Pullerits: Miks Peking ei kingi meile midagi imelist?

Mõned kodanikud arvavad - ja väga ekslikult! -, justkui oleks ma mingi paadunud sapipritsija ja kibestunu. Seda arvavad nad just siis, kui olen ilmutanud mõne järjekordse spordikolumni, mis ei jookse kaasa üldise hurraaga, vaid püüab asju vaadata kaine ja rahuliku pilguga. Minu arust on mõttekam olla realist, mitte utopist. Utoopiatest ei ole, nagu teada, ealeski asja saanud.

Täna ilmutasin Tartu Postimehes oma kuukommentaaris Eesti Pekingi-lootusi kiretult vaagiva arvamusloo. Loomulikult leidus Postimehe kommentaariruumis neid, kes kuulutasid selle anonüümset turvalisust kasutades mögaks. Nii on lihtne lahmida, kui ei ole kavatsustki vastu argumenteerida.

Olen kindel, et siin blogis leidub vastuvaidlejate hulgas arukamaid ja tasakaalukamaid inimesi. Palun, ärge vedage mu lootusi ses suhtes alt! Aga kellel on õigus, kas minusugustel skeptilisena paistvatel realistidel või optimismist põlevail utopistidel, seda näitab muidugi olümpia. Siin järgnevalt mu arvamus.

Eesti kergejõustiku ja olümpiajuhid rikkusid reegleid ning kõik, peaaegu kõik, aplodeerivad. Justkui oleks nad otsusega saata Pekingisse reeglite järgse kahe B-normi ületamise asemel ühe ületuskorraga piirdunud keskmaamees Tiidrek Nurme ja kõrguseneiu Anna Iljuštšenko tõstnud Eesti edulootused uutele kõrgustele.

Nurme ja Iljuštšenko on tublid, väga tublid. Võidelda viimase tunnini oma olümpiaunelma nimel – see väärib tunnustust. See räägib nende visadusest, töökusest, eneseusust. Just seesuguse sisuga peavadki olema õiged olümpiasportlased.

Ent pidagem hoogu! Laskugem pilvedest maa peale. Ja siis tuleb kainenenult tõdeda, et lootused-unistused, nagu suudaks Nurme ja Iljuštšenko ja teised Eesti kergejõustiklased, v.a Gerd Kanter ja ehk ka Aleksander Tammert, Pekingis midagi meeliülendavat korda saata, on imepisikesed.

Meeli ülendaks see, nagu on avaldanud ka Eesti Olümpiakomitee peasekretär Toomas Tõnise, kui Eesti sportlased saaks hakkama eneseületamisega. Ehk teeks vähemasti oma hooaja parima tulemuse, soovitavalt isikliku rekordi, mis peaks andma lõppjärjestuses korraliku tulemuse.

Elu näitab, et nii see enamasti ei lähe.

Kindlasti ei maksa mingit imet loota neilt, kes pääsesid olümpiale B-normi täitmisega. Vaadakem tõele näkku: B-norm on seatud selleks, et Eesti-sugustel väikeriikidel oleks ka võimalus rohkem kui mõni üksik kergejõustiklane tulle saata. Ehk ümbersõnastatult: olümpial ei ole alati tähtis võit, vaid osavõtt.

Ükskõik, mis eesmärgist B-normi täitnud ka ei räägi – olgu see pääs poolfinaali või lõppvõistlusele –, siis pilk maailma hooaja edetabelile näitab, et õhulosse pole põhjust ehitada. Kaugushüppaja Ksenija Balta jagab maailma hooaja edetabelis 6.65ga alles 48. kohta, ja isegi kui jätta ses nimekirjas alles igast riigist ainult kolm parimat, ei kerki ta kõrgemale 36. kohast. Kuulitõukaja Taavi Peetre 20.15 annab absoluutarvestuses 45. ja kolme võistleja piirangut rakendades 33. koha, odaviskajate Mihkel Kuke 81.77 vastavalt 24. ja 21. koha ning Moonika Aava 59.88 resp. 33. ja 32. koha, Iljuštšenko 1.91 resp. 32. ja 26. koha ning seitsmevõistleja Kaie Kandi 5854 punkti resp. 56. ja 45. koha. Nurme käsiajavõtuga joostud Eesti rekord 3.38,8 annab hooaja edetabelis alles 97. koha.

Seega, isegi kui B-normi täitjad kordaks oma hooaja parimat tulemust, ei aita see neid eelvõistluselt kaugemale. A-normi ületanute hulgas on tänavu kolmikut 14.04 hüpanud Kaire Leibakust kaugemale maandunud 45 naist. Kümnevõistlejad Mikk Pahapill ja Andres Raja paiknevad maailma edetabelis vastavalt 19. ja 23. Jalahädaga kimpus olnud Pavel Loskutovi treener Harry Lemberg tunnistas eile, et õpilase 25. koht Pekingis oleks praegust seisu ja sealseid olusid arvestades väga hea saavutus.

Elu näitab, et tavaliselt jääb hooaja parim enamikul Eesti sportlastel suurjõuproovidel kaugelt saavutamata. Nii juhtus möödunud olümpial näiteks ujujatega ja juhtus viimasel kergejõustiku MMil mullu Osakas. Kand lõpetas tagant teise ja tõkkejooksja Tarmo Jallai kolmandana. Odaviskajad Andrus Värnik ja Marko Jänes jäid oma parematest tulemustest pikalt maha, ka kettaheitja Märt Israel tegi tulemuse alla võimete. Loskutov katkestas. Vaid Raja küündis isikliku rekordi lähedale ning Tammert pigistas kogenud mehena oma toonastest võimetest maksimumi.

Samuti näitab elu, et kohta olümpial ei saa planeerida hooaja parima tulemuse põhjal. See on sageli tehtud ideaalsetes oludes. Olümpial selliseid ei valitse. Vaid üks näide: kui meeste kuulitõuke eelvõistlus algab hommikul kell üheksa ning naiste kõrgus- ja kaugushüppe kvalifikatsioon enne kümmet, eeldab see olümpialogistikat arvestades ärkamist juba kella viie-kuue vahel. Kaugel ideaalsest ja harjumuspärasest, on ju? Rääkimata olümpia erilisest psühholoogilisest atmosfäärist, mis murdnud tugevagi närvikavaga kogenud sportlasi.

Sportlase tegeliku taseme näitab ära tema viimaste aastate kümne parima keskmine. Näiteks Iljuštšenkol on see enda sõnul 1.85, Nurmel 3.43,01. Selliste tulemustega tasub arvestada nende puhul ka Pekingis.

Spordis imesid ei sünni. Vähemasti mitte Eesti sportlastega ja vähemasti mitte olümpial.

*******

Towers of the Virgin and the West Temple. Zion National Park, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Anna Iljuštšenko Eesti meistrivõistlustel kõrgust hüppamas. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Tiidrek Nurme Tartus Kolgata koguduses usuvendadele jutlust pidamas. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Ksenija Balta saamas Eesti meistrivõistlustel tuge Andrei Nazarovilt. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Kaie Kand õnnitlemas Rakveres olümpianormi täitmise puhul peigmees Mikk Pahapilli. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees / Scanpix