Siin blogis kirjutab Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits spordist ja sportimisest, keskendudes talvel suusatamisele, suvel jalgrattasõidule ja jooksmisele. Samuti leiab siit intrigeerivaid teemasid Eesti spordi tagatubadest. See sõltumatu blogi kajastab blogi autori hoiakuid, arvamusi ja eelistusi, v.a kommentaarid, mille eest vastutavad kommentaaride autorid! Piltidega lisab visuaalset paeluvust Scanpix.
Blogi loosung: "Kuni mõned mehed veel räägivad, seni on Eestil veel lootust!"
neljapäev, oktoober 02, 2008
Pullerits: Kas sportlastele peaks maksma?
Väär on väita, et sportlastega ei teki kaalukaid filosoofilisi väitlusi. Tekib küll. Näiteks mõni aeg tagasi kohtusin Eesti parima tõkkesprinteri René Orumaniga, kelle plaanidesse kuulub Tarmo Jallai rekordi purustamine ja pääs Londoni olümpiale. Kahes asjas tekkis meil kaasamõtlemist pakkuv diskussioon.
Esiteks väitis Oruman, kui rääkisime sportlaste palkadest/stipendiumidest/tasudest, et neile tulebki rohkem maksta, sest nad ohverdavad oma elus parima aja treenimisele ning pärast vajavad algkapitali, et pöörduda spordist tavaellu.
Esmapilgul paistab see igati põhjendatud arutluskäik, kuid sügavamal süüvimisel leiab sellele piisavalt vastuargumente. Mul on näiteks lapsepõlvesõber, kes pühendas elus parimad aastad, et õppida arstiks. Arstist on tegelikus elus ikka sadu kordi rohkem kasu kui sportlasest, siin pole kahtlust. Aga sõbrast ei saanud arsti. Ta loobus, vist pärast viiendat õpiaastat, mis iganes see põhjus oli (tüdimus, perspektiivituse tunnetus… - põhjused nagu sportlastelgi, kui nad käega löövad). Ja tegi kannapöörde ning läks õppima juurat. Kuid ma ei ole kordagi kuulnud, et tal tekkinuks mõte, nagu oleks pidanud tema arstiteadusele ohverdatud aastad keegi kinni maksma, mis siis, et ta jõudis nende aastatega, erinevalt sportlastest, aidata oma prakside käigus nii mõndagi inimest.
Seega, põhivastuväide sellele, et sportlastele ei peaks nooruses treenimise eest hiigelsummasid maksma (pean siin silmas ennekõike korvpallureid, kes on meil Eestis suisa ülekullatud): me kõik võtame nooruses riske ja teeme valikuid, mis ei pruugi ennast õigustada, nii et mõne aja järel tuleb uuesti tühjalt kohalt alustada. Näiteks aastate jooksul olen Postimeheski näinud kümneid ja kümneid noori, kes on ajakirjanikutööd proovinud, aga pole vastu pidanud. Kuid kummalisel kombel tekib ainult sportlastel mõte, et nende nooruse valikud tuleks suure rahaga kinni maksta. Milline egotsentrism!
Siit jõudis Oruman meie vestluses loogilist rada pidi põhjenduseni, miks kõigest hoolimata peaks sportlaste valikud ja ohverdused siiski rahaga kinni maksma. Ta väitis, et sportlastel on oluline roll rahvustunde ergutamisel.
Esmapilgul paistab see taas igati põhjendatud arutluskäik. Tõsi, vähe on sündmusi peale Gerd Kanteri või Andrus Veerpalu või Kristina Šmigun-Vähi olümpiavõidu, mis rahvale nii tugevaid ühisemotsioone pakuvad ning tekitavad uhkustunde selle üle, et oleme kõik eestlased. Sportlike tippsaavutuste toniseerivat mõju rahvale ei saa eitada.
Kuid sügavamal süüvimisel leiab sellele samuti vastuväiteid. Esiteks, kui paljud sportlased suudavad pakkuda kõiki liitvat rahvuslikku ülevustunnet? Kas korvpallurid on seda sageli suutnud? Jalgpallurid? Kui paljud kergejõustiklased on seda suutnud? Kui paljud jalgratturid viimasel ajal? Teiseks, need, kes on suutnud seda meeliülendavat suurtunnet pakkuda, nagu näiteks olümpiamedalivõitjad, on ka selle eest väärilise tasu saanud. Miljonites kroonides mõõdetava ju.
Küsin siit edasi: kas korvpallurid aitavad kuidagi rahvustunnet ergutada? Kas jalgpallurid tekitavad tunde, et eestlane olla on uhke ja hää? Murdmaasuusatajad eelmisel hooajal tekitasid selle tunde?
Siit ilmneb selgelt, et sportlaste panus rahvustunde ergutamisse ja eesti rahva liitmisse on ajutine, lühiajaline, kehtides vaid harvade suurte võitude puhul. Ja nüüdisajal võib siia vastuargumentide hulka lisada veel ühe mõõtme: mis moodi panustavad rahvuslikku uhkus- ja ühistundesse näiteks need neegerkorvpallurid, kes mängivad Eesti klubides või Venemaa koondise eest või ükskõik kus? Kas grusiinid tundsid tõesti sellest rahvusliku eneseteadvuse tõusu, kui Pekingi olümpial said Brasiilia päritolu Geor ja Gia nende lipu all pronksmedali?
Ei ole mõtet siin laginal naerma hakata, aga ütlen üht: ajakirjanduse roll rahvusliku kultuuri ja eneseteadvuse hoidmisel on palju suurem kui sportlikel saavutustel. Lubage seletada! Paar aastat tagasi küsisin Tartu Ülikoolis oma noorusaja õpetajalt Marju Lauristinilt, miks küll ülikool peab maksumaksja raha eest koolitama erakätesse kuuluvale ajakirjandusele töötajaid – las väljaanded pigem ise muretsevad selle eest ning panustavad töötajate väljaõppesse. Ja siis ütles Laursitin mulle lause, mis ootamatul kombel osutus kaalukamaks kui vaat et kõik see kokku, mis ta mulle viis aastat oli õpetanud. Ta ütles, et ajakirjanikke tuleb riigi raha eest õpetada seepärast, et ajakirjandusel on äärmiselt oluline roll rahvusliku kultuuri hoidja ja edasikandjana.
Ja spordi kohta mäletan Lauristini eksamilt pika nimega aines Sissejuhatus massikommunikatsiooniteooriasse 1984. aasta jaanuaris, kui jutt – Lauristini eksamid olid pikad vestlused ja väitlused – läks spordi rollile ühiskonnas, et minu katsete peale näha spordis midagi suurt ja olulist kostis ta naerdes: sport – selle primaarne funktsioon on meelelahutus.
Kehva meelelahutuse eest, nagu pakuvad nii paljudki sportlased – teate isegi, kes, pole mõtet siin näpuga osutama hakata –, on superlollus maksta soolast hinda.
Aitäh Orumanile, et ta sundis mind seni populistlikus käibes olnud väidete üle pikemalt mõtlema ja süüvimata kuluinud argitõdede fassaadi taha. ******Park Avenue, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Foto 1: René Oruman BIG Kuldliiga etapil juuni keskel Valgas. Foto autor: Tairo Lutter, SL Õhtuleht / Scanpix Foto 2: Gerd Kanter vanematekodus Tiduvere külas Vigala vallas. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix Foto 3. Tartu Rocki võõrleegionär Tanoka Beard treeningul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Eks igal ühel (sh. Orumanil) ole õigus oma arvamusele. Siiski ei maksaks vast nüüd ühe mütsiga kõiki sportlasi lüüa. Minu arust paneb asja paika turg - kui on vahendeid ja huvi nii palju maksta siis miks mitte (vahet pole siis kas tegu on korvpallurite või kellegi muuga).
Julgeks väita, et kui kõikides spordialaliitudes oleks KINDEL ja LÄBINÄHTAV ning sihipärane toetustesüsteem, siis poleks sellised teemad ning paljud teisedki nii aktuaalsed.
"Ups, I did it again," ütles PP, kui oli juba teist korda paari nädala jooksul blogisse suutnud osade lugejate jaoks loetamatu teksti üles panna.
Aga üldiselt igihaljas teema, kus omad pointid on mõlemal poolel. Hr. Oruman mõtleb nii nagu enamus Eesti tasemel saavutussportlasi. Kas selle pärast tasub tema seisukohti naeruvääristavalt näidata. Ei meeldi mulle selline ärapanemine.
Üle pika aja sissekanne, mis pani kaasa mõtlema. Ja nõustuma suure osaga autori argumentidest, kuid paradoksaalsel kombel mitte sama suure osaga järeldustest. Olgu, ajakirjanduse asi on rahvustunde hoidmine. Millal viimati?! Jah, oli Märkamisaeg. Teiste tehtu, mida ajakirjanikud vahendasid. Kanteri kullavõit sportlase (sic!) saavutus, mida ajakirjanikud vahendasid. Aga edasi? Mida? Millal? Millises kanalis? Kui me tahame rääkida ajakirjanikest kui aktiivsetest subjektidest, kes rahvustunnet õhutavad, siis peavad nad selleks ka midagi omal algatusel tegema. Eriti siis, kui nad töötavad Eesti Ajakirjanduse Lipulaevaks (ärge nüüd palun hakake suurtähtede väärkasutuse pärast õiendama, nutikad saavad aru, miks nii kirjutan)peetavas Postimehes. Vaadates kunagi PP põlatud korvpallurite mänge NSVL liigas sai märksa kõvema rahvustunde laksu kui ükskõik millisest ajakirjaniku ponnistusest. Jah, pärast seda pole korvpallil olnud parimad ajad ning mis oleks lihtsamat, kui neid mutta tampida. Samas: selles võtmes pole ka ajakirjandusel eriti hiilgav olevik, kas virutame nemad sealsamas kõrval mülkasse?
Hmm Kanteri võitu nägid televisiooni vahendusel ja sellest mida lehes kirjutati on mul savi.
Olümpiavõidu nimel neli aastat raha pärast pingutamine ei ole rentaabel. Parem on hakata tubliks keevitajaks ja olümpiavõitja rahad on 3 aastaga käes. Ma ei saa aru, miks täisjõus mehed üldse olümpiale ronivad, kas neil muud elus teha ei ole kui kahtlase võitu kulda taga ajada mille võitu ei mäleta peale ca 500000 inimese maailmas mitte keegi.
Riigi seisukohast vaadates ei ole meil vastavalt üldistele seaduspärasustele ilma moraalse toetusena stipi maksmiseta sportlastele võimalik enam kunagi ühtegi olümpiakulda võita, sest kandepind vajub mutta.
Väide "Pekingi olümpial said Brasiilia päritolu Geor ja Gia Gruusia lipu all pronksmedali" on absoluutselt vale. 3. koha said olümpial Ricardo-Emanuel. Ära kirjuta spordist, kui elementaarseid asju ei tea. Või palka assistent, kes korrektsete faktidega varustab. Mõttetu mees.
Argumentatsioon jääb pisut nõrgaks. Esiteks, näiteks arstidele makstaksegi (residentuuri ajal juba korralikult, enne kasvõi tasuta õppekoha näol või siis selle naeruväärse suurusega stipi näel). Samuti on minu meelest just korvpall ja jalgpall need alad, kus sportlased saavad raha tööandjalt, mitte riigilt ning mida teeb eraettevõtlus oma rahaga, sellest peaks meil ju suhteliselt ükskõik olema.
Omaette küsimus on kui palju ja kellele peaks maksma.
PP ristikäik korvpalli vastu? Tea, kas PP on mõne korvpallijuhi või -treeneriga tülli läinud? :)) Olukord ca sama kui ta püüdis mõni aeg tagasi Alaverile ja suusatajatele "ära panna". Siis tuli ka tema sulest ridamisi ründavaid kirjutisi, mida ta ise analüüsimiseks kutsus.
äiteks mõni aeg tagasi kohtusin Eesti parima tõkkesprinteri René Orumaniga, kelle plaanidesse kuulub Tarmo Jallai rekordi purustamine ja pääs Londoni olümpiale. Kahes asjas tekkis meil kaasamõtlemist pakkuv diskussioon.
lmas ennekõike korvpallureid, kes on meil Eestis suisa ülekullatud): me kõik võtame nooruses riske ja teeme valikuid, mis ei pruugi ennast õigustada, nii et mõne aja järel tuleb uuesti tühjalt kohalt alustada. Näiteks aastate jooksul olen Postimeheski näinud kümneid ja kümneid noori, kes on ajakirjanikutööd proovinud, aga pole vastu pidanud. Kuid kummalisel kombel tekib ainult sportlastel mõte, et nende nooruse valikud tuleks suure rahaga kinni maksta. Milline egotsentrism!
use tõusu, kui Pekingi olümpial said Brasiilia päritolu Geor ja Gia nende lipu all pronksmedali?
Park Avenue, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
9 Kommentaarid:
Eks igal ühel (sh. Orumanil) ole õigus oma arvamusele. Siiski ei maksaks vast nüüd ühe mütsiga kõiki sportlasi lüüa. Minu arust paneb asja paika turg - kui on vahendeid ja huvi nii palju maksta siis miks mitte (vahet pole siis kas tegu on korvpallurite või kellegi muuga).
Julgeks väita, et kui kõikides spordialaliitudes oleks KINDEL ja LÄBINÄHTAV ning sihipärane toetustesüsteem, siis poleks sellised teemad ning paljud teisedki nii aktuaalsed.
"Ups, I did it again," ütles PP, kui oli juba teist korda paari nädala jooksul blogisse suutnud osade lugejate jaoks loetamatu teksti üles panna.
Aga üldiselt igihaljas teema, kus omad pointid on mõlemal poolel. Hr. Oruman mõtleb nii nagu enamus Eesti tasemel saavutussportlasi. Kas selle pärast tasub tema seisukohti naeruvääristavalt näidata. Ei meeldi mulle selline ärapanemine.
Aga hea autor ehk peale maha tegemist pakub oma visiooni välja, kuidas ilma maksmata olla omal alala parim.
Üle pika aja sissekanne, mis pani kaasa mõtlema. Ja nõustuma suure osaga autori argumentidest, kuid paradoksaalsel kombel mitte sama suure osaga järeldustest.
Olgu, ajakirjanduse asi on rahvustunde hoidmine. Millal viimati?! Jah, oli Märkamisaeg. Teiste tehtu, mida ajakirjanikud vahendasid. Kanteri kullavõit sportlase (sic!) saavutus, mida ajakirjanikud vahendasid. Aga edasi? Mida? Millal? Millises kanalis? Kui me tahame rääkida ajakirjanikest kui aktiivsetest subjektidest, kes rahvustunnet õhutavad, siis peavad nad selleks ka midagi omal algatusel tegema. Eriti siis, kui nad töötavad Eesti Ajakirjanduse Lipulaevaks (ärge nüüd palun hakake suurtähtede väärkasutuse pärast õiendama, nutikad saavad aru, miks nii kirjutan)peetavas Postimehes. Vaadates kunagi PP põlatud korvpallurite mänge NSVL liigas sai märksa kõvema rahvustunde laksu kui ükskõik millisest ajakirjaniku ponnistusest. Jah, pärast seda pole korvpallil olnud parimad ajad ning mis oleks lihtsamat, kui neid mutta tampida. Samas: selles võtmes pole ka ajakirjandusel eriti hiilgav olevik, kas virutame nemad sealsamas kõrval mülkasse?
Agu
Hmm Kanteri võitu nägid televisiooni vahendusel ja sellest mida lehes kirjutati on mul savi.
Olümpiavõidu nimel neli aastat raha pärast pingutamine ei ole rentaabel. Parem on hakata tubliks keevitajaks ja olümpiavõitja rahad on 3 aastaga käes. Ma ei saa aru, miks täisjõus mehed üldse olümpiale ronivad, kas neil muud elus teha ei ole kui kahtlase võitu kulda taga ajada mille võitu ei mäleta peale ca 500000 inimese maailmas mitte keegi.
Riigi seisukohast vaadates ei ole meil vastavalt üldistele seaduspärasustele ilma moraalse toetusena stipi maksmiseta sportlastele võimalik enam kunagi ühtegi olümpiakulda võita, sest kandepind vajub mutta.
Väide "Pekingi olümpial said Brasiilia päritolu Geor ja Gia Gruusia lipu all pronksmedali" on absoluutselt vale. 3. koha said olümpial Ricardo-Emanuel. Ära kirjuta spordist, kui elementaarseid asju ei tea. Või palka assistent, kes korrektsete faktidega varustab. Mõttetu mees.
Argumentatsioon jääb pisut nõrgaks.
Esiteks, näiteks arstidele makstaksegi (residentuuri ajal juba korralikult, enne kasvõi tasuta õppekoha näol või siis selle naeruväärse suurusega stipi näel). Samuti on minu meelest just korvpall ja jalgpall need alad, kus sportlased saavad raha tööandjalt, mitte riigilt ning mida teeb eraettevõtlus oma rahaga, sellest peaks meil ju suhteliselt ükskõik olema.
Omaette küsimus on kui palju ja kellele peaks maksma.
PP ristikäik korvpalli vastu? Tea, kas PP on mõne korvpallijuhi või -treeneriga tülli läinud? :)) Olukord ca sama kui ta püüdis mõni aeg tagasi Alaverile ja suusatajatele "ära panna". Siis tuli ka tema sulest ridamisi ründavaid kirjutisi, mida ta ise analüüsimiseks kutsus.
Postita kommentaar
<< Esileht