Pullerits: Paljas suusatamine sai kuulirahe

See võrdlus on jahmatav, aga kõnekas. Aastat kaks või kolm tagasi, kui Otepääl heitlesid Eesti meistri tiitli pärast nii Kristina Šmigun kui Jaak Mae ja Andrus Veerpalu, oli Tehvandi staadionil pealtvaatajaid ehk kümme, ja neistki pooled ajakirjanikud. Möödunud laupäevaks ajas aga Margus Ader Haanjasse laskesuusatama kokku üksteist kaheliikmelist tiimi, kusjuures ilmselt pooled osalejad polnud elus laskesuusapüssi palges hoidnudki, ja pealtvaatajaid oli murdu. No vähemalt ligi sada.

See, mis Haanjas toimus, võis kujuneda Eesti talispordi murdepunkti proloogiks.

Ausõna, ma ei osanud seni laskesuusatamisest eriti miskit arvata, aga nüüd, kus maitse suus - mis siis, et kuratlikult mõru maitse, aga sellest kibedast pillist allpool -, tuleb nentida, et paljas ehk ilma püssita suusatamine pole kaugeltki nii huvitav kui see suusatamine, kus saab vahelduseks ka tuld anda ja pauku teha. Nüüd saan aru, et ega ilmaasjata ole laskesuusatamine kõikjal maailmas populaarsem kui paljas suusatamine.

Tegelikult, jah, mis seal salata, oleks tulnud too laupäevane võistlus tulede valgel võita. Või vähemasti esikolmikusse jõuda. Aga nagu sel õnnetul hooajal juba tavaks saanud, lõppes asi fiaskoga. Jälle.

Esiteks, Margus Ader oli kokku pannud enam-vähem võrdsed võistkonnad, ainult et mulle millegipärast tundus, et minu võistkond oli põhimõtteliselt võiduvõimelisem kui enamik teisi. Ader, mu sala-era-tehnikaõpetaja, oli andnud mulle paariliseks olümpiakogemustega Kalju Ojaste. Ainult näitleja Veikko Täär ja endine tippmees Janno Prants tundusid ehk kahepeale pisut kõvemad. Tippsprinter Anti Saarepuu oli küll vaieldamatult kiireima jalaga osaleja, kuid tema paarimehest Juri Gotmansist, Haanja vallavanemast, ei osanud suurt konkurenti karta. Nagu ka Eesti laskesuusatajate presidendist Jalmar Künnapist ja veel ühest endisest tippmehest Aivo Udrasest. Ja ammugi mitte Art Soonetsist, kes tutvustamist ei vaja, ja tema sõbrast Ain-Ivar Tupist - sest oleks te nende varustust näinud... Soonets lubas algul, et nende suusad määrib Urmas Välbe ning selga tõmbavad nad Eesti koondise tuleva hooaja võistlusvormi.

Ei usu, et valges piirivalvevormis (Tupp) ja laigulises kaitseväevormis (Soonets) ning piirivalve poolplastikust (Soonets) ja iidsete puitsuuskadega (Tupp) Eesti koondis kuigi kaugele jõuab.

Hoopis rohkem kartsin, kas märklauale õnnestub üldse pihta saada. Aga Kalju Ojaste oli hea õpetaja. Nn proovivoorus sain teha tema juhendamisel neli seeriat, kusjuures kahes lasin viiest neli märki maha. Asi paistis ootamatult lihtne, ehkki selge oli see, et eks hingeldades ole pihtasaamine palju keerulisem.

Kuna stardikoridor oli kitsas, üritasin kohe eest minema saada - õnnestus. Aga järgnenud tõusu all tuli Veikko Täär tagant nagu rakett ja põrutas mööda. Tal oli nii muljetavaldav minek, et oleksin peaaegu püssi põõsasse visanud (õnneks tuli sõita püssita, see ootas tiirus). 300-meetriselt ringilt jõudsin tiiru Tääri järel teisena.

Lükkasin padrunisalve sisse ja heitsin kõhuli, kui käiski esimene kõmakas. Olin unustanud, et päästik on hirmus tundlik ja esimene kuul läks lendu kogemata, ilma sihtimata. Hea, et mõni jänes või karu pihta ei saanud (või sai, kes teab...). Aga siis läks asi järsku täitsa käest.

Teist kuuli ei tulnud välja. Vajutasin uuesti. Ikka ei tulnud. Ader, kes oli kommentaator, tuli appi, aga sellest polnud ikka mingit kasu. Niipea, kui uuesti laadisin, hüppas kuul plõksti välja. Ja nii ei tulnudki rohkem pauku.

See võistlus on nüüd läbi, sai selgeks.

Kui kõik olid tiirust juba lahkunud, otsustasin jätta püssi sinnapaika ja minna heaga trahviringidele. Viis korda 25-30 meetrit. Ring oli, muide, meestest umbes. See süstis lootust, et asi polegi ehk veel kõige hullem. Aga paraku tuli vähemalt kaks viimast ringi ihuüksinda läbida.

Ojaste kui vana laskesuusataja pidi koos teiste omasugustega endiste proffidega laskma püstiasendist. Sai kaks märki maha, tegi kolm trahviringi ja minu arust tõstis meid tagant kolmandaks. Teises vahetuses sain rajal omakorda kahest mehest mööda,
mis andis lootust, et äkki õnnestub veel midagi siiski korda saata.

Tiirus otsustasin anda kiirtuld, et saagu mis saab. Sai nii, et ühe märgi sain maha - aga neljast lasust, sest viimane kuul jäi jälle kuskile kinni. Nii et neli trahviringi.

Ojastel läks veelgi sandimalt. Tal ei õnnestunud ainsamatki pauku teha. Ta kõpitses püssi isegi suusakepiga, aga tolku polnud vähimatki. Siis loobus ja läks viiele trahviringile. Samal ajal jõudis Saarepuu võitjana finišisse.

Kokkuvõttes pidime leppima 11 võistkonna seas kümnenda kohaga. Kahe peale saime teha mina 1+4 ja Ojaste 5+0 lasku, maha saime kolm märki. Sõitsime 17 trahviringi. Selja taha jäid ainult Soonets ja Tupp. (No hea, et Soonetsistki jagu sai. Mis siis, et tema sai mahs 9 märki 10st; Täär tabas neli märki kümnest, Saarepuu vist kaheksa; Prantsul jäi viimases tiirus üles neli märki.)

Aga või sellest veel vähe olnuks. Ader suutis publiku segadusse ajada, väites, et loomulikult ei saanud püssist pauku tulla, kui Pullerits on padrunid valet pidi salve pandud. Ja kõik uskusid! Pärast pidin käima kõigile ükshaaval seletamas, et esiteks mina ei pannud padruneid salve, ja teiseks olid kõik padrunid õiget pidi, sest ümberlaadides oli selgelt näha, et kõik on tiptopp.

Ojaste uuris pärast püssi, mida ta enda sõnul polnud neli aastat korralikult kasutanud, ja tõepoolest, üks kuul oli rauda kinni jäänud. See seletab, miks tal viimases tiirus ühtegi pauku ei tulnud. Aga see ei seleta, miks mul esimeses tiirus pauke ei tulnud, aga pärast tuli küll.

Tulemused:

1. Juri Gotmans, Anti Saarepuu
2. Veikko Täär, Janno Prants
3. Urmas Piirsoo, Aivar Köök
4. Jaak Kokka, Indrek Klampe
5. Janar Tammjärv, Silja Suija
6. Jalmar Künnap, Aivo Udras
7. Aivar Nigol, Tiit Pruuli
8. Ülo Tulik, Georg Ruuda
9. Martin Roots, Ain Tarrend
10. Priit Pullerits, Kalju Ojaste
11. Art Soonets, Ivar Tupp

Niisiis, nagu öeldud, jälle üks fiasko. Meel oli päris mõru, sest võistlus oli ju kuratlikult põnev. Pealtvaatajate seas kiirkorras korraldatud küsitlus näitas, et laskesuusatamine on nende arvates palju põnevam kui paljas suusatamine. Sest seal on tiirus emotsionaalset kaasaelamist ning võistlus on väga muutuv. (Ehkki see teeb närvi ikka hirmus mustaks, kui püss alt veab.)

Igatahes sai Aderile edastatud nõudmine, et tuleval aastal ta seda võistlust kordaks. Ja Kalju Ojastega sai lepitud kokku, et järgmine aasta üritame revanši võtta. Kui enne laskmist pisut harjutada, et kõik liigutused käiks automaatselt ja relv loomulikumalt kätte istuks, peaks ikka kõva eelise saama. Lõppeks, ega ühtki sporti saa edukalt teha, kui seda elus esimest korda teha.

Ja loodetavasti on järgmine aasta stardis ka peaminister Andrus Ansip. Seekord oli ta Aderi sõnul emotsionaalses plaanis võistluskutsest küll innustunud, aga reaalses plaanis otsustanud loobuda, sest muidu satub ta suusatamisega liiga palju fookusesse. "Pealtnägijas" juba oli lõik tema sõidust Türgi maratonil. Ja viimases Postimehe Juurikas kurtis tema alter ego seoses munadepühaga, et Munaloppet on kahjuks ära jäänud.

Tühja sest Munalopetist - see on paljas suusatamine. Laske vahepeal ikka lasta ka!

Foto 1: Sakslane Michael Greis Holmenkolleni MK-etapil. Foto autor: Heiko Junge / Scanpix Foto 2: Eesti meeskond mullusel sõjaväelaste MMil Haanjas. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Norralane Ronny Hafsas pärast 13. kohaga lõpetamist Holmenkolleni MK-etapil. Foto autor: Björn Sigurdson / Scanpix