Pullerits: Kuidas suusatamises käru keerata?

Siin on üks õpetlik lugu, kuidas andekates lastes võidakse juba varakult suusaarmastus tappa.

Möödunud nädalavahetusel enne Haanja maratoni startis Hansapanga noorte suusasarjas N11 vanuseklassis favoriidina Mari-Liis Mõttus, kes mullu saavutas sel jõuproovil üldarvestuses Anette Veerpalu järel teise koha, olles ise alles üheksane. Tänavu tuli tal teine koht vastu võtta vaid esimesel etapil Otepääl, ülejäänud sõidud oli õnnestunud võita.

Laupäevane klassikasõit algaski 10-aastasele Mari-Liis Mõttusele hästi. Juba peale esimest kilomeetrit oli ta kinni püüdnud mitmed varem startinud kaasvõistlejad. Edasise kohta rääkis ta isa Tarmo Mõttus nii:

«Olin suuskadega raja ääres, kuna juhend keelas jalgsi seal viibida ja ergutasin tütart. Mingit õpetust isegi ei pidanud jagama, vaid ergutasin. Korra küll soovitasin tal rada küsida, kui ta juba teist korda sellel lühikesel osal, kus mina teda nägin, kaasvõistlejatest mööda rabeledes kõhuli kukkus.

Sain kõrval asuval rajal kaasa kulgeda umbes 100 meetrit, kui keegi naisterahvas märkuse tegi, et kaasa ei tohi sõita. Rajal ma ei viibinud, ei tõuganud, ei vedanud, vaid ergutasin. Plaan oli teist rada mööda ette sõita ja teises kohas ka ergutada, aga tütar oli nii nobe olnud, et kohale ma ei jõudnudki. Kusagilt otse lõigates jõudsin vähemalt finiši ära näha, aeg oli super. Järgmine võistleja kaotas 57 sekundit. Loomulikult olime õnnelikud.»

Õnne ei jätkunud kauaks. Teinud sõpradega 10-kilomeetrise suusamatka, jõudis Tarmo Mõttus parajasti autasustamise ajaks staadionile tagasi. (Ta rääkis, et kas N13 või N14 vanuseklassis oli hulk tüdrukuid rajal eksinud ja seetõttu lühema maa läbinud, mispärast oli kohtunikel tegemist, et õiged otsused langetada.) Ta vaatas, kuidas tütar sättis end juba poodiumile lähemale, kui pjedestaali kõrgeimale astmele kutsuti hoopis teine tüdruk.

«Olin kindel, et [staadioniteadustaja] Riho Järveläinen on nimede lugemisega eksinud,» lausus ta. «Igaks juhuks tormasin stendi juurde, kus ilutses esikohal ikka veel esikohal Mari-Liis Mõttus. Seejärel tahtsin kommentaatori ruumi ütlema minna, aga uks oli lukus ja prõmmima ka ei tahtnud hakata.»

Kui Tarmo Mõttus oli helistanud tütre treenerile Asko Saarepuule, sai ta tolle vahendusel teada, et laps on diskvalifitseeritud, kuna tema olevat kogu raja jooksul ees sõitnud ja lapsi eest kamandanud.

Edasi kulgesid sündmused Mõttuse sõnul nii: «Läksin selgitasin olukorda, et olin küll raja kõrval, aga vaid 150 meetrit. Mulle näidati võistlusmäärustiku punkti, mis määratleb ala, mille ulatuses tohib suusatajaga kaasa liikuda, ja see oli 30 meetrit joostes. Olin nii löödud ja kuna ise neid seaduseid näinud ei olnud, siis arvasin, et olengi tütrele karuteene teinud. Seda, et ma tõesti vaid 150 meetrit kaasa liikusin, nad küll uskusid, aga see ületas lõdvalt selle 30 meetrit, mis oli lubatud. Mis mul üle jäi, läksin teatasin uudist ja viisin nutva tütre Haanjast ära.»

Aga isa hing ei saanud rahu. Öösel ei olnud und ja hommikul Haanja maratonile minnes mõtles ta, et läheb ja sõidab end tühjaks – ehk aitab see mõtted mujale viia. «Tühjaks sõitsin küll, isegi õnnestus mõned konkurendid seljataha jätta, aga rahu ei saabunud,» tunnistas ta. (Tarmo Mõttus lõpetas 73. kohaga, üks koht enne selle blogi pidajat.)

Esmaspäeva hommikul leidis ta netist Eesti Suusaliidu võistlusmäärustiku ja avastas, et talle tütrele ülekohtuselt liiga tehtud. Nimelt sisaldab punkt 53.1.2., mille alusel teda süüdistati, veel lauseid. «Üks nendest lubas suuskadega liikuda vaid raja servas, aga ma liikusin hoopis eraldi rajal, kus võistlejaid polnud,» tõi Mõttus näite.

Siis kiikas ta, millised on karistused, ja avastas, et punkt 62.1. lubab sportlase hoopis karistamata jätta, kui ta ei saanud sellest otsest abi. «Küll on võimalik karistada rikkujat, see tähendab mind, ja punktis 62.2. on ka karistused olemas,» sõnas Mõttus. «Antud määrustiku alusel täitis Mari-Liis täielikult punkti 52.1.1. nõudeid, aga sai ikkagi karistada.»

Aga see pole veel kõik. «Veel on kogu asja juures jube, kuidas seda kõike serveeriti,» rääkis Mõttus. «Võistlusmäärustik kohustab protesti esitama ühe tunni jooksul peale esialgsete tulemuste avaldamist ja protesti saabudes teavitama koheselt klubi. Tulemused olid stendil neli tundi, kedagi ei teavitatud.»

Mõttus on tütre diskvalifitseerimise otsuse edasi kaevanud. «Selge, et emalõvi instinkt sunnib oma maimukesi kaitsma, aga antud juhtumis sai peaosalist vaid kiires sõidus süüdistada, mille üle võidurõõmu tunda ei lubatud,» lausus ta. «Kui see asi tagantjärgi laheneb, mida ma sügavalt loodan, siis mõru maik jääb ikka juurde.»

Kui asjad on tõesti nii, nagu Mõttus seda kirjeldas, siis siin on soovitus kõigile lapsevanemaile, kes poja-tütre konkurente edaspidi seaduslikult kõrvaldada tahavad. Sõitke või jooske oma lapse rivaalil tükk aega, vähemalt üle 30 meetri, kõrval ning karjuge ja õpetage täiesti kõrist ning loomulikult hoolitsege selle eest, et oleks pealtnägijaid-tunnistajaid, kes ergutatu (mitte ergutaja!) peale kaebavad ja saategi konkurentidest hõlpsalt lahti. Ja kogu au ja kuulsus on teie ja teie lapse päralt. Hurraa!

Hurraa?

Foto 1: 6. noorte suusamaraton Pala 2004 Pala põhikooli staadionil, kus sõideti 5 km rajal. Pildil on joogipunktis topsi haaramas Andre Tämm (nr 313). Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Foto 2: Sandra Savvest (vasakult), Anette Veerpalu ja Maribel Tamm 2006. aastal Hansapanga suusasarja võistluse autasustamisel. Foto autor: Lembit Peegel / Scanpix
Foto 3: Noorsuusatajad neli aastat tagasi murdmaasuusatamise MK- etapil Tehvandi suusastaadionil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix