Pullerits: Kukkumine, mis muud - õnneks mitte ülepeakaela
Eales varem polnud mul rattavõistlusel õnnestunud startida nii eest, 500. koha joonelt, ja kõrvuti Art Soonetsiga (kes tutvustamist siin ei vaja). Eales varem polnud mul istumise all olnud nii head ratast - mitte alla 4000-kroonine naise Optima, nagu seni, vaid üle 20 000-kroonine Riho Järveläineni (kes samuti tutvustamist ei vaja) Ridley XT. Ja eales varem ei olnud ma enne starti põit tühjendanud silm silma vastu (uudses urinaalis, millega kõik mehed - aga mitte naised - said eile tutvust teha) Jaan Kirsipuuga.Pidanuks nagu midagi tulema. Aga ei tulnud.
Võrdluseks väike kontekst: mullusest oli ees 671. koht ajaga 3:58.18 ja tunamullusest 908. koht, aga aeg 3:38.42.
Soonets tegi muidugi koh
e alguses minekut. Pärast seda, kui meie selja taga käis stardialas hirmus kärin ja pauk, ma teda enne ei näinudki, kui alles finišis.Siin ei ole pikalt seletada. Sest pikk seletus läheb tüütuks, nagu läks eilne sõit. Umbes 37 km enne lõppu oli selline tunne, et aitaks juba küll - ei, asi polnud väsimuses, vaid nagu eelpool mainisin: see sõit sakkis täiega. Mõni mees ütleks, et viskas kopa ette, mõni teine, et hakkas ajudele.
Enamikule eilne sõit ilmselt siiski meeldis - ja see on nende õnn. Minu õnnetuseks mulle ei meeldinud. See, et kohe algul mu jalad ja Adidase tossud pori ja veega üle kasteti, oli väike mure. Ununes kiirelt. Asfaldilõik ja sellele järgnenud tõus Harimäele polnud ka hull, omast arust liikusin võistlejaterivis tasapisi isegi ettepoole. Aga pärast Harimäelt laskumist, kus minu närv neis kruusastes kurvides vastu ei pidanud - elavalt meenus, kuidas vist kaks aastat tagasi seal kukkumise vältimiseks võssa sõitsin -, jäin umbes 20-mehelisest pu
ndist maha. Küll ma proovisin neile järele vändata, aga vahe ei vähenenud.Ja sealt peale algaski tasapisi tahapoole vajumine. Tagant tuldi nii üksi kui väikeste puntidega, ja tuldi pidevalt.
Muidugi võiks siinkohal mainida, et mul puudus tänavu igasugune maastikusõidu kogemus. Kogu suvine-sügisene rattakilometraaž, 190, koguneski vaid kuue võistluseelse päevaga Tartu ümbruse maanteedel. Ja sedapuhku jäi Soonetsiga ära ka tavapärane rajaga eeltutvumine, sest tema sõitis neil päevil, kui ma pingsalt rattakogemust hankisin, oma musta Fordiga Leedu ja Läti vahet. Parem oligi, sest olgu ausalt öeldud: ega ma oleks viitsinudki seda pikka ühistrenni teha.
Muidugi võiks märkida, et olin pea ainus ketsimees endasuguste ja endast pisut tugevamate hulgas. Kuigi mõned mehed üritasid mind veenda, et mingu ma ikka klippidega sõitma, siis ütlen neile: see oli halb soovitus. Vähemalt kolmel korral oleksin seetõttu kukkunud. Aga kuna pedaalisin tossudega, sain jala imeruttu maha ja jäin püsti.
Siit tuleb järgmine asi, mille vanus teeb ainult hullemaks: puudub nooruslik hulljulgus. Enesealalhoiu instinkt on nii suur, et ma ei söanda raketina libedatest ja kivistest mägedest alla söösta. Aga kõige hullemad on need metsavahelised juurikatega lõigud, kus ratas hüpleb all nagu kits, tossud ei püsi pedaalidel ja kõik sõidavad hooga mööda.
See kõik ei tähenda, et ma poleks pingutanud. Pingutasin ikka. Mitte küll nii, et keel vesti peal, aga ega tagasi ka midagi hoidnud. Lõpukilomeetreil suutsin isegi omast arust kiirendada - mis siis, et ühel kuuesel pundil eest ära sõitmine ei õnnestunud. Aga vähemasti ei sõidetud lõpu eel minust ka ridamisi mööda, nagu mullu. Miks siis ikkagi ei tulnud?
Endine kümnevõistleja Indrek Kaseorg, kes kaotas mulle üheksa minutit ja oli 903., tunnistas, et tema on augusti keskpaigast treeninud minust palju rohkem, 500 km. Ja lisas, et jooksulihased on ikkagi hoopis midagi muud kui rattalihased. Eesti suusakoondise arst Tarvo Kiudma, kes võitis mind alla kahe minu
ti ja oli 697., hingas kergendatult, kui kuulis, et polnud vähemasti mulle kaotanud. Ain-Ivar Tupp Haanja Rattaklubist, kes edestas mind pisut üle minuti ja oli 701., säras ka pärast nagu päike, et oli ikka enne mind kohale jõudnud. Nii et ega kõik teised ka minust mäekõrguselt üle olnud.Aga Soonets - tal andis finišiala lõpus aia servas ikka passida. Ta võitis mind ligi poole tunniga ja heitles end 245. kohale. Tubli! Näitas lõpuks kõigile, kui kõvast puust mees ta on. Ja kannatlik sõber kah - viitsis ikka mind ära oodata. Ja abivalmis samuti. Viis pärast võistlus mu ratta enda poole ja pesi selle vabatahtlikult puhtaks ja viis täna selle Tallinna Järveläinenile tagasi. Võtku siin sõna ja andku endast teada see, kellel leidub veel lahkem abimees kui mul!
Hea oli, et see hullus ükskord jälle läbi sai. Aeg 3:42.29 andis 725. koha, enda vanuseklassis olin täpselt sajas. Aga küsimused jäävad.
Esiteks, kuidas on võimalik, et nii hea rattaga kukkusin võrreldes mullusega rohkem kui poolsada kohta tahapoole?
Teiseks, kuidas on võimalik, et nii hea rattaga sõitsin üle nelja minuti aeglasemalt kui tunamullu Optimaga?
Ja kolmandaks, kuidas oleks võimalik kiiremini sõita?
Finale ultimo ehk neljandaks boonusküsimus: aga kas on üldse vaja kiiremini sõita? Mida see annab?
******
Cathedral Valley Road, Capitol Reef National Park, Utah. 29. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Tartu rattamaratoni start. Kõige ees Jaan Kirsipuu. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Rattamaratoni liidergrupp rajal. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Mõnel mehel on rattamaratoni rajal aega küll. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Tartu rattamaratoni finišiala. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 5: Art Soonets õnnelikuna, 245ndana, rattamaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 6: Rattamaratonist villand. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:20
kommentaare: 19
19 Kommentaarid:
kas see järvelainen on see pankrotistunud kardinate ärimees kes võlgade eest tallinna põgenes? vaatan et nüüd on mehel teistele 20 tonnist ratast pakkuda. tuleb ta jälle üles otsida. thx infi eest ;)
1. konkurents on kõvem
2. mees on s***mas vormis, rada raskemas seisus
3. trenni tuleb teha
4. sõnastame ümber -- aga kas on üldse vaja kiiremini joosta?
Finale ultimo ehk neljandaks boonusküsimus: aga kas on üldse vaja kiiremini sõita? Mida see annab?
Tõepoolest
1. Konkurents on kindlasti kõvem. Seda näitab edukalt ka Elion rattamaratonide sari. Tublisid harrastajaid kes järjest rohkem treenivad, tuleb igal aastal kamaluga peale.
2. 190 treeningkilomeetri pealt ei olegi erilist tulemust loota. Ka kõige tavalisemad harrastajad sõidavad aasta jooksul juba tuhandeid kilomeetreid ning mis kõige tähtsam ka kümneid võistlusi. Enda näitel võin öelda - selleks et korralikku võistlusvormi jõuda tuleb teha ennem tähtsamaid sõite kindlasti 3-4 treeningvõistlust (milleks sohbivad just lühemad elionilaadsed võistlused) nädala või kahe pikkuste vahaegadega.
Tuleta nüüd meelde mis nõu sulle enne 10km jooksu Lemberg andis,maratonil kehtib sama 100%. Ehk kiirevõitu algus on äpardunud võistluse võti.
http://klipid.haanjarattaklubi.ee/trm/TRM_2008.xls
Liha tuleb rohkem süüa ;)
Nii vähese eelneva ratta km Priidust ees pool eriti vist kedagi ei leia, seda enam, et ta pole ratast kunagi sõitnud. Ja muidugi ketsiga sõitjatest oli ta tõenäoliselt esimesena Elvas. Seega peaks rahuloluks põhjust piisavalt olema.
Huvitav palju ajalist võitu annaks Priidul juurde klippidega sõitma õppimine.
Neljas küsimus on täiesti õigustatud ja mitte ainult rattasõidu puhul, vaid ka jooksu, suusatamise vm vastupidavusala puhul.
Konkurents on kõvem. Harrastajad kulutavad kümnete-sadade tundide viisi aega treeninguteks, tuhandeid kroone varustusele, igasugustele pisidetailidele ja imeviguritele, mis peaksid kasvõi paar sekundit rajal juurde võitma. Ja mis on tulemus? Laeks on koht paari-kolmesaja esimese seas, kui sedagi. Maailmatasemel ei olda keegi, tippsportlaseks ei saada, ära ei toida ja tervisele samuti selline tamp kasuks ei tule.
Ainuke rõõm seisneb ehk selles, et harrastussport on veel üks valdkond, kus naabrile ära panna saab. Selline veendumus süveneb, kui rahva sõidujärgseid kommentaare kuulata.
Igatahes õnnitlused kõikidele lõpetajatele. Jätkuks vaid rahval püsivust spordiga läbi elu tegeleda ja samas nii vaimset kui füüsilist läbipõlemist vältida. Edu!
Teisele küsimusele: Kaks aastat tagasi oli põuane suvi ja sügis. Seega oli maapind kuivanud ja kõva, ratas veeres paremini kui eilses mudas. Ma ise sain ka kaks aastat tagasi parima aja aga samas ka kõige kehvema koha. Eile uppusin ma täiega mutta oma linnarataga, aeg oli 20 minutit kehvem, kui 2 aastat tagasi, aga koht parem.
Jah, tuleb nõustuda, et tublisid harrastajaid on juurde tulnud. Vaatasin neid, kes minust mööda sõitsid. Ainuüksi vormi ja varustuse poolest nägid kõik nii kõvad profid välja, et ainult imesta. Ja kummaline oli ka see, et mööda sõitis selliseid, vabandust, laia tagumikuga tüüpe, kes just rattasõitja mõõtu välja ei anna, pigem oleks maadlejad. Aga ju nad on saanud trennides ja võistlustel rattakoolitust.
Huvitav, kas ka suusatamises on tänavu oodata samasugust harrastajate taseme tõusu nagu rattasõidus?
Kui lund peaks juhtuma tulema siis kindlasti
Jah, Priit!
Kahjuks jäid sa HRK Top-5-st kolmikürituse arvestuses välja!
Aga vähemasti edestasid Soonetsit ja seda tervelt ühe sajandikuga!
Priit, Sa nägid rajal kõige ehedamat sardelli! Ei ole suusas oodata mingit erilist taseme tõusu. See on alati nii, et enne hooaega haugutakse ja loodetakse mega hüpet ja osad teevad õhinal ja väga palju trenni - kui võistlus käes on kõik aastast aastasse nibin-nabin sama.
Eks talvel jälle suusatavad need nn laia tagumikuga tüübid mööda, ega muidu saa kevadel kõvasti ratast sõita.
Kiirem ja lihtsam viis paremat aega sada on klippidega sõita.
ketsimeestest polnud PP kindlasti esimene. juba siiasamma lisatud finishipildil on kaks ketsidega tüüpi omajagu paremate lõpuaaegadega.
samas isikutest kes üldse rattatrenni ei tee võis autor vabalt kiireim olla. nii et pole hullu midagi.
taseme tõusus, vähemalt eespoolotsas, süüdistaks ma esimese asjana tallina kolmapäevakute sarja. (enda arvates olen sel aastal pareminigi trenni teinud kui eelmisel, aga elionil eelmise aasta kohtadele enam ei jõua). tugeva võistluspagasi ja trenni motiga mehi on ilmselt just selle tõttu juurde tulnud.
ja kiiremini on vaja alati sõita, muidu kaob ju võistlemise mõte ära. ning koos sellega hakkab ka ilmselt trenni alla pandud aeg mõttetu tunduma. aga ilma sportimata siin enamus vist olla ei oska :P.
nagu selgub, siis PP sõidus jäi vajaka just reaalselst maastikusõidu kogemusest? Mehe kohta kes aastas ainult ühe? sellise stardi teeb, on tulemus isegi hea ju
Loomulikult hea tulemus, võib vaid oletada kuidas porine ja libe kets pedaali peal ei tahtnud püsida.
Ma pakun siiski, et klippide puudumine polnud õnn vaid õnnetus. Sa oleks võinud need 3 korda isegi kukkuda, aga korralike jalatsite + pedaalidega oleks Elvasse ikka kiiremini jõudnud. Veel pakun, et laskumistel polnud niivõrd tegemist (hull)julguse puudumise (sest olgem ausad, ühtegi keerulist laskumist TRM-il pole) vaid ketsidest tuleneva ebakindlusega.
Aga tase tõuseb tõesti nagu rakett! Endal oli aeg 17 min parem, aga koht mõne võrra kehvem kui mullu (600 sisse).
Nii et (lisaks udupeentele plaanidele mis sul juba olemas) soovitaks talupojamõistusega: paar Elioni treeninguks (et harjutada lihaseid rattasõiduga ja end rattavõistluse tempoga) ja klipid. Ja 100 kohta võitu käes nagu naksti :)
Kõik harjutavad aasta aastalt rohkem, noored matkasõitjad kolivad põhivõistlustele.
Ise olen seni iga aasta elion cupi võistlustel aegasid 10-20 min parandanud ja koht püsib samas kandis.
Tunamullusele ajale kaotasid tõenäoliselt palju raskema/libedama raja, külmema ilma ja harjumatu ratta tõttu.
Arvo
Postita kommentaar
<< Esileht