Pullerits: Kes meist on veel amatöör?

Lõpetame nüüd üheskoos selle suure pettuse, nagu oleksime kõik lihtsad harrastajad ja amatöörid. Ei ole. Meist kõigist, vähemalt enamikust meist, on saanud pesuehtsad profid.

Amatöörlus, mis harrastussportlasele kohane, on üleeile päev. Seda ei ole enam olemas. Kas teate, mida tähendab ehtsaks amatööriks ehk harrastajaks olemine? Las ma selgitan.

Kui naasesin suvepuhkuselt, jäi kas Cincinnati või Londoni lennujaamas (täpselt ei mäleta ja see pole ka tähtis) silma Washington Posti toimetaja Davis Maranissi paks raamat "Rome 1960: The Olympics That Changed the World". Jah, raamat on hirmus paks, ligi 500 lehekülge, ent sugugi mitte täielik-täiuslik. Vaatasin kohe tagant nimede indeksist, kas Viktor Kapitonovi nimi on sees. Kapitonovit ja tema imelist võitu Rooma olümpial, kus ta tegi kaks finišispurti, ühe ekslikult maantee grupisõidu eelviimasel ringil, ja tuli ikkagi esimeseks, teab iga vähegi rattasõidu ajalooga kursis olev spordisõber - aga Kapitonovist polnud sõnagi.

See-eest oli raamatus muud huvitavat infot, sealhulgas amatörismi kohta. Näiteks 110 meetri tõkkejooksus Melbourne'i olümpiavõitu korranud Lee Calhoun oli vahepeal aastaks diskvalifitseeritud, sest, kujutage ette, tal oli söakust abielluda oma pruudi Gweniga telesaates "Bride and Groom" ("Pruut ja peig"). [Vanasti, näete, kasutati ikka normaalseid sõnu nende sisulises tähenduses, nüüd on mingid boyfriendid ja girlfriendid ehk poiss- ja tüdruksõbrad, mis on naeruväärne, aga seletab ka, miks noored enam abielluda ei taha, sest kes see ikka pelgalt sõbraks oleva inimesega naitub.] Kuna Calhoun sai saates kingitusi, otsustasid tollased kergejõustikujuhid, et ta on rikkunud amatörismi reegleid ning muutunud professionaaliks, elukutseliseks. Ausõna, olen saanud nii palju kingitusi - Aivo Pärnalt rullikud, spordiajakirjanike konkurssidelt Eesti koondise suusakombinesooni ja kergejõustikusärgi, näiteks -, et amatörismist selle sõna ehedas tähenduses ei saa enam mu puhul juttugi olla. Seega, olen proff.

Või teine näide sealtsamast raamatust. Ameerika kümnevõistleja Rafer Johnson, kel oli huvi näitlemise vastu, oli saanud tuttavaks Hollywoodi staari Kirk Douglasega, kes käis UCLA staadionil sageli jooksmas. (Ohh aegu, kui kuulsused käisid seal, kus lihtsurelikudki.) Kui Douglas kutsus Johnsonit proovima osa kavandatavas filmis "Spartacus", hoiatasid spordijuhid Johnsonit, et kui ta pakkumise vastu võtab, ei saa ta amatörismi reeglite rikkumise pärast Rooma olümpial võistelda. Nende argument: ta kasutab oma sportlikke võimeid finantsedu saavutamiseks. Ma ei tea, kas Andrus Värnikule maksti mingitki tasu tantsusaates osalemise eest, aga küllap ta seal veidi nänni ikka sai, nii et Rooma olümpia aegses kontekstis oleks aeg kaaluda, kas tema spordikarjäär ei olekski mõttekas lõppenuks kuulutada.

Nüüd jääb vaid vastata küsimusele, millest küll säärane puritaanlik suhtumine amatörismi. Maraniss seletab oma raamatus, et tollane ROKi president Avery Brundage oli Chicago miljonär, kes kuulus olümpiakomitee kolleegidega ühiskonna kõrgklassi. Selle taevastest kõrgustest oli õdus kuulutada jumalikku üdini puhta spordi vajadust, sest neil rikastel ja elu poolt ärahellitatud härrastel puudus vähimgi arusaamine, millist vaeva peavad nägema tavakodanike seast pärit sportlased, et tippu jõuda, seal püsida ja võita. Mida näiteks teadis vaesest või keskklassist pärit sportlaste argimuredest ROKi asepresident David Burghley, Exeteri markii, küsib Maraniss.

Paraku tuleb tõdeda, et samasugune eluvõõrus ja sinisilmsus, nagu Rooma olümpia aegu, vaatab ROKist vastu ka tänapäeval. No öelge ausalt, milline normaalne inimene oleks andnud olümpia korraldada Pekingile, totalitaarse riigi pealinnale lootuses, et Hiina oma elukorralduse inimlikumaks muudab. Hiinas ei läinud ju mitte kui midagi ROKi soovitud suunas paremaks. Jah, hiinlased viisid olümpia hästi läbi, aga milline totalitaarriik on olümpia halvasti läbi viinud? Ärme unustame siinkohal ära, mis oli ikkagi ROKi tagamõte, kui Peking olümpia korraldamise õiguse sai.

Ja teiseks, öelge ausalt, milline normaalne inimene oleks andnud olümpia korraldada Sotšile ehk imperialistlike ambitsioonidega Venemaale (ja ärge ajage siin vastu lapsikut juttu, et olümpia korraldab linn, mitte riik - mingisugune Sotši ei tule ilma suure Venemaa abita olümpia korraldamisega kuidagi toime; lisaks jäävad enamiku alade areenid väljapoole Sotšit, nii et mingisugusest linna korraldustööst ei maksa ka seetõttu rääkida), kelle hambaid oskab iga kainelt mõtlev inimene karta. Ja kelle hambaid ka kogu maailm Pekingi olümpia ajal nägi.

Jääb vaid loota, et nii nagu ROK vabanes ajale jalgu jäänud amatörismi printsiipidest, saab see ennast apoliitiliseks pidav organisatsioon ükskord lahti ka poliitilisest eluvõõrusest ja sinisilmsusest.
******
Bryce Canyon National Park, Utah. 28. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Herb Elliott Austraaliast vedamas Rooma olümpial söerajal 1500 meetri jooksu finaali. Ta võitis maailmarekordiga 3.35,6. Foto autor: TopFoto / Scanpix
Foto 2: Roomas olümpiavõitjaks tulnud Ameerika kümnevõistleja Rafer Johnson võitmas avaala, 100 meetri jooksu. Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix
Foto 3: Etioopia jooksja Abebe Bikila rühkimas paljajalu Rooma olümpial maratoni võidu suunas. Foto autor: AFP / Scanpix