Pullerits: Kuidas sportimine vabastab puupäisusest?

Sõitsin täna Tartust Tallinna tööle nelja harrastusratturiga, mistõttu ei saanud jätta neilt küsimata, et mehed, kuulge, miks ratturid nii pikalt ja kaua trenni teevad.

Ega tõsiseltvõetavat ja konkreetset vastust tulnud, mistõttu pakun siin oma seletuse: nad püüavad alateadlikult seda, mis koolipingis tegemata jäi, rattasadulas tasa teha.

No nii - kui Raul Arula olla pärast hiljutist sissekannet "Kas jalgratturid on puupead?" tõstatanud küsimuse, mis minuga ette võtta, siis kujutan ette, kui teravaks nüüd veel küsimus läheb. Aga enne, kui reaktsioonidega ülepingutada, lugege ikka lõpuni - ja saate teada, kuidas ratturite pikad trennid neile tegelikult kasuks tulevad. Vähemasti nende ajule!

Alustame autoriteetse tsitaadiga. "Sportlik treening on ainus ja kõige parem asi, mida oma aju heaks võib teha," on väitnud maailma parima, Harvardi ülikooli kliinilise psühhiaatria professor John Ratey.

Kui viimase ajani valitses arvamus, et aju ja mälu ja seega ka vaimsete võimete arendamiseks ei anna midagi ära teha, siis nüüd on see seisukoht kõva kahtluse alla sattunud. Ja hea sõnum igasugustele spordilembidele seisneb selles, et üha rohkem ilmneb tõendeid, kuidas just sportlik aeroobne treening mängib aju arengus olulist rolli.

Näiteks Illinoisi ülikooli teadlased avastasid juba aastal 1999, et vanematel inimestel, kes hakkasid sportima, paranes reaktsiooniaeg ja keskendumisvõime pärast pelgalt pooleaastast treenimist. Nüüd on hakanud selguma, mille pärast.

Uudisteajakiri U.S. News & World Report viitab Illinoisi ülikooli teadlaste kahe aasta tagusele uurimusele, et aeroobne treening suudab suurendada aju suurust tervelt kolm protsenti. (Võrdluseks: alates 60. eluaastast väheneb inimese aju maht iga aastaga 0,5-1 protsenti.) Eelmine aasta avastasid New Yorgi Columbia ülikooli teadlased, et pärast kolmekuist treeningperioodi suureneb vere juurdevool aju hippocampuse piirkonda, millel on tähtis roll mälu funktsioneerimises.

Kindlasti on mõned teist kuulnud tarkvaraprogrammidest, mille abil saavat aju treenida. Kuid aju-uuringuile pühendunud teadusajakirja Nature Neuroscience peatoimetaja Sandra Aamodt on väitnud, et noist arvutiprogrammidest on kehaline treening igatahes palju tõhusam. Olen lugenud uuringust, mis kinnitab, et regulaarse aeroobse treeningu abil saab täiesti keskpäraseid kognitiivseid võimeid arendada igati väljapaistvaiks.

Nüüd küsite, et mis jama ma ajan, et kuidas saab sportlik treening, mis peab arendama lihaseid ja vastupidavust ja kas või kopse, arendada aju, mil treenimisega pole midagi pistmist. Vastus peitub selles, nagu on seletanud minust antud vallas sadu kordi targemad tegelased, miks sportlik treening on kasulik südamele: see arendab veresoonkonda. Lisaks stimuleerib trenni tegemine teatud hormoonide tootmist, mis omakorda soodustavad ajurakkude arengut.

Lubage siinkohal veel üks tsitaat, sedapuhku Columbia ülikooli professorilt Henry Lodge'ilt, mille leidsin samuti U.S. Newsist: "Kui sa trenni teed, muudad oma vere keemilist koosseisu 8-12 tunniks. Nii et enamiku selle päeva jooksul taastoodad sa rakke ning ehitad endale paremat keha ja aju."

Seega, ärge passige enam niisama, vaid hüpake kähku koos teiste ratturitega sadulasse ja hakake Tallinnast Tartusse pedaalima, kui tahate, et mõistus erk ja mälu värske püsiks. Ja arvestage, et jalgratturid ei saa olla puupead, kui nad sportliku treeningu nii sujuvalt aju arendamisega on ühendanud.

Foto 1: Jalgrattur Belgias aju arendamas. Foto autor: Scanpix
Foto 2: Rattasõitjate hordid Ungaris näitamas oma sõiduvahendit, mis mõjub kasulikult aju arengule. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Jalgratturid on Berliinis oma mõistuse arendajad maha jätnud. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Sellised õhulennud, nagu näitab ratta seljas Luke Madill Austraaliast, võivad ajule paraku kahjulikult mõjuda. Foto autor: Reuters / Scanpix