Pullerits: Ränkraske lahing Viru maratonil

NB: Täiendatud paremas veerus värskete fotodega!
Arusaamatu, millega ma Viru maratoni korraldajate silmis küll seesuguse suhtumise ära teenisin - kui läksin stardinumbrit välja võtma, selgus, et sellele on trükitud number 37. Vabandust, aga ma pole ühelgi Estoloppeti sõidul isegi mitte 50 hulka mahtunud (parim mullune Tallinna maratoni 51. koht). Numbri väljastaja ütles mu imestust nähes: "Ärge alahinnake end."

Aga ülehindamiseks polnud ka põhjust. Haanja maraton kaks nädalat tagasi lõppes alles 74. kohaga, mis kuulutati Eesti suusahuviliste mitteametliku ühisarvamusavalduse põhjal tolle võistluse kõige suuremat pettumust valmistanud tulemuseks. "No Tartu maratoni esisaja mehe sõit see küll ei olnud," kõlasid vaoshoitumad kommentaarid. Ega seekordki midagi paremat olnud loota, sest esiteks pole ma Estoloppeti uisusõitudel isegi mitte esisaja sisse pääsenud ning teiseks on viimase nelja nädala treeningrežiim olnud nõrk ja kaootiline.

Sellest hoolimata sättisin end kolmandasse ritta, sest eks tahapoole õnnestu alati kukkuda. Nagu õpetas Aivar Rehemaa enne Torino olümpia 50 km uisumaratoni ühisstarti, tuleb alguses ikka ette trügida, sest ei ole mõtet grupi sees passides mitukümmend sekundit ära anda.

Haanja maratoni avatud raja sõit oli õpetanud, et tark ei torma, vähemasti mitte üleliia. Tookord kulus pärast liiga kiiret algust oma kuraditosin kilomeetrit, et taastuda. Nüüd jälgisin, et mitte üleliia rabeleda ja rapsida ning et hingamine kui enesetunde esmane indikaator püsiks rahulik. Seega pole imestada, kui juba esimesel laskumisel tuli tagant Jaak Teppan ja kihutas tervitusi saates nagu mürsk mööda.

Lubage tutvustada mu tõusude taktikat: üritan sõita Wassbergi ehk tempovarianti nii palju, kui suudan. Pikalt ja rahulikult libistades kulub mu kogemuste põhjal jõudu palju vähem, kui ühe kepitõuke kohta kahte sammu raiudes (on sel stiilil ka nimi?). Nagu veendusin, sain sedamoodi enda ees moodustunud pikale rongile, mille sabas Teppan liugu lasi, tõusudel üksjagu lähemale.

Ütleme otse: teada oli, et see tuleb raske maraton, aga et nii raske, seda ei osanud ette arvata. Pärast 2-3 km metsavahelisi tõuse-laskumisi tuli suunduda põllule, kus tutvustas end jalgratturite väidetavalt suurim sõber - vastutuul. Number seljas muutus lausa purjeks. Ja nagu kiuste ei juhtunud ühelgi ringil ka kedagi otse ees sõitma, nii et kogu aeg tuli ise loodusstiihiaga rinda pista. Ei ole kindel, kas tuules püsimisest suusasõidus mingit kasu on, ehkki pärast finišis juhtusin kuulma, et need, kes teistel tihedalt sappa said, olid saanud kergema vaevaga edasi.

Veelgi ärevamaks läks siis, kui umbes 6-7 km enne 12-kilomeetrise ringi lõppu algasid Viru maratoni kurikuulsad tõusud. Kusjuures korraldajad olid seekord toiminud eriliselt suurte sadistidena.

Pärast 7. km joogipunkti tuli kahes järgus pikk Võlumäe tõus, mille vahel on lühike tasasem lõik. Mäletan, et eelmisel Viru maratonil jäi mul esimese tõusunuki lõpus süda peaaegu seisma - ausõna, ilma naljata -, aga õnneks keeras tookord rada vasakule laskumise peale. Aga nüüd, oh üllatust, tuli ka teisest tõusunukist üles ronida, ja see oli üksjagu järsem kui alumine nukk.

Kuid see polnud veel kõik. Umbes kilomeeter hiljem tekkis teele vaat et samasugune sein, nagu Haanja maratonil 5 km enne lõppu. No olgu, Viru raja sein oli siiski mingil määral sõidetav. Aga kui sellest üles sai, tuli varsti veel üks ränk, 34-meetrise kõrguste vahega Kivimäe tõus, mis ei lõppenud ega lõppenud, vaid kulges kolmes järgus muudkui ülespoole ja ülespoole, ning siis veel üks karm ronimistõus. Ainus positiivne avastus oli see, et pärast nn pettesõitu suusastaadioni külje alla järgnenud kõige viimane tõus viimasel kilomeetril ei olnud mu meelest nii metsik nagu varem - või üksnes tundus see võrdlemisi kerge eelmiste valusate katsumuste järel?

Enne esimese ringi lõppu sain Teppani kätte ja läksin mööda. Aga see polnud ainus sõjasaak. Teise ringi algul läksin mööda Viru maratoni kahekordsest võitjast naiste arvestuses Jaanika Kalevist. Ja üleüldse tekkis uus hingamine, et ohoo, kannatab sõita küll. Staadionidiktorilt kuulsin, et esimene ring sai läbitud umbes 41-42 minutiga.

Ausalt öeldes ei mäleta teisest ringist suurt midagi. Sest ega seal midagi erilist juhtunud. Pilk nii ette kui selja taha näitas, et vahed olid üksjagu suured, mingeid gruppe silma ei hakanud. Igaüks võitles iseenda eest. Joogipunktis pigistasin suhu Dexali geeli - ja selle kiireks kättesaamiseks on mul oma nipp. Lubage tutvustada: nimelt kinnitan geelid kleeplindiga numbri tagaküljele allserva ja lõikan avamiskoha suuremaks, nii et geeli numbri küljest lahti rebides saan selle kohe ka avatud. Varem panin geele varrukasse ja siis oli igavene tegu, et neid sealt kätte saada (vööd ma ei kanna - milleks raskust kaasa vedada; ja raskus on suur: kui teise ringi järel teise geeli suhu pigistasin, tundsin paugupealt, kuidas numbri all olin olulisest raskusest lahti saanud.)

Teise ringi teise poole tõusud alistusid küll mõnevõrra raskemalt kui avaringil, aga astuma igatahes need ei võtnud. Kilomeeter enne lõppu nägin, et Teppan jääb maha juba 200 meetrit. Siis ma veel ei teadnud, et ta oli Viru maratonile tulnud ainuüksi selleks, et Haanja maratonil saadud kaotuse eest revanš võtta. Vähemasti nii ta pärast tunnistas.

Aga et viimane ring läheb raskeks - sellest sain kohe alguses aru. Staadionilt väljuvat tõusu olin sõitnud kahel eelmisel ringil muretult tempovariandis, aga nüüd pidin raiuma hakkama. Samamoodi tuli toimida staadionilt metsa viival tõusul. Ja edaspidi läks seisund aina hullemaks.

Need ringi esimese poole tõusud hakkasid mind jõudsasti küpsetama. Jah, laskumistel suutsin küll parajalt taastuda, kuid tõuse ikkagi lõpuni ei kestnud. Kuulsin, kuidas tõusudel tekkis selja taha mehi ja vaat et igal teisel-kolmandal tõusul läks keegi ka mööda. Tuulistele väljadele jäin täiesti üksinda ja seal oli tunne, et mina ei murra tuult, vaid tuul mind. Olin psühholoogiliselt end valmis pannud, et nüüd hakkab ridamisi tagant ronge tulema, kes mind alla neelavad. Ja püüdsin end lohutada, et isegi kui päris ära peaksin kustuma, siis esisajast ei tohiks isegi jalutama hakates välja kukkuda.

Seal, kus tuulistele väljadele järgnes metsa vahel kolme tõusu-laskumisega lainetus, andis üks mees, kes oli jupp aega selja taga passinud, järsku jõuliselt tuld. See oli Teppan. Ta läks nagu rakett. Ja ta andis tuld kohas, kus saabus mu kõige rohkem surnud punkt. Igatahes järgnenud laugest tõusust avatud väljal, mis oli lisaks vasakule kaldu, suutsin hädavaevu end üles ajada. See polnud igatahes enam suusatamine, vaid kangutamine ja komberdamine. Kuid kõige raskemad tõusud olid veel ees.

Nende võtmist alustasin ettevaatlikult. Taktika tuli seada nii, et ennast mitte lõpuni läbi küpsetada, vaid hoida jõudu nii palju, kui seda veel jäänud on. Parem kaotada paar kohta, kui end ülemäära pingutades ribadeks tõmmata. Sest siis kaotaks veel rohkem kohti.

Aga üllatuseks ei olnudki tagantpoolt hagejaid enam tulemas. Ju oli teistel minu tasemega sõitjatel ka toss väljas ja hing paelaga kaelas. Sattusin kokku nr 412, Kaido Mätlikuga. Tal libisesid suusad hirmus hästi, laskumistel ei olnud mul talle midagi vastu panna. Aga tõusudel, ütles ta avameelselt, jaksu pole. Ega mul ka eriti olnud. Sellest seinatõusust tuli üles astuda käärsammuga. Seal polnud minust enam sõitjat. Lakumisel libises Mätlik mööda ja sai niiviisi järgmisele, kõige pikemale tõusule enne mind. Küll ta alles pingutas - iga hingetõmme tuli suure puhkimise ja kõrinaga. Ergutasin teda tagant, et tubli, hästi läheb - sest eks taga ole vist tõesti lihtsam ja siis tekib isegi kurnatuna tunne, et tahaks mööda põrutada. Viimasel, kolmandal tõusulõigul paningi sammu juurde ja mulje jäi, et Mätlik andis alla. Jäi vist korraks peaaegu seisma. Arvan, et ta polnud sugugi ainus, kes Viru maratonil hinge pidi tõmbama.

Edasi tuli vaid edu hoida, sest lõpuni jäi kõigest 3 km - ja selle peab ikka vastu pidama. Kilomeeter enne lõppu nägin, et edu jälitajate ees peaks olema turvaline, kuid sellegipoolest otsustasin viimasel 500 meetril pisut sammu lisada. Pisut, mitte palju, sest paljut polnud kuskilt võtta.

Ütlen ausalt: kui üle lõpujoone sain, oli tunne, nagu oleksin midagi võitnud. Õigemini, kedagi. Iseennast. See pani heameelest rusikaga läbi õhu rapsama.

Protokoll teatas: 53. koht Priit Pullerits, aeg 2:17.10,8, kaotus võitjale Roland Lessingule 34.02,9, koht vanuseklassis M40 - 15.

Kaotus võitjale on muidugi megasuur. Iga kilomeetriga kaotasin Lessingule peaaegu minuti. Seda on hiiglama palju. Seevastu 53. koht on kõva edasiminek mullusega, kui Viru maraton lõppes alles 132. kohaga. Too oligi siiani mu uisumaratonide parim saavutus. Ja 53. koht on Estoloppeti sarjas mu kõigi aegade paremuselt teine tulemus. Aga et M40 klassis olid 14 meest kiiremad, see näitab, et keskealiste harrastajate tase läheb üha kõvemaks.

Võrdlusi: Teppan kasvatas viimase 7 kilomeetriga vahe minu ees kahele ja veerandile minutile ning oli 48. Otse mu selja taha jäid endised kahevõistlejad vennad Rauno ja Tambet Pikkor, kes kaotasid vastavalt 23 ja 33 sekundit. Vahe Mätlikuga kärises lõpuks 42 sekundile. Olavi Israel Harku vanglast (mitte trellide tagant), kes oli uisusõitudel alati minust selgelt jagu saanud, pidi seekord minuti ja kolmveerandiga alla vanduma ning oli 62. Kahekordne Viru võitja Jaanika Kalev kaotas ligi kolm minutit ja oli 65. Saaremaa mees Riho Mõtlep, kes viimasel Tartu maratonil mind pika lõpuspurdiga lõi, jäi seekord maha üle nelja minuti ja oli 72. Pärnu mees Eero Antons, siinse blogi aktiivne kommenteerija, kes mind Haanjas ligi viie minutiga edestas, kaotas nüüd kümme sekundit vähem kui kuus minutit ja oli 75. (Ta arvas, et hakkab vihma sadama ja tuli sõitma mingite imelühikeste Evo-suuskadega. Mitte ei saa aru, mis tobedaid ilmaprognoose ta kuulab.) Minu seekordne autojuht Kalle Kiiranen tegi M50 klassis kõva sõidu ning oli 79., kaotust mulle 7.20.

Finišis astus ligi Risto Roonet, kes tegi mulle Haanja maratoniks suurepärased suusad (ja jäi Viru maratonil üheksandaks, kaotust võitjale kaheksa ja pool minutit, mille kohta ta ütles iseendale: "Tere tulemast harrastajate sekka!"), et uurida, mis imemääret Tartu Silja Spordi mehed mu sõiduvahendeile alla panid. Silja-mehed olid ju saanud lahinguülesande valmistada mulle ette suusad, mida nähes Roonet tummaks jääb ja oskab vaid pärida, kust küll Pullerits nii head suusad sai (ilma tema abita). Ta vaatas põhjasid ja nentis pikema sissejuhatuseta, et sooned on puudu. Neid aga tulnuks Viru sõidul kindlasti vaja, sest need aidanuks vett põhja alt paremini ära juhtida, väitis Roonet. Aga ma ei saa Silja Spordi meestele soonte puudumist ette heita, sest nad olid alla pannud nagunii rohkem, kui olin tellinud. Soovisin vaid kõrgfloori, aga nemad olid ka pulbrit sekka pannud (vähemasti seda nad väitsid, minu silm selle olemasolu või puudumist kahjuks tuvastada ei oska).

Roonet kinnitas mulle seda, mida olin arvanud ja kahtlustanud: seekordne Viru maraton oli läbi aegade Estoloppeti kõige kurnavamal rajal. Tõusumeetreid kogunes kolme ringi peale 628 (vt kommentaarid). Ja et sõit oli ränk, kinnitab kas või see, et Rannar Raantsel, kes tuli Haanja maratonil kolmanda kümne algusse, sai sedapuhku jaks sootuks otsa. Ta tuli rajalt ära. Mis siis, et ta oli sel hetkel umbes 40. kohal. Õigeid sõidumehi selline koht loomulikult ei rahulda.

Siiski, Raivo Reisenbuk, kes saatis seda sissekannet illustreerivad fotod, seadis kahtluse alla väite, et seekordne Viru maraton oli kõige aegade raskeim. Ta kirjutab nii:

Nimelt aastal 1992 sõideti Viru maratonil samuti kolm
ringi, aga siis ainult 10 km ringil ja peaaegu nii,
nagu see tavaliselt on. St et ka nüüd välja jäänud
kaks suurt tõusu ja väga kiiret laskumist tuli läbida,
välja oli jäänud küll üks tõus, mida aga tänavugi sõita
ei tulnud (nn Kasemäe tõus). Temperatuur oli siis
+2 kraadi ja võitja Peip Reedi aeg oli 1:34.07.

Kui nii, siis hea, et seekord kergemalt pääsesime.

Foto 1: Nii sõideti Viru maratonil neli talve tagasi. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Võistlejate rivi suusastaadionil, kõige ees hallis kombinesoonis peaks olema Kaido Mätlik, tema järel rivis neljas arvatavasti Jaak Teppan. Foto autor: Raivo Reisenbuk
Foto 3: 2004. aasta Viru maratoni stardieelsed hetked. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Viiendaks tulnud Siim Sellis Kivimäe tõusu alguses. Foto autor: Raivo Reisenbuk
Foto 5: Mõedaku spordibaas, mille ees algab ja lõpeb Viru maraton. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Võistlejad kõige pikemal, Kivimäe tõusul. Foto autor: Raivo Reisenbuk
Foto 7: Nii liikusid kõvad sõidumehed 2004. aasta Viru maratonil. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 8: 37. kohaga lõpetanud Kaarel Toss viimase tõusu lõpus, tema kannul 36. kohaga lõpetanud Kaidar Hussar, 41. kohale tulnud Timo Sild ja 43. kohale jäänud Alar Reiska. Foto autor: Raivo Reisenbuk
Foto 9: Rajameister Hannes vaatamas Võlumäe tõusu tipus, kuidas võistlejad piinlevad. Foto autor: Raivo Reisenbuk
Foto 10: 34. kohaga lõpetanud Alar Just viimase tõusu lõpus. Foto autor: Raivo Reisenbuk