Pullerits: Segadused Otepää MK-etapi dopingukontrolliga jätkuvad

Põnevusega on rõõm teatada, et dopinguproovide lugu äsjasel Otepää MK-etapil läheb järjest intrigeerivamaks. Ja otsapidi ka segasemaks.

Nagu olen kirjutanud, peab ajakirjanikul allikaid leiduma igas töölõigus, aga mitte tingimata FISi tippjuhtide ega Eesti koondise pealike hulgas, sest nemad ei poeta suud nii või naa. (Vahemärkusena: ma pole kunagi kasutanud oma treenerit Kalmer Trammi sensitiivse info allikana, selline temaatika ei ole meil isegi kordagi jutuks tulnud - olulised asjad tuleb teineteistest lahus hoida.) Ja nõnda saingi erinevalt sellest, mida mulle Eesti Suusaliidust ja MK-etapi korralduskomiteest oli ametlikult kinnitatud - et Otepää MK-etapil ei olnud võistlusjärgset dopingukontrolli -, teada, et tegelikult võeti laupäeva õhtul, kui väljas oli pimedaks läinud (pean siin pisut vett segama ehk olema ümara jutuga, sest liiga täpse info andmine võib väärt allika reeta), tunni aja jooksul täiesti ametlikult täiesti ametlikus dopinguvõtmise kohas, Tehvandi hotelli toas nr 114, pool tosinat vereproovi.

Nüüd tekib küsimus, et kuidas said Eesti suusaametnikud mulle otse suu sisse tõsise näoga täiesti vale infot puhuda. Aga ei maksa neid süüdistada. Sest dopinguküttimine on väga salakavalaks mänguks muutunud. Usun, et ei teadnud nemadki, kuidas see käib.

Mu allikas seletas, et WADA dopinguanalüüsi strateegiasse on lisandunud mitmeid nippe. Nimelt on just salastatus muutunud selles teemas võtmeküsimuseks. Allikas selgitas, et üks strateegia osa on levitada kümmekonnale inimesele salapärase näoga infot, et "ära kellelegi räägi, aga seekord on nii". Ent just niiviisi saab olla kindel, et see info jõuab paljude kõrvu, kes selle vastu vähegi huvi võiks tunda. Allikas kinnitas, et võttes arvesse varem meedias ilmunud küsimusi, kuhu on varasematel aastatel jäänud Otepääl dopingukontroll, sai sedapuhku kontrollitud just korraldajate struktuuri lojaalsust. Arvesse olla võetud, et küll info lekib, aga vajalikud toimingud peab saama ikka tehtud.

Pisut segane lugu? Eks ta ole, sest arvata võib, et isegi kui ma poole teada sain, siis teine pool või rohkemgi veel jäi ikka salajasse. Kokkuvõttes aga tähendab see kõik, et dopinguproovide võtmine pole nüüdisajal enam nii lihtne ja läbipaistev nagu vanasti, vaid siia on segatud juba paras ports infoga manipuleerimist, jälgede hajutamist, pettesignaalide saatmist jne. Kõik ikka selle nimel, et sportlased kontrollisüsteemi üle ei saaks kavaldada.

Aga ühest põnevast asjast kuulsin oma asjatundlikult allikalt veel. Nimelt see minu kurikuulus ootamatu ja seletamatu teadvusekaotus Eesti suusakoondise määrdeboksis võib olla seotud sellega, et ka määrdekoondiste liikmed on sattunud samuti vere- ja uriiniproovide võtjate märklauaks.

Lugu läheb veelgi segasemaks? Ei, ärge arvake, et ma punun siin vandenõuteooriat. Räägin ikka asjast, faktidest. Ja faktid on need, et suusakoondiste määrdemehi on samuti hakatud viimasel ajal tõsiselt testima.

Kui sellest kuulsin, olin ka algul segaduses, nagu olete ilmselt kõik teiegi, kes te seda siin loete. Aga vähemasti paistab siin olevat mingi selgus majas. Nimelt on mu allika sõnul hakatud uurima, kuidas kõik need mürgised aurud ja ained mõjuvad hooldemeeskondade liikmetele. Nagu minuga juhtunust näha, siis tõenäoliselt mitte kuigi hästi.

Ent sellegipoolest jääb püsti küsimus: kellelt ja mis eesmärgil võeti Otepääl esimese võistluspäeva õhtul üksjagu ebaloogilisel ajal nood kuus salapärast vereproovi?

Fotod 1-3: SL Õhtulehe noore fotograafi Joosep Martinsoni kolm originaalse vaatenurgaga ülesvõtet Andrus Veerpalust Otepää MK-etapi sprindipäeval. Fotod vahendas: Scanpix