Pullerits: Täitsa lõpp!

TÄIENDATUD LÕPUS, KOGUNI KAKS KORDA. Kui midagi on läinud totaalselt puusse, tuleb abi otsida klassikuilt. Näiteks Mati Alaverilt, kes Timo Simonlatseri 34. koha järel U-23 vanuseklassi MMil ütles: "Ühest vastust kesisele esitusele pole, peame tegema tõsisema analüüsi."

No analüüsime siis, aga mitte Simonlatserit, vaid võistleja nr 69 (no on ikka number...) eilset esitust Tartu sprindisõidus.

Atomicu võistlussuusad olid? Olid. Swixi jäigad kepid olid? Olid. Suusad Silja Spordis värskelt vastavalt oludele määritud olid? Olid. Tervis oli korras? Oli. Puder oli söödud? Oli. Trenni oli tehtud? Oli. Enne võistlust puhatud oli? Oli. Koguni kaks päeva möödus trennita.

Aga miks, kurat, miks, siis absoluutselt tulemust ei tulnud? Ja enam veel: miks tulemus oli lähirivaalidega võrreldes palju hullem, kui eales varem?

Haanja maratoni avatud rada võistluslähedases tempos pühapäeval läbi sõidetud oli? Oli. Soojendus oli eile tegemata jäänud? Oli. Pikk ja pingeline tööpäev oli selja taga? Oli. Sprindiliigutused oli treenimata? Olid.

Ja ikkagi ei seleta see, miks absoluutselt tulemust ei tulnud?

Arvan, et ma ei saanud eilsel Tähtvere kohati pehmel ja siis jälle paiguti libedal sprindirajal lihtsalt hakkama. Jah, soojendus jäi ära, sest kohale jõudes polnud mul aimugi, et selleks oli eraldatud vaid kümme minutit enne starti, ja hiljem mitte sekunditki. Kuna võistlussõite oli lubatud teha kolm (millest arvesse läks kaks paremat ehk 2x800 meetrit), tegin esimese stardi rahulikus tempos lihtsalt selleks, et rajaolude ja tingimustega tutvuda. (Pärast sain asjatundjailt kiita, et vähemasti pea mul töötas.)

Ja kui siis pärisvõistlusstardis hoo sisse lükkasin, avastasin koheselt, et enamik energiat kulub tasakaalu hoidmiseks. Juba stardisirgel kippusid suusad laiali libisema, siis tuli paksu lumega täidetud kurv, mille läbimiseks polnud enam mitte mingisugust kasu sellest tehnikatunnist, mille olin Jaak Teppanilt võtnud, seejärel tuli pikem kergelt vastumäge ja tugevalt vastutuult sirge, kus mõneti ebastabiilne reljeef ja lumekate ajas liigutused päris sassi, ja tundus, et mida rohkem rabeleda, seda vähem on tolku - igatahes oli see kokkuvõttes kõige õudsem suusatamine, mida ma sel olematul talvel teinud.

Teiseks võistluskatseks tegin järelduse, et peab kasutama pikemat liigutust, kuid ei olnud sellestki kasu. Aeg tuli veelgi kehvem. Koguni nii kehv, et seda ei ole mõtet siin avaldada.

Vabandada ei ole siin mitte kui midagi. Kõik olid ühesugustes santides tingimustes, ainult et enamik mehi jõudis korralikult sõita, aga mõni mees ei tulnud asjaga üldse toime.

Ei tea, kas peaks Alaveri endale treeneriks võtma - selles mõttes, et kindlasti on tal palju lihtsam leida üles minusuguse nõrgad kohad ja puudujäägid kui nuputada kaugelt Eestist, miks Simonlatser kusagil kaugel Euroopas alt läks.

Lühidalt: tulemus oli nii masendav, et parem ongi, kui talv läbi saab. Et nüüd on kõigega täitsa lõpp.

***
Lõpuks sain suure kaotuse jälile. Helistas mu õpilane Pavo Raudsepp - mõnikord on õpilane targem kui õpetaja - ja laulis oma kogemusest mu suure allajäämise põhjused ette:

esiteks, suusk oli kehv, sest eilne ilm nõudis selliseid sõiduvahendeid, mida tuleb tikutulega otsida ja mille tema oli alles 20-aastaste otsingute järel endale hiljuti leidnud;
teiseks, kindlasti vajusid mu kepid pehmes lumes läbi, sest mu tõuge oli nende olude jaoks liiga tugev;
kolmandaks, mul puudus abimees, kes oleks enne starti saapatalla alt nätske lume ära lükanud;
ja neljandaks, mul polnud teist abimeest, kes oleks enne starti lihased läbi saputanud.

Raudsepp hindas, et seetõttu läks kaotsi vähemalt 30, kui mitte 45 sekundit. Kui tema kogemusi uskuda, siis ilmselt oleksin täieliku klapi korral suutnud kui mitte kogu eilse võistluse võita, siis vähemasti suusaareenile naasnud ja eile kolmandaks jäänud Erkki Jallaist jagu saada.

Edasiseks sain Raudsepalt sellised kasulikud näpunäited: sellistes oludes nagu eile on kõige tähtsam tasakaal - seda tundsin ka ise, tõepoolest -, mis tähendab, et tuleb suuta igast asendist tõugata; ja teiseks, tähtis on, et tasakaaluga käiks kaasas jõuline tõuge. Nii lihtne see ongi. Nii et elame veel!

***
Aga nüüd fiasko põhjustest, tõsiselt. Mu jooksutreener pakkus - ja õigesti pakkus, olen kindel, sest esiteks tunneb ta mind ja teiseks teab ta üksipulgi vastupidavustreeningu kõiki põhimõtteid -, et esimene hävingu põhjus peitus selles, et pühapäeval sõitsin tugavas tempos Haanja maratoni avatud rada ja kahe päevaga ei taastu sellest ära, ning teine põhjus oli selles, et tegemata olid sprindiks vajalikud treeningud ja samuti jäid soojenduseks tegemata lahtisõidud, ilma milleta pole võimalik kiiresti liikuma saadagi.

Nii et case closed ehk kaasus lõpetatud.

Fotod 1-3: Eilne Tartu suusasprindivõistlus Tähtvere spordipargis: Fotode autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix