Pullerits: Kas võidud on prognoositavad?

Kas olümpiamedaleid saab progoosida? Ja kui saab, siis mille alusel?

Maailmas on kolm teadustiimi, kes arvavad, et saab prognoosida, ja on selleks välja töötanud isegi oma valemid. Hoopis iseküsimus on see, kui täpseid tulemusi need valemid toovad.

Need kolm tiimi on Inglismaal asuv finants- ja ärikonsultatsioone ning audiitoriteenust pakkuv PricewaterhouseCoopers, USAs Colorado Springsis asuva Colorado kolledži majandus- ja äriteaduskonna professor Daniel Johnson koos Ayfer Aliga ning Andrew Bernard Dartmouthi ja Meghan Busse California ülikooli (Berkeleys) ärikoolist.

Ei ole mõtet siinkohal laskuda suure kolmiku valemite finessidesse – tõesõna, nendest arusaamine eeldab suurepäraseid matemaatikateadmisi. Palju huvitavam ja kasulikum on esiteks vaadata, millised on need tegurid, mis määravad tuntud olümpiaprognoosijate hinnangul riikide edu maailma suurimal spordipeol. Ja teiseks lahata, miks, hoolimata vettpidavate andmete kasutamisest ja üksipulgi läbitöötatud valemeist, nende prognoosid enamasti siiski liiva jooksevad.

Kõigi kolme valemi esimene ühine otsustav tegur medalivõitude prognoosimisel on riigi rahvaarv. Selge see, et mida rohkem elanikke, seda suurem on võimalus, et nende seast leitakse üles andekad ja töökad, kes ka tippu jõuavad.

Ent pelgalt rahvaarv ei taga iseenesest veel olümpiaedu. Näiteks maailmas rahvaarvult teine riik India sai Pekingis kolm ja neljas riik Indoneesia viis medalit, kuid kuues ja seitsmes riik Pakistan ning Bangladesh ei saanud tuhkagi.

Siin tulebki mängu teine ühine ja rahvaarvust puhuti määravam tegur, rahvusliku koguprodukti suurus, mis peegeldab riigi majanduslikku võimekust. Loogika ütleb, et mida jõukam riik, seda rohkem leidub tal raha, mida eraldada spordile.

Tõepoolest, kui vaadata Pekingi olümpia medalite arvestuses edukamaid riike, siis edetabeli eesotsas oma jäme ots USA ja Austraalia ning Lääne-Euroopa suurriikide Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia käes. Või teine näide: Hispaania ja Brasiilia võitsid Pekingis samas suurusjärgus medaleid, resp. 18 ja 15, olgugi et Brasiilia elanike arv on neli korda suurem. Seevastu on Hispaania rahvuslik koguprodukt ühe inimese kohta kolm korda kopsakam kui Brasiilial. Samasugune korrelatsioon kehtib ka näiteks Etioopia ja Rootsi kohta, kelle saagiks langes Pekingis vastavalt seitse ja viis medalit. Etioopia elanike arv ületab Rootsi oma ligi üheksa korda, ent rahvuslik koguprodukt ühe elaniku kohta on seevastu pea poolsada korda väiksem.

Pilt Pekingi medalitabelile näitab, et lisaks Venemaale mahtusid top-20sse Ukraina, Valgevene ja Kasahstan. Endiste Nõukogude vasallriikide jätkuv edu on sundinud medalivalemi koostajaid arvestama nn postsovetliku faktoriga. See tähendab, et hoolimata NSV Liidu lagunemisest – aga külma sõja ajal oli olümpiamedalite arvestuses USA edastamine NSVLile lausa elu ja surma küsimus – toodab Nõukogude spordi koolkond jätkuvalt rahvusvahelisel areenil edu. Eesti spordiski leiab näiteks Erika Salumäe kahes olümpiakullas ning paljude teistegi medaleis üksjagu Nõukogude spordisüsteemi panust. Ja mille muu kui Nõukogude aja kestvate järelmõjudega seletada, et Valgevene võitis Pekingis 19 medalit, rohkem kui palju suurem ja jõukam Kanada.

Neljas oluline tegur medalite prognoosimisel on eelmistel olümpiatel esikolmikusse pääsenute arv. Ateena ja Pekingi mängude riikide kõrvutamine näitab, et suuri erinevusi leidub vaid üksikuid. Näiteks Venemaa medalikonto kahanes 92-lt 72-le ja Jaapanil 37-lt 25-le, kuid Inglismaal tõusis 30-lt 47-le ja Hiinal 63-lt 100-le.

Hiina suur tõus on seletatav viienda kõneka teguri, nn koduväljakueelisega. Näiteks Kreeka võitis kodustel Ateena mängudel tervelt 16 medalit, ent Pekingis pidi leppima kõigest neljaga. Austraalia suurendas võrreldes 1996. aasta Atlanta olümpiaga kodustel Sydney mängudel aastal 2000 oma medaliarvet 41-lt 58-le. Hiinlased tegid äsja lõppenud mängudeks koguni üldriikliku pingutuse, käivitades riikliku programmi 119, millel oli üksainus eemärk: suurendada medalisaaki. Programm kandis vilja.

Kummatigi kinnitab pisutki pikem pilk kõrvalolevale prognooside ja medalite tabelile, et ükski helgete peade väljatöötatud valem ei suuda olümpiatulemusi sugugi täpselt ette näha. Ja kui vaadata 20. medaliriigist allapoole (kõik lehte ei mahu), siis mõnel puhul on eksimine lausa mitmekordne. Näiteks PricewaterhouseCoopers pakkus Bulgaarile 13 medalit, kuid neid tuli vaid viis. Samamoodi eksis ta Rumeeniaga (19-8), Kreekaga (15-4), Taiga (10-4), Mehhikoga (8-3), Iraaniga (8-2) ja LAViga (8-1).

Samasuguseid möödapanekuid esines ka Ateena olümpia prognoosides. Nii PricewaterhouseCoopers kui Bernard-Busse ennustasid Ameerika ja Venemaa medaliarvu vähenemist, ent tegelikult nende medalisaak hoopis suurenes. Samuti ülehindasid mõlemad nii Lääneriikide edu kahanemist kui arengumaade jõulist esilekerkmist.

Millest helgete peade ja üksikasjaliste valemite seesugused prohmakad?

On ilmne, et sporti ei saa taandada üksnes majandusnäitajaile ja rahvaarvule, nõukogude pärandile ja koduplatsi eelisele. Spordis mängivad oma rolli ka traditsioonid (näiteks Eestis puuduvad maahoki, veepalli, vettehüpete jne traditsioonid) ja kultuuritavad (paljudes islamimaades pole naiste sport pehmelt öeldes au sees), isegi geograafia (Mongoolias oleks ju väga raske purjetamist viljelda).

Samuti on selge, et arengumaade majandus võib küll kiiresti kasvada, aga selle ajani, mil olümpiavalemeis kajastuv majanduskasv hakkab tooma dividende ka spordis, läheb sageli kümnendeid. Medalivõitjate küpsemine nõuab väga pikki aastaid.

Lõppeks ei suuda ükski valem ette näha selliste imemeeste sündi, nagu USA ujuja Michael Phelps, kes võitis Pekingis tervelt kaheksa kuldmedalit. Ainult kaheksa riigi sportlased suutsid neid võita temast rohkem. Ammugi ei suuda ükski mudel arvestada sellega, et Ameerika meeste ja naiste 4x100 meetri teatenelikud, mõlemad medalisoosikud, ei saa teatepulka edasi antud ja katkestavad.

Aga just sellised ootamatused teevadki spordi põnevaks. Ja medalivõitude vähegi täpse prognoosimise lootusetuks.

TABEL: Pekingi olümpia medaliprognooside täitumine

Tunnustatud majandusanalüütikud ja -teadlased kasutasid keerulisi valemeid, et prognoosida Pekingi olümpial eri riikide medalisaaki, kuid nende arvutused andsid enamasti tulemused, mis jäid tegelikkusest üksjagu kaugele. PWC=PricewaterhouseCoopers; B-B=Andrew Bernard ja Meghan Busse; J-A=Daniel Johnson ja Ayfer Ali

Medalisaak PWC B-B J-A

USA 110 87 105 103

Hiina 100 88 81 89

Venemaa 72 79 92 95

Inglismaa 47 28 31 28

Austraalia 46 41 49 26

Saksamaa 41 43 51 66

Prantsusmaa 40 30 34 27

Lõuna-Korea 31 27 31 24

Itaalia 28 29 33 29

Ukraina 27 23 22 -*

Jaapan 25 34 40 37

Kuuba 24 24 25 -

Valgevene 19 15 11 -

Hispaania 18 19 20 12

Kanada 18 13 13 17

Holland 16 20 22 22

Brasiilia 15 12 11 10

Kasahstan 13 9 6 -

Ungari 10 17 15 31

Poola 10 14 9 24

* Daniel Johnson ja Ayfer Ali jätsid Ukraina, Valgevene, Kuuba ja Kasahstani medalisaagi prognoosimata, sest nende riikide kohta ei leidu minevikust piisavalt usaldusväärseid majandusnäitajaid.

Küsisin Daniel Johnsonilt, miks tema ja Ayfer Ali koostatud Pekingi olümpia medaliprognooside nimekirjast leiab 79 riiki, sealhulgas ka terve rea selliseid maid, kelle esindajail pole lootustki pjedestaalile jõuda, kuid puuduvad näiteks Eesti, samuti Läti ja Leedu.

Ta vastas: "Hea meelega suurendaksime oma riikide valimit. Takistus on selles, et aastal 1999, kui hakkasime omqa mudelit välja töötama, polnud paljude riikide, nende hulgas Eesti kohta, saada piisavalt pikaajalisi andmeid, nagu rahvuslik koguprodukt ühe elaniku kohta. Seetõttu ei saanud me neid oma valemisse kaasata. Kasutame kõigi 79 riigi medalite arvutamiseks andmeid alates 1952. aastast. (Seetõttu puuduvad Johnsoni ennustustabelist ka Pekingis edukalt esinenud Ukraina, Kuuba, Valgevene ja Kasahstani medaliprognoosid. – P.P.) Nii et meid ei takista mitte huvi, vaid andmete puudus. Tegelikult on sel teemal mulle varemgi korduvalt küsimusi esitatud, nii et tõenäoliselt tuleb praegune ennustusvalem üle vaadata ning kaasata juba Vancouveri taliolümpial 2010 ja Londoni suveolümpial 2012 medaliprognoosi rohkem riike."

******

Devils Garden, Grand Staircase-Escalante National Monument, Utah. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tegemist ei ole vettehüpete, vaid naiste 3000 meetri takistusjooksuga, kus veetakistust ületab Eunice Jepkorir Keeniast. Foto autor: Reuters / Scanpix

Foto 2: Korealane Lee Myong-seung oksendab pärast Pekingi olümpia maratoni lõpetamist kergejõustikustaadioni rajale. Foto autor: AP / Scanpix

Foto 3: Kenenisa Bekele Etioopiast tähistab Pekingis olümpiavõitu 5000 meetri jooksus. Foto autor: AFP / Scanpix

Foto 4: Marta Dominguez Hispaaniast ei suuda naiste 3000 meetri takistusjooksus enam jalgu alla võtta. Foto autor: AP / Scanpix

Foto 5: Rootslanna Susanna Kallur on komistanud 100 meetri tõkkejooksu poolfinaalis esimesel tõkkel. Foto autor: AP / Scanpix