksen üle 30 sek kiiremini ehk samuti suisa 2 min siis nimetan Pulleritsu oma guruks!
pulsikellekasutaja olen....parandasin sama palju aega kui sina priit, ehk 1.46.......ajad siis 48.00 ja seeaasta 46.14, jah mõnusalt kerge oli see aeg. Võistlustel pulssi ei jälgi, kuna tean, et see on 184-190 vahel. Viljandis siis siledal maal kergel sammul 184 ja tõusudel 190...viimane km oli 189, kuna siis pandi juba täiega. Pulssi jälgimine on vajalik vaid trennis, või maratonijooksus. Võistlustel 5km-poolmaraton jooksen tunde järgi.
Trennis tasub pussi jälgida igal-juhul. Võistluse ajal see tõesti pigem segab. Näiteks on minul anaeroobseks piiriks määratud 172 ja pikematel jooksuvõistlustel on keskmine pulss olnud pidevalt üle 174. Kui pulsokas on peal ja näed, et sa pidevalt punases jooksed, siis hakkab hirm, et kaua nii vastu ei pea. See aasta pulsokat peale ei pannudki. Keha tunnetab ise selle piiri, millest üle minna ei tasu väga kenasti ära. Priit! Arvestades sinu tausta ja kehaehitust võiksid sa tõesti isegi kiiremini joosta, liiatigi kui sulle tundus et oli kerge jooks. Kui eelmine aasta sain sinust alles lõpus mööda, siis sellel aastal kautasid juba üle pooleteise minuti:) Ju sa ikka ei pingutanud piisavalt.
head aega soosisid head olud, Pasha pani rajarekordi. istusin staadionil ja see seltskond, kes esisaja teises pooles lõpetas oli väga kirju nii oma kehakaalult kui jooksutehnikalt. priidu treeningmahte, jooksja-tausta ja kerget konti arvestades oleks eeldanud lõppaega poolteist mintsa kiiremini. ta ise viitab kah oma nõrkusele, et on sileda maa jooksja. Viljandi ring eeldab rütmivahetust, oskust erineva sammupikkusega kiirust säilitada ja sitkemat jalga. alusta sellesamast orika soost - kui kõvasti kogukam sabre sinust pehmel maad mööda libiseb, siis on su tagajalad nõrgad. ära tee enam hommikul kätekõverdusi, paaristõugete aeg on möödas. mõtle suvel jalgade tugevamaks saamisele.
Hmm, jälle on 1) osa mehi liiga leili läinud, 2) osa hakanud latti taevasse tõstma (aga vaat kus mina panin, PP oleks pidanud kaks korda veel kõvemini panema...) ja 3) osa võtab ilmselgelt sporti liiga tõsiselt - mõttetu; sellise taseme juures, nagu näitasid Viljandi jooksul KÕIK peale esikolmiku, ei ole kellelgi mõtet hakata jooksmisest ega sportimisest üldse endale eluküsimust tegema.
Respect PP-le, kuigi see aasta oli ilm ja rada rekordiparanduseks mõeldud. Ise tegin ligi 8 min. parema aja, kui eelmine aasta ja koht paarsada matsi eespool. Nilk´i kurat jäi ikka ette. Sai temaga korralikult distantsil maadeldud. Aga aja parandust leian veel tublilt. 45 min langeb ehk järgmine aasta.
22.30 tabas sellega märki, et PP on krossirajal tunduvalt nõrgem kui asfaldil. Võrdle Tallinna Sügisjooks 07 ja Viljandi Järvejooks 08 aegu. On mehi, kellele PP kaotas asfaldil 4 min aga nüüd maastikul 6 min (Vaher), teisele jälle Tallinnas 3 min Viljandis üle 5 min (D.Koshelev), kolmandat sügisel võitis 1 min, nüüd kaotas 1 min (Rosen). Et 2 min jäi realiseerimata eile. Arenguruumi on aga seda maantee servas traavimisega parandada ei saa
Siiski-siiski, kas need mehed, kes võrreldes sügisega kõvasti aega parandanud, ei ole minust ikka jupp maad nooremad - Koshelev juunior vähemalt kaks korda -, mistõttu nad ongi arenenud kiiremalt? Kui oled 42, on tegelikult iga tulemus, mis järgmisel aastal on vähemalt võrdne mullusega, märk kõvast edasiminekust.
Nii et palun mitte unustada seesuguste võrdluste juures vanust!
kui räägitakse aiast, siis Priidu peab ikka rääkima aiaaugust. asi põlnd arengus vaid võimekuses erineval pinnasel. noor Košelev parandab jah aega tänu kasvavale organismile. Vaher kärpis senisest margist vist mõne sekundi ja Rosen on protokolli järgi M35 jooksja.
niiet point on ikka mujal - võrreldes asfaldiga jooksed krossi märkimisväärselt nõrgemini.
Käisin jooksul ja sain väga hea elamuse. Oma aega ei avalda, kuna arvestades Priidu varasemaid avaldusi, ei tegelenud ma seal jooksmisega :). Järgmiseks aastaks on eesmärk mahtuda esimese tuhande ja 1 tunni sisse, kuigi ka seda ei tunnista Priit veel jooksmiseks :).
Tublid olid kõik kes raja läbi jooksid. Alates põlvepikkustest poisikestest (minust sibas mööda üks poiss, kes ei ulatunud mu vöökohanigi), kuni sportlike memmede-taatideni.
Kuna osalesin esimest korda ja alustasin lõpust, siis "tervitan" omalt poolt ka kõiki kepikõndijaid, kelle jaoks oli vist ka aeg ja tehnika järgimine oluline, nii et esimese 200 meetri peal oli vaja põigelda jooksjate vahele tunginud kepikõndijate keppide eest (ma ei saanud aru, miks nad ei võinud stardikoridori ummikus oma keppe lihtsalt koos enda ees käes hoida).
Teiseks "tervitaks" häirekeskuse inimest, kes vastas telefoninumbrile 112, kui pealtvaatajad üritasid kutsuda kiirabi ühele kollabeerunud jooksjale. Nimel soovitas dispetšer järjekindlalt helistada jooksu korraldustoimkonda, et küll nemad teavad ja korraldavad arstiabi kohale. Pärast mõningast õiendamist hakati siiski teemaga tegelema. Kuskohast peaks pealtvaatajad või jooksjad teadma korraldajate telefoni? Jooksjad ju ei veagi telefoni kaasa.
Imelikul kombel oli PP ka saanud sellise numbri, mida ta polnud välja teeninud - vähemalt õigluse huvides ei pandud teda esimese saja hulka.
Nagu varem sai öeldud, siis PP püüdis seekord käituda hästi tagasihoidlikult, pakkudes kohta 200 piirimail ja aega 47min peale (kui õigesti mäletan). Ja kui tegin pakkumise 45min ja 100 piirimaile, siis tundus see vist ülepakutuna - aga nagu elu näitas, siis isegi teiste pakkumised on täpsemad kui PP omad. Üllataval kombel ei häirinud PP'd vigastused ega treeningpausid ning jooks tundus palju kergem kui eelmisel aastal. Aga kuna PP "alahindas" ennast tunduvalt, siis võib ju "juubeldada". Aga kui ennustus oleks olnud 44.30 ja koht esisaja hulgas, siis oleks PP vist väga vihane olnud, sest eesmärk jäi ju napilt saavutamata.
Pulsi kohta avaldaks nii palju arvamust, et tuleb üldjuhul nõustuda PP-ga, sest enesetunne on üldjuhul täpsem kui pulsinäit kellal (juhul kui inimene oskab iseennast tunnetada). PP viga on ainult see, et ta materdab kõik teised maha, kes teevad/mõtlevad teistmoodi kui tema. Teised on heatahtlikud ja soovivad PP aidata, kuid PP peksab kõiki kaikaga. Inimestel ongi erinevad arusaamad ja tõekspidamised ning võistluste puhul on siiski määravaim asjaolu koht lõpuprotokollis. Ainult, et ka seda ei maksa võtta puhta kullana. Konkreetne võistlus näitab ainult hetkeolukorda ning oluline osa sellest on ka rajal (tingimused ja pikkus). Viljandi järve u 12km tundub küll piisavalt pikk, aga seal käib selline rabelemine ja andmine, et mina ei hakka küll ennast lõhkuma ja ribadeks tõmbama. Jooksumaratoni 23km on hoopis teine tera - sinna ei tule allameetri mehed sibama ning kogu aeg on rajal piisavalt ruumi ning rada on piisavalt pikk, et endast kõik anda. Kuna PP ei olegi nii pikkade otsade mees, siis võib talle andeks anda sellise keskpärase esituse, kuigi mida pikem maa, seda paremini tuleb esile mehe sisu. On üks ütlus: "Kui tahad võita, jookse 100m, kui tahad midagi kogeda, jookse maratoni." Kuna PP on aind võidu peal väljas, siis ta eelistabki lühemaid otsi, aga kannatamiseks jääb tal iseloomust puudu.
This is а topic that is near to my hеart... Thank уоu!
Where аre your contact details though?
Feel free tо suгf to mу blog - Online Payday Loan
Check out my weblog : Payday Loans
Hey verу іnteresting blog!
Check out my blog :: cash loans
Postita kommentaar
<< Esileht