Pullerits: Kuidas võita olümpiavõitjat?

Vahepealne paaripäevane paus Oslos Schibstedi kontserni töötajate nõukogus ei mõjunud kainestavalt küsimuses, mis saab edasi. Asi pole siin maailma majanduses ega finantsides. Asi on ikka spordis. Ja küsimus on selline: kas panustada sellele, et võita talvel 800 meetri jooksus Sydney olümpiavõitjat või üritada lumel midagi korda saata?

Aga kust see garantii, et lund üldse tuleb? Vaat, mis eelmine aasta juhtus: treenisin kõvemini kui eales varem - ja siis jäi talv ära. Nii paljuke, kui seda Haanja ja Viru maratoni läbiviimiseks tekkis, ei toonud ka seesugust tulemust - vähemasti mitte Haanjas -, mida lootnuks.

Tõsi, mitu asjatundjat on maininud, et suusatamises tulebki tulemus alles pikema treenimise järel. Et suusatamine pole trammi ega trolli juhtimine, mille pidi selgeks saama kolme kuuga. Nood asjatundjad on ka lisanud, et kindlasti on mul selleks talveks eelmisest kõva põhi all. (No milline iroonia: eelmine talv oli nii pehme põhjaga, et lumikate ei tahtnud kuidagi maas püsida.)

Nüüd on olukord selline, et kogu aeg on küsimus õhus, mis ikkagi edasi saab. Kuulsin reede õhtul, kui Oslost saabusin, et Eesti suusasprindi koondise esitlusel oli üks vastuseta jäänud küsimusi see, kuhu Pullerits on jäänud. Hea, et teatud ringkondades ikka meeles peetakse. Aga nagu ütleb Mati Alaver: ega see aita tulemust paremaks teha. Tulemust parandab ainult treenimine.

Olgu ausalt öeldud: mu rullsuusatamise ja imitatsiooni kilometraaž on sel sügisel null. Ma pole isegi vaadanud, kas klassika-Swenorid, millega mullu enne lume tulekut ka vabatehnikat sai sõidetud, üldse enam kõlbavad klassikasõiduks või on rattad ühest küljest nii viledaks kulunud - ja seda nad tõesti on -, et klassikasõit nende peal enam välja ei tulegi. (Kes teab siin nõu anda?) Ja keppide teravikud, mis enne mulluse pseudotalve tulekut ei pidanud, on ka vahetamata.

Pole lihtsalt tekkinud suusatreeningu nälga. Ju pani eelmine talv, kus suurt pingutust ei krooninud mitte midagi, sellise põntsu, et motivatsioon on pehmelt öeldes nõrk. Ühte ma ütlen: enne novembri algust ei muutu mitte midagi. Lähema kahe nädala jooksul ma suuski alla ei pane ja keppe kätte ei võta. Seda kas või seepärast, et järgmine nädal osalen Euroopa spordiajakirjanike seminaril ettekandega uurivast ajakirjandusest. Siis saan eurooplastele jagada oma kogemust, kuidas ajada spordis komprat taga. Rääkida, nagu isegi aru saate, on palju, sest näidetest ju puudu ei tule.

Aga ärge nüüd arvake, et olen niisama diivanil lebanud ja "Tõehetke" vaadanud. "Tõehetke" olen vaadanud küll - see on ainus saade, mida järjepidevalt järgin, sest seal tekib tavaliselt päris hea psühholoogiline pinge ja huvitav on näha inimeste reaktsioone -, aga trenni olen samuti teinud. Juba mitu nädalat pole ükski mu jooksuots jäänud lühemaks kui tosin kilomeetrit. Kannatan pikemaid otsi juba päris hästi, tundub.

Huvitav on siinjuures see, et tegelikult peaks minu vanuses just jooksus olema tulemused kõige kehvemad, kuid mul on vastupidi. Kui võtta kolm suurt vastupidavusala, siis väidan, et kõige kauem võib kõvu tulemusi teha suusatamises (meenutage kas või, kui vanad on juba Andrus Veerpalu ja Jaak Mae), seejärel rattaspordis ja siis jooksmises. Ehk teisisõnu: jooksmises saab vanus kõige kiiremini takistavaks teguriks. Mul seda millegipärast pole juhtunud, vaid just jooksmises on tulemused protokolle vaadates kõige kõvemad. Ei hakka siin võltstagasihoidlikkust etendama, vaid tunnistan, et loomulikult on mul hea meel, et kõige raskemal ja kõige rohkem vanusest sõltuval alal saan kõige paremini hakkama. See näitab ka ikka midagi, kas pole.

Ja siit jõuamegi selle 800 meetri jooksu ja Sydney olümpiavõitja alistamise juurde. Asi on nimelt selles, et Erki Nool on juba pikki aastaid teinud jõululaupäeval 800 meetri kontrolljooksu, kus on mõni teine meeski kaasa löönud. Minu teada Mihkel Mardna ja vist ka Rainer Nõlvak. Arvestades, et detsembri lõpuks talv vaevalt saabub, oleks äkki mõistlik keskenduda hoopis sellele, et võita aasta lõpus 800 meetri jooksus Noolt. Ega see lihtne saa olema, sest Noole lõpuspurt on kindlasti parem kui mul, mis tähendab, et pean üritama teda tempoga tappa, mis omakorda tähendab, et pean minema riskantsele soolojooksule. Aga vähemasti motiveerib see mind praegu rohkem kui olematu talv.

Mis te arvate, kas ja mis taktikaga õnnestuks mul Noolt võita? Ja teiseks: kas valida jooks või siiski suusatamine?
******In memoriam: Kääbusküülik Nöpsik Pullerits, 2. jaanuar 2003 - 18. oktoober 2008. (Pildistanud Ove Maidla [Postimees / Scanpix] aprillis 2004.)

Foto 1: Andrus Veerpalu rullsuusatreeningul Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Rullsuusatreening Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Kaspar Kokk (vasakul) ja Jaak Mae rullsuusatreeningul Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Erki Nool eelmisel talvel Reval Hotel Cup võistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Kääbusküülik Nöpsiku 2004. aasta kevadel sündinud pojad Nublu ja Õnneseen kahe nädala vanusena. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix