Pullerits: Kaine hinnang Eesti kergejõustikule

Kuidas hinnata Eesti kergejõustiklaste esinemist Pekingi olümpial? Aga kust mina seda tean! Kutsusin appi Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna emeriitprofessori Ants Nurmekivi, kes on jooksnud pikkadel maadel selliseid tulemusi, et nendega oleks praegusajal Eestis väga kõva tegija.

Neljapäevaks oli peale Gerd Kanteri suutnud Eesti kergejõustiklastest vaid kaks oma tulemuse ära teha, Tiidrek Nurme ja Kaire Leibak, mõlemad täiskasvanute tiitlivõistluste debütandid. See peaks ümber lükkama väite, et kogemused on olümpial otsustava tähtsusega.

See on tore, et nad suutsid oma tulemuse ära teha. Aga kogemused hakkavad ikka pärast ka maksma. See on eriti Kanteri juures näha, et varasem kogemuste pagas ja hea treening andsid talle raudse enesekindluse, et ta võib võita. Tal oli küllalt täpselt paika pandud, et kolmandal katsel peab tegema otsustava heite. Ta tegi seda küll neljandal, aga see näitab, kui täpselt, detailideni kõik paika pannakse. Alati ei pruugi plaan õnnestuda, aga plaan ja kogemused aitavad rasketest olukordadest välja tulla.

Need, kes on olümpial esimest korda, saavad ka väga hea kogemuse. Kui eelnevad tulemused seda väärt olid, tasus neid ikka olümpiale saata. Küsimus on selles, et väiksel riigil on tipptasemel tegijaid suhteliselt vähe, ja kui nad olümpiale saavad, on see suur asi – eks nad tee mingil määral riigile ka reklaami, kuigi nad võivad sageli alguses mitte esimeste kohtade peale jõuda.

Kas Leibaku ja Nurme tulemus oli nende kogemusi arvestades üle mõistuse hästi?

Kui arvestada, et Leibak on hüpanud 14.43, siis üle mõistuse hästi ta ei teinud, aga suure võistluse kohta tegi ta hästi. Konkurents oli ju fantastiline, viis-kuus naist hüppasid üle 15 meetri. Aga ta tegi oma tulemuse ära.

Ka Tiidrek Nurme tegi oma tulemuse ära, ja isegi veel paremini. Kui ta esimest korda Eesti rekordi üle jooksis, võis mõni veel kahelda, et see oli juhuslik, aga Pekingi jooks näitas selgelt, et ta uskus endasse, et ta võib hästi joosta, ja jooksiski. Ja vedada sellises seltskonnas – see on kõige raskem. Teised jooksjad, kui neist oleks viimasel ringil mööda mindud, oleks järele jätnud, loobunud. Aga tema jooksis enda tempoga edasi ja tulemuseks ületas Eesti rekordi ning ei jäänud oma jooksus ka viimaseks. See näitab, kui hea enesekindlus ja hea eneseusk tal oli.

Eneseusk tekkis tal pikkamööda: juba varasemad stardid, kui ta võitis Soome Jukka Keskisalot, näitasid, et võrdsete meestega suudab ta lõpuspurdis rinna ette suruda. Kui olümpial olid vastas viis sekundit parema margiga mehed, oli selge, et ta ei suuda neid lõpuspurdiga võita. Ta valis ainuõige taktika, hakkas ise vedama ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Just enesekindlus ja eneseusk – need peavad olema.

Teine asi: Numre tegi endale ikka korraliku baasi. Ta oli Keenias treeninglaagris maailma tippmeestega koos. Ta nägi, kui kõvasti nad treenisid. Aga tema ja Harry Lembergi tarkus oli see, et ta ei hakanud nendega koos trenni tegema. Ta tegi enda tunde järgi nii, nagu tal planeeritud oli, ja kõik toimis hästi. Ei saa näiteks 5000 meetri jooksus hüpata üleöö 13.50 pealt 12.50 peale.

Ja viimastes trennides ta ei pakkunud ka üle. Sageli minnakse enne võistlust veel pitsitama, aga sellega rikutakse üldpilt ära. Oluline on ka viimase etapi ettevalmistus, et see sujuks hästi.

Nurme läks olümpiale selge sihiga võitlema ja Leibakul oli ka tahe kaugele hüpata, aga näiteks Ksenija Balta rääkis, et ei suutnud rajaga kohaneda, ja Mihkel Kukk tunnistas, et oda oli libe ja ta ei suutnud end kokku võtta, pinget ei olnud – nendes ei olnud võitleja natuuri. Kas pole nii, et olümpiale peaks minema ikka võitlema, mitte lihtsalt osa võtma?

Kukele oli juba olümpiale saamine küllalt suur saavutus. Selles mõttes on jube raske minna seal veelgi paremat tulemust tahtma, kui tal seni oli. Ta on aus mees, ütles, et ei suutnud. Sageli hakatakse otsima igasuguseid põhjuseid, aga ta ütles ausalt, et ei tulnud välja.

Baltal on olnud palju vigastusi. Kaugushüppes, kui on väga kiire rada, on raske saada hoojooksu klappima. Oleks ta oma tulemuse ära hüpanud, oleks ta finaalis olnud, aga see on oleks. Ilmselt vähene võistlusstartide arv ja ebakindlus võis teda mõjutada.

Moonika Aava kohta on raske anda hinnangut, kui ei tea täpselt tagapõhja. Kui tegemist on ausa inimesega, ütleb ta põhjuse ära, aga igaüks ei pruugi seda teha. Eks ta kindlasti lootis paremat.

Varasem kogemus näitab, et kui hooaja stabiilsust ja treeningu kindlust ei ole, siis loota, et suurel võistlusle, kus kõik võistlevad viimase peal, mina ka võistlen – seda tavaliselt ei juhtu. Pessimistide arvamused, et imesid ei juhtu, on sageli õiged.

Teisest küljest, kui vaadata maailma tippe, siis optimism ja kõrge emotsionaalne foon aitavad. Algajatel sportlastel on aga sageli raske, et tehnika sujuks, ja teiseks ei osata kindlasti enda emotsioone kõrgele viia. Tippvorm seisneb selles, et kehalised ja tehnilised võimed peavad olema tipptasemel, lisaks kõrge emotsionaalne foon, mille põhjal on võimalik varujõude maksimaalselt rakendada. Eks seal ole väikseid asju veel, näiteks et tervis oleks korras. Aga neid kolme peamist asja kokku viia ei ole lihtne. Sageli kogemused siin aitavad.

Tippsportlased ütlevad, et tippvormis tekib eriline lennutunne. Soome sõudja kolmekordne olümpiavõitja Pertti Karppinen on öelnud, et kui ta oli tippvormis, siis paat nagu lendas, muidu pidi tööd tegema. Enn Sellik on ka öelnud, et kui ta oli tippvormis, siis nagu lendas rajal, muidu pidi jooksma ja vaeva nägema. Selleks peab muidugi eelnev ettevalmistus olema väga hea.

Kuidas sa emotsioonid kõige vajalikumal võistlusel kõige tippu saad, sellest oleneb väga palju. Mõned on väga keskendunud. Näiteks Kanter või Nurme. Teisest küljest on võimalik tunda end muretult, nagu Usain Bolt, aga ta suutis ka keskenduda. Puhtalt emotsioonidel esinev sportlane võib samuti ennast maksimaalselt kontsentreerida: Bolti 200 meetri jooks oli juba küpse sportlase esitus. 100 meetri jooksus ta tegi nalja endale ja teistele, aga kui lubas, et 200 meetrit jookseb tõsiselt, siis jooksiski maailmarekordi. Erinevad lähenemised on võimalikud. Milline on ainuõige, kes seda ütleb. Võib-olla mõni suudab oma emotsioone üles kütta varjatult, teine avab neid rohkem, nii et ka pealtvaatajad saavad sellest aru.

Fakt on see, et tippvormis on emotsioone vaja, siis suudad varujõude paremini ära kasutada. Ei ole võimalik ilma kõrge emotsionaalse foonita tipptulemust teha.

Kui tähtis on seada olümpiaks konkreetne eesmärk, olgu aeg või koht? Paljud Eesti sportlased rääkisid lihtsalt, et lähevad andma endast maksimumi – aga mis siis saab, kui maksimum on otsustaval päeval kehv?

Eesmärgid peavad olema kõrged, aga neid on võimalik täita vaid siis, kui nad on reaalsed, põhinevad heal treeningul ja muul sellisel. Muidu võib eesmärkidest rääkimine jääda tühjaks sõnakõlksuks, mil sisu taga pole. Siin on jälle hea Kanteri näide, kuidas mitme aasta kaupa oli kõik täpselt paika pandud: eesmärk oli kõrge, räägiti 75 meetrist. Ta on seni järjekindlalt enda eesmärkide poole liikunud, nii et tundub, et eesmärk on reaalne.

Eesti kergejõustikus jääb mulje, et põhiline aur kulub olümpiale pääsemiseks, aga kui norm täidetud, siis on aur väljas. Kuid olümpial on vaja teha veel parem tulemus. Kas meil ei kulu liiga palju energiat, et lävepakust üle saada, nii et kui lõpuks kuninga õukonda vastuvõtule saadakse, on püssirohi otsas?

See on täiesti õige: kui liiga palju energiat kulutad olümpiale saamiseks, on kindlasti raske seal medalite või väga hea koha eest võidelda. Kui sportlane on ületanud normi suurte pingutustega, siis tal varu enam ei jää, et oma tulemust korrata või veel paremat tulemust teha.

Spordis öeldakse, et närvienergia varud kuluvad kõige rohkem. Kehaliselt võid ju suuta ja tahta ja sundida, aga kui närvienergia on kulutatud, on raske, et emotsioonid oleksid väga kõrged ja suudaksid veel midagi paremat.

Kõige olulisem on järk-järguline baasettevalmistus, millest tuleb stabiilsus. Kanteri juures on jälle täpselt näha, kuidas ta tiim jälgib, kui stabiilne ta oli eelmine aasta. Stabiilsus on tippmehe näitaja. Siis ei ole võimalik, et ta langeb väga ära.

Kanter on ka hea näide sellest, kui tähtis on suure tiimi olemasolu. Enamik teisi Eesti kergejõustiklasi pusib oma treeneriga omaette.

See on õige märkus. Väikse riigi oludes suudetakse kindlustada vaid tõenäolisi medalikandidaate. Kanteri tiim ja sõudmise kahene tiim on aastate jooksul olnud kindlustatud.

Aga väikse riigi hädad hakkavad sealt peale, et väga palju on omaette nokitsejaid, tiime tekib natuke liiga palju. Kergejõustiklased oleks mõttekas koondada ühte treeninglaagrisse, et seal kindlustada nad massööride ja arstidega, aga millegipärast ei suudeta meil koostööd teha, et sellest maksimaalset kasu lõigata. Leedukad on läinud seda teed, et ühistreeninglaagreid teha rohkem. Väiksel riigil pole võimalik 10 või 20 väikest tiimi eraldi kõigi massööride ja arstidega kindlustada.

Erandeid kindlasti peaks olema, nagu Kanteri tiim või Kristina Šmiguni tiim. Nad on õigustanud ennast. Aga vara oleks teha siit järeldusi, et väikses riigis peaks selle süsteemi peale minema. Ressursse ei ole nii palju.

Kui taustajõude tasemel ei ole, on päris tipus võimatu midagi suurt korda saata.

******

Grosvenor Arch, Grand Staircase-Escalante National Monument, Utah. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kaire Leibak Pekingi olümpia kolmikhüppevõistlusel. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Tiidrek Nurme võistluseelsel pressikonverentsil Pekingis. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Mihkel Kukk Pekingi olümpial odaviske kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Jamaikalane Usain Bolt võidab Pekingi olümpial 200 meetri jooksu maailmarekordiga 19,30. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 5: Ksenija Balta Pekingi olümpial kaugushüppe kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix