Pullerits: Miks Eesti ujujad ei lenda?

Ujumisest, kus eestlased teevad Eesti rekordeid ja ässad maailmarekordeid, tean veel vähem, kui rattasõidust. Las siis targemad seletavad seda ala! Kutsusin appi Gunnar Tõnningu, kes on kümnekordne Eesti meister ja püstitanud enda arvepidamise järgi 30 Eesti rekordit, jõudnud NSV Liidu meistrivõistlusel B-finaali võiduni ja Dünamo üleliidulise meistritiitlini. 1970. aastatel viis ta 400 meetri kompleksujumises Eesti rekordi 5.07-lt 4.42,24ni. Treeneristaaži on tal 1981. aastast. (Usutluse lühendatud versioon ilmus tänases Tartu Postimehes.)

Eesti ujujad on seitsme esimese etteastega püstitanud neli uut Eesti rekordit. Kas võib öelda, et fantastiline?

On küll, tegelikult. Ütleks, et languse periood on ületatud, aga agasid on väga palju.

Millised?

30-40 aastat tagasi, kui hakati Eesti ujumist jälle uuele tasandile viima, avati 1971 Tallinnas eriklaassid ja 1977 Sealt tuli päris kõva hüpe Eesti ujumises. Ivar Stukolkin on sündinud 1960, mina ka, Kaire Indrikson - 1961. 1970. aastate teisel ja 1980. aastate esimesel poolel tulid Aivi Liiv ja Argo Tammemäe. Soomlased käisid meil õppimas. Süsteem oli võimas.

1980. aastate teisel poolel oli Eestis 80 ujulat, aga nendest jäi ellu umbes 40. Pooled pandi kinni või lammutati maha.

Ujuja kasvatamine on pikk protsess, kümmekond aastat. Esimesed korralikud ujulad, nagu Aura ja Keila oma, valmisid seitse aastat tagasi. Need alles peaksid hakkama tõusulainet tekitama. Tänased tegijad on veel vana kaardivägi, kes on saanud noorpõlve koolituse vanast süsteemist. Uued tulevad Londoni olümpiaks või isegi sellele järgnevaks olümpiaks, kui saab süsteemi käima.

Aga siin on teine häda. Ujulaid kerkib küll nagu seeni, aga korralikke ei ole. Oleme üritanud Tallinna linnale selgitada, et oleks vaja ühte korralikku 50-meetrist ujulat. Üks on Kalevi ujula, mis on pooleldi spaa. Vann on sama, mis oli 1965. aastal. Kui ujumisliit ostis uued elektroonilised seinad, siis need saab Kalevis panna ainult kuuele keskmisele rajale. Äärmised rajad on liiga kitsad, seal peab kasutama vanu seinu. Kalev on võistlusujulana hea lühikese raja peal.

Teine on Tartus Aura. Aga kui vaadata tegelikku elu, mis on seotud majandamise ja rahaliste plaanide täitmisega, siis Auras on pikk rada sees vaid kümnendiku hooajast. Muidu on nii, et kui kooliaasta lõpeb, pannakse pikk rada, ja augusti keskel jälle lühike rada. Sest lühikese rajaga saab paremini veepinda ära kasutada. Õnneks on Tartu aru saanud, et Aurast on vähe tartlastele, ja on vastu võetud otsus Aura laiendamise kohta.

Tallinn on küll ehitanud linnaosadesse kuuerajalisi 25 meetri basseine, aga kaheksa rajaga 25-meetrilist pole ehitatud.

Ujulaid võib ju palju olla, aga ega neis odav ujuda ole.

Jah, piletid. Teate ju, mis need maksavad! Auras hakati ka algul väga rahalisi plaane tegema, nüüd on enam-vähem mõistlik süsteem suudetud käivitada. Seal harjutab minu teada nädalas 600 last.

Ujumises peab kandepind olema päris lai, et sealt tippe välja kasvatada. Maailmas on ujumine ikka metsikult populaarne. Olümpial on väljas kaks ujujat riigist, seetõttu oleme 30ndad. Aga kui tulevad Ameerika või Jaapan, kus on 2000 ujumiskooli…

1980. aastatel juhtisin Tööjõureservide ujumiskooli ja meil oli Tallinnas 10 000 ühe sünniaasta last kolme ujumiskooli vahel ära jagatud, nii et igas koolis oli umbes 3000 ühe sünniaasta last, kes said algõpetuse. Nende seast valiti 300, kes 3.-4. klassis olid pool suve laagris. 4.-5. klassis pandi umbes 30 last eriklassi ja kui sealt tuli kolm Eesti meistrit, oli kõik väga hästi. See on nii sõltumata poliitilisest olukorrast ja kõigest. Nii see käib, et igal tasandil umbes kümme protsenti läheb edasi.

Eestlaste ajad Pekingis on küll riigi rekordid, aga protokollis ei ole need andnud paremaid kohti kui Ateena olümpial või viimastel MM-võistlustel. Kuidas seda seletada?

Arvan, et igapäevane töö maht, kui võrrelda Kaire Indriksoni ja Stukolkiniga, kelle rekordid hakkavad nüüd kukkuma, ei ole see, mis tehti 30 aastat tagasi. Stukolkin ei olnud 15-16 aastasena Eestis eriti keegi, aga siis läks pärast keskkooli lõpetamist Peterburi maailma tippudega Vladimir Salnikovi punti harjutama ja kasvas sealt paari aastaga välja.

Arvan, et materjali meil on, mingile tasandile jõuame oma koduste tingimustega. Aga edasi, kui vaadata praeguseaid tegijaid – Elina Partõka käib päris palju Venemaa vahet ja Vladimir Sidorkin harjutab põhimõtteliselt Moskvas, Martti ja Triin Aljand Ameerikas ning Anna-Liisa Põld on Ameerikas üles kasvanud.

Näitlikult öeldes jõuavad naised 100 meetri vabaltujumises ühe minutini kodus, aga maailmas on naisi, kes ujuvad alla minuti, kardan, et tuhandetes. Ühelt poolt on see suhteliselt raske rutiinne töö, mis vajab tiimi ka. Üksinda on ikka väga raske seda ära kannatada.

Teine asi on see, et vaatamata kõrgetele hindadele ei jätku lihtsalt vett. Ujulad ja spaad on väga populaarsed. Ujulad ütlevad, et heal juhul kella kuue või paremal juhul seitsmeni saate ujuda, aga edasi on meil kallis klient. Kalevi ujumiskoolilt küsitakse minu teada 1600 krooni raja eest tunnis. Aga Andres Olviku ja Martin Liivamäe sugused peaksid ujuma maksimaalselt neli inimest rajal, ideaalis kahekesi raja peal. Lisaks metraažile, mis tuleb ära teha ja võtab aega – kahetunnise treeninguga saab umbes 5 km –, on palju pisiasju, nagu stardid ja pöörded, mis võtavad ka kohutavalt aega, ja selleks on vaja vett.

Näide. Liivamäe isa Kallega ujusime aastas 2400 km, Salnikov ujus 3200 km, aga Martin sai paar aastat tagasi kirja alles 1500 km. Nüüd ta oli sõjaväes ja sai harjutada.

Teine asi on kool. Haridus on tähtis, aga koolisüsteem on suhteliselt paindumatu. Maailma tipud on sada protsenti pühendunud treeningtööle. Venemaal ja Ameerikas on spetskoolid. Juba päevaplaan on nii üles ehitatud, et saab hommikul rahulikult ujuda, saab õhtul trennis käia – nagu meil vanasti oli.

Sellepärast ongi nii, et enamik, kes tahab korralikult trenni teha, on läinud Ameerikasse või vene rahvusest inimesed Venemaale.

Kui vaadata, et maailmarekordid muudkui langevad, siis vist ei saa öelda, et Eesti ujujad ainult ületavad ennast, vaid pigem on Pekingi olud kiired, mis lubavad kõigil teha rekordilise tulemuse?

Noh, jah. Seoses uue Speedo trikooga hakkasid rekordid juba paar kuud tagasi varisema. Aga ma ei paneks seda väga trikoo arvele. Nagu naljatamisi öeldakse: viska trikoo vette – see ei liigu ju kuhugi. Liiguvad ikka ujujad.

Jah, kõik kiidavad basseini. Üks positiivne asi on see, et bassein on kolm meetrit sügav ja ühtlase põhjaga. Sügavus annab palju juurde stardis ja veealuses ujumises, mis on piiratud 15 meetriga. Võrreldes Auraga, kus üks ots on 120 ja teine 180 cm – see on ikka madal bassein. Aga küte on kallis ja seepärast meil ehitataksegi 160 cm basseine.

Kui mitu protsenti võib Pekingi bassein tulemustele juurde anda?

Ega üks asi otsusta. Kõik koosneb pisiasjadest. Põhiasi on ikka see, et on ära tehtud pikajaline planeeritud töö, ja korraliku töö peale tulevad ikka arenguhüpped. Olümpia on selline eesmärk, milleks noored on valmistnnud neli aastat, ja mõnel on juba kümneaastane staaž.

Mis on kõige tähtsam, et ka mõni Eesti ujuja kunagi finaali jõuaks?

Punkt üks on see, et noortetöö ja algõpetus tuleb panna kodus süsteemselt käima. Mingist hetkest on oluline teadus. Ega füsioloogia ole viimase 40 aastaga eriti edasi läinud, ikka kehtivad enam-vähem samad tõed, aga taastusvahendid ja see pool on kindlasti arenenud.

Ka veealune filmimine on tähtis. Ujumises on tehnika kohutavalt oluline, aga see nokitsemine võtab aega. Samas on meil maailmatasemel Rein Haljand, kes filmib, aga ühe ujumisviisi filmimine maksab 3000 krooni.

Nii et kui tahame meie sportlasi finaalis näha, tuleb raha ja majanduspool läbi mõelda. Isegi pearahast ei jätku, et treeninguaega rentida. Klubid maksavad kohutavaid summasid rendiks. Siia peab riiklik tugi taha tulema.

Kas Michael Phelps on imemees?

Kindlasti. Aga selliseid imemehi on eri tasanditel kogu aeg olnud, ka 1940.-1950. aastatel. Eks ikka on üksikuid tippe, kes suudavad teise koha mehest paar sekundit eest ära ujuda. Tavalised tippujujad jagelevad sajandike peal.

Seekord on eriline veel see, et esmakordne tiitlivõistlusel toimuvad eelujumised õhtul ja finaalid hommikul. Üldiselt on pärastlõunane ujumine kergem kui hommikul pärast tõusmist. Aga neid, kes on supervormis ja kes on tipud, see eriti ei loksuta.

Kui mitu kulda Phelps võidab?

Loodan, et ta lööb üle Mark Spitzi rekordi, nagu tal plaan on. Aga nagu näitas 4x100 meetri teateujumine – see on sajandike mäng.

******

Lower Antelope Canyon, Page, Arizona. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Täissuuruses vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Michael Phelps Pekingi olümpial 4x200 meetri teateujumise esimeses vahetuses. Foto autor: AP /Scanpix
Foto 2: Ujumistreener Gunnar Tõnning. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Naiste 200 meetri kompleksujumise finaal Pekingis. Foto autor: AFP /Scanpic
Foto 4: Martti Aljand startimas Pekingi olümpial 200 meetri rinnuliujumises. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Michael Phelps ujumas Pekingis 200 meetrit liblikstiilis olümpiavõidu poole. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 6: USA korvpalliäss Kobe Bryant vestlemas olümpiaujulas identifitseerimata naisujujaga. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 7: Michael Phelps (vasakul) Pekingi ja Mark Spitz Müncheni olümpia autasustamispjedestaalil. Foto autor: AFP / Scanpix