Pullerits: Kuhu jäi Otepää MK-etapil dopingukontroll?

Olümpiavõitja Erki Nool on meie viimatistes vestlustes tõstatanud jõuliselt dopingukontrolli teema. Ta on väitnud, et Eesti kergejõustikus ei lähe ükski rekord kirja, kui selle püstitaja pole dopinguküttide käest läbi käinud, ja küsinud, kas suusatamises on ka nii, et kõik võitjad peavad oma puhtust tõestama.

Fakt on see, et Otepää MK-etapil dopingukontrolli polnud.

Aga korraldajad tegid siiski näo, et dopingukontroll tuleb. Nad panid Pentagonis valmis toa, kus proovivõtjad saanuks oma labori püsti panna. Ent nad jäid tulemata.

Ülle Viinapuu Eesti Suusaliidust kinnitas, et ükski sportlane ega treener ei teadnud enne võistluse lõppu, kui suusatajad oleks pidanud viidama dopingukontrolli (aga ei viidud), et kontroll jääb sedapuhku ära.

Kui nii, siis võin uhkusega teatada, et olin paremini informeeritud kui ükski osaleja, alates Mati Alaverist ja lõpetades, näiteks, Anti Saarepuuga. Enam päris täpselt ei mäleta, kas see oli reede õhtul või laupäeva hommikul - olin ju paar sekundit vahepeale audis - , kui mu allikas teatas, et sedakorda Otepääl dopinguproove ei võeta. Igal juhul teadsin asjade sellisest käigust seega varem, kui otseselt asjasse puutuvad isikud.

Mis siit järeldub? Aga vaat mis. Kui mõni aeg tagasi mõned siin parastavalt kilkasid, nagu mul poleks suusatamises pärast suusakriitilisi kirjutisi enam allikaid, siis eksisid nad täiega - ja eksisid seepärast, et ei tunne meedia sisemisi toimemehhanisme. Võtke siis vaevaks neid tundma õppida - seletan.

Nimelt, ükski vähegi arukas ajakirjanik ei otsi endale eales tõeliselt väärtuslikke allikaid tippjuhtide hulgast. Tippjuhid on ju alati organisatsiooni suhtes protektsionistlikud. Kas te kujutate ette, et Hansapanga mõni tippjuht hakkaks teile pajatama panga kummalistest tehingutest? Ei eales! Sama kehtib suusatamises: ega Mati Alaver või Andrus Veerpalu või Jaak Mae hakka mulle ega ka kellelegi teisele eales rääkima, mis koondises ja suusatamises tegelikult toimub. Selleks on teised inimesed.

Need parimad allikad liiguvad tippjuhtide ümber ja läheduses, aga ei ole neist eales otsesõltuvuses (sest kes tahaks oma nahka turule tuua). Jah, nad ei pruugi kõike peensusteni teada, aga nad teavad, kust mida otsida ja mis asjad on teemaks. Nad tilgutavad infojuppe, millest kinni hakata ja mida kontrollida. Ja selliseid inimesi peab igal ajakirjanikul igas vallas tema ja üldsuse huvides ametis olema, ja küllap on ka.

Kokkuvõttes: kui bossid ei räägi, siis alati leidub neid, kes räägivad nende eest - ja räägivad palju huvitavamalt ja huvitavamatest asjadest, kui räägiksid bossid. Nii töötab kogu maailma ajakirjandus, ei ole siin suusatamine ega minu tegevus midagi erandlikku.

Samas on minu kui ajakirjaniku ülesanne pärast vihje saamist uurida, miks siis dopingukontroll saabumata jäi. Selleks tuleb pöörduda ametlike allikate poole, sest salaallikad ei pruugi seda teada. Aga salaallikatelt tuleb ka küsida nende versioon, et vaadata, kuidas ametlik käsitlus seejärel nende omaga klapib, ja kui ei klapi, siis uurida, miks. Lisaks aitab salaallikalt kuuldu edasisi uurimisküsimusi täpsemalt suunata.

Seekord rääkisid sala- ja ametlik allikas sama juttu, mis näitab, et küllap on tõde käes. Ja tõde on see, et Rahvusvaheline Suusaliit FIS on oma testimispõhimõtteid muutnud. Nimelt, ei ole ju mõtet uriinitopside ja süstaldega tulla kohale pärast võistlust, kui nagunii kõik eeldavad, et läheb vere ja kuse kogumiseks. Ainult Kaisa Varis, nagu teame, on nii loll sportlane, et võistluse järel vahele jääb. Selle asemel pidi FIS rohkem panustama võistlusvälistele üllatuskontrollidele, mis loodetavasti osutub võimalike petturite püüdmisel tõhusamaks.

Ongi kogu lugu ja ei maksa siit otsida mingit vandenõu, et kindlasti Eesti koondis teadis, et dopingukontrolle ei tule, ja kõik ajasid endale süstlad EPOga verre.

Liiati keeldun ma uskumast, et Alaveri tiimis leiduks seesuguseid lolle, kes aastatega kogutud kõrge renomee ühe spritsungiga vastu taevast laseksid.

Aga kui leidub allikaid, kellel on alust väita vastupidist, andku vihje, uurin järele. Paar aastat tagasi, jah, levisid jutud IGF1 kasutamisest, aga polnud kuskilt kinni võtta. Tegu oli insuliinipõhise kasvuhormooniga. Tuleb kellelegi tuttav ette?

Foto 1: Andrus Veerpalu suundub Salt Lake City olümpial pärast esikohta 15 km sõidus telefonitsi õnnitlusi vastu võttes dopingukontrolli. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits annab Salt Lake City olümpiakülas allkirja võitluseks dopingu vastu. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun jookseb 2002. aastal Kirunas dopingukontrolli. Foto autor: Kalev Lilleorg, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Dopinguvastane loosung 2006. aasta kergejõustiku EM-võistlustel Göteborgis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix