Pullerits: Kust tulevad mu vaenlased?
Lahendame siin nüüd ühe küsimuse lõplikult ära. Rohkem kui poolteist aastat on osadele tegelastele pakkunud see blogi lõbu sellega, et nad on saanud käia siin kommentaaride rubriigis mind tümitamas. So what? Vaadake, nii vilets mees ma ka ei ole, et mul ühtegi vaenlast pole.Aga analüüsime nüüd seda küsimust punktide kaupa: kust ja miks tulevad vaenlased? Siin on top-10 in no particular order ehk suvalises järjekorras.
1. Olen kaugel arvamast, nagu oleksin mingi kõva sportlane, aga fakt on see, et neid, kes mulle kaotavad, on kordades rohkem kui neid, kes mind võidavad, kusjuures neid kaotajaid on viimase kahe aastaga tulnud igal alal (jutt on jooksmisest, suusatamisest ja rattasõidust) muudkui juurde ja võitjaid jäänud pidevalt vähemaks. Selge see, et see tekitab tuska.
2. Olen 42, pooleteise kuu pärast saan juba 43, ja vähe on neid kolmekümnendates, rääkimata kahekümnendates eluaastates treenijaid-harrastajaid, kes suudavad kaotuse seesugusele nend
e silmis vanurile rahumeeli alla neelata.3. Mul on kesised vastupidavusnäitajad, aga ikka leidub neid, kes hoolimata palju paremast vastupidavusest mulle kaotavad.
4. Mul on viletsad kiirusnäitajad, aga ikka leidub neid, kes hoolimata palju suurematest kiiruslikest võimetest mulle kaotavad.
5. Mul on väga nigelad jõunäitajad - ja on vale vastu väita, et vastupidavusaladel pole jõudu vaja -, aga ikka leidub neid, kes hoolimata tugevamatest lihastest mulle kaotavad.
6. Ma ei kasuta pulsikella, mida enamik teisi peab asendamatuks, aga sellegipoolest ei saa suurem osa pulsikella kasutajaist mulle vastu. Kuidas küll saab kaotada mehele, kes arves
tab suvaliselt vaid enesetunnet, kui sedagi - see tekitab ju musta meelehärmi.7. Mul on, mis seal salata, tänu ametile juurdepääs paljudele asjatundjatele, kes on väärt nõuga alatasa toetanud. See tundub ilmselt osadele ebaõiglase eelisena, nagu teeks ma sohki, ja kõik, mis tundub (sic!) ebaõiglane, tekitab pahameelt.
8. Jah, möönan, et ajan aeg-ajalt põikpäisena paistvat joont, ei tee nii, nagu teised kõik targemaks peavad, vaid jälgin oma liini. Aga kõik, kes söandavad teha pealtnäha ebaloogilisi otsuseid ja samme, ning seejuures teisi veel võita, ei saa olla kellegi lemmikud. Sest kõik see õigus peaks ju olema nende poolel, kes teevad asju n-ö õieti, mitte nende poolel, kes teevad nende alust valesti. Ja kaotada väidetavalt valesti tegijaile - see on ilmselgelt eriti valus kaotus.
9. Ei ole mõtet võltstagasihoidlikkust teeselda, aga tänu palgalisele ametile ja sellele blogile - ja see ei ole siin sugugi kekkamisena mõeldud - on mu elu ja nimi ja tegemised rohkem teada-tuntud kui neil, kelle sportlikud saavutused minu omadest üksjagu paremad. Vae
valt pakkus see küsimus, kes tuli Tartu rattamaratonil näiteks 32. kohale, huvi nii paljudele nagu küsimus, mitmendana lõpetas Pullerits.10. Eelmisest punktist tulenevalt olen kujunenud teatavaks märklauaks, kellega paljud oma tulemusi võrdlevad. Mitte et nüüd kogu maakera keerleks minu ümber - ei, nii suurt mania grandiosat ma ka ei põe -, aga väga paljude treenijate-harrastajate elu käib vähemasti osati selle ümber, kas õnnestub mind edestada. (Näiteks Jaak Teppan tuli kevadel Viru maratonile enda sõnul üksnes seepärast, et mind pärast kaotust Haanja maratonil võita - ja tema pole põrmugi ainus selline näide.) Ja see, kellega võimeid võrreldakse, hoitakse teadupoolest alati teravdatud tähelepanu all, kelle vastu kulub teinekord ära ka psühholoogiline rünnak, näiteks siin blogis.
Ja viimaks, üheteistkümnenda ehk boonuspunktina. Eelmisel nädalal tegin Tallinna-Tartu maanteel kerges vihmas jooksutrenni. Selja tagant tuli hall Merdedes-Benz ja juht lasi signaali. Ei, ma ei olenud tal tee peal ees, olin väga tee ääres, laial teepeenral. Ta lasi signaali tervituseks. Pärast numbrist nägin - see oli Jaak Mae. Ma ei tea, kui palju on minusuguseid harrastussportlasi, keda Jaak Mae selja tagant vihmases ilmas ära tunneb ja vaevub signaaliga tervitama (mis siis, et olen nii tema kui kogu Eesti suusakoondise kohta kirjutanud üksjagu kriitilisi artikleid).
Ja kaheteistkümnes punkt oleks see, et kes teeb, sellega juhtub. Ehk teisisõnu: kui siin seda blogi ei peaks, ei ütleks keegi mu kohta ühtegi halba sõna, keegi ei teaks mu tegemistest, need ei läheks kellelegi korda - ja paljude inimeste elu oleks paugust vähem värvikas, vähem põnev - oleks üksluisem ja igavam.
Illustratsioon 1: Tugevam vastane nokauteeritud! Illustratsioon: DigitalVision / Scanpix
Foto 2: Start! Läheb arvete klaarimiseks. Foto autor: Corbis / Scanpix
Foto 3: Õige spordimees läheb läbi paksust ja vedelast. Foto autor: Scanpix
Foto 4: Kas keegi tunneb siin ära mõne tuntud jooksja? Foto autor: Corbis / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 11:41
kommentaare: 22
22 Kommentaarid:
Ma tunnustan igati Sinu histamist. aga üks asi segab selle blogi juures. Kogu aeg käib mingi faktidega manipuleerimine. Jaanus Teppan pole kaks aastat sõitnud Estoloppeti maratone.
Jaanuse asemel oli ilmselt Jaaku mõeldud. Aga Priit ma tulin Virusse sellepärast, et Sina saaksid mind võita :)
PP, 0 (null) points! Sa ei saanud üldsegi pihta. Püüad meid veenda, et Su blogi lugejad on spordirajal pähesaanud kibestunud konkurendid. Kamm on! Pigem on asi selles, et üks ajakirjanik ja õppejõud püüab meid, lugejaid, faktide asemel veenda hämaga stiilis "üldse ei väsinud ära", "hämmastavalt rahulik pulss" jmt. Mis hinde Sa ise mõnele koolijukule selliste jutukeste eest paneksid?
Teine asi on veel. Nimelt Su enesekiitus ületab hea kombe piirid. No oled tubli, käid trennis tuisus ja vihmas ja teed Artile pähe aga jäta kiitmine ikka teistele. Keelega tööd tegeva inimesena peaksid ju teadma küllaldaselt väljendeid enesekiituse kui sellise kohta.
Vaatamata sellele, et arvamus Sinust kui inimesest ja ajakirjanikust selle blogi valguses, ütleme viisakalt niipidi, et ei muutu paremaks, jään ikka huviga seda blogi lugema. Pane täiega!
to eero
novot, see ongi PP eripära, et kirjutab ühte, aga mõtleb selle all hoopis midagi muud.
ja siis kui saab oma hämamise eest vastu pead, siis on kohe kõik lugejad joodikud ja liiderdajad.
No mingi kala on mul sees nende Teppanitega. Sugugi mitte esimene kord ei pane nende nimedega puusse. Pean vist endale seina peale skeemi tegema, et Jaanus on isa, USAs õppiv-harjutav poeg on Vahur ja Tartu Suusaklubi treener on Jaak. Kas nüüd läks lõpuks täkkesse?
Kohe parandan Jaanuse Jaaguks. Aitäh veale tähelepanu juhtimast.
Priit, mina ei ole kaugeltki Sinu vaenlane ega tümita Sind ei siisn kommentaariumis ega kuskil mujal, aga isegi mind häirib aegajalt Sinu (tõenäoliselt teadlikult) "tirriteeriv" toon ja pidev "ärapanemine". Sel pole miskit seost Su sportlike saavutuste tõusude või langustega, sama tunne oleks mul nii Sinu 32. kui 632. koha puhul. Äkki on samasuguseid inimesi veel?
ma olen aru saanud, et vahur teppan eeloleval talvel enam Alaskal ei õpi/harjuta. niiet tee endale teema selgeks enne suure skeemi joonistamist.
Priit, Sa oled paar hooaega mõtestatult harjutanud. Tubli! Ma olen kümnete kaupa näinud ca 35-40-aastaseid mehi, kes päris mitu aastat suudavad sihikindlalt treenida. Ja siis ootamatult loobuvad. Üheks peamiseks põhjuseks see, et trenniga seotud teemadele mõeldakse tööl ja kodus ja loomulikult ka treeningul. See kurnab ajusid. Ja nii saabki ühel hetkel villand.
Läbi ja lõhki spordimeheks võib end pidada see, kes regulaarselt 10aastat trennivalule vastu pidanud. Seniste sümptomite järgi julgen prognoosida, et Sa ei pea vastu kokku viit aastatki. Juba praegu on Su mõtete platvorm niivõrd kreenis, et paratamatult uppi ta lendab. See väide ei paika ainult juhul, kui see ärapanejalik mõtlemine pole mitte viimase aasta ilming, vaid sünnitrauma.
Ma tulen kolme aasta pärast Sinu blogi uuesti vaatama. Näita mulle, et ma Sinu koha pealt eksisin.
Kaarel
Ma kardan, et Sinu puhul ei lähe ka ootused ja reaalsus hästi kokku. Spordiradadel oled ikkagi Tegija ja sellest tulenevalt tahaks ehk paljud Sinu blogist väärt nõuandeid, asjalikku mõttevahetust ja muidu mõnusat spordijuttu lugeda, aga ei, on ainult üks pidev pullitegemine - s.t irriteerimine, enesekiitlus ja halvustamine. Ses mõttes, pullitegemise kohana, on see üks igati kobe blogi ja just sellisena on seda lõbus lugeda. Küsimus on ainult, et kas Sa tõesti sellist blogi endale tahtsidki...või ikka pigem spordimehe mõistlikku muhedat blogi, kus saaks nii tõsist spordijuttu rääkida kui ka niisama nalja visata. Oma pideva pullitamisega oled ehk endale sellise maine tekitanud, mis ka Sinu väga häid sporditulemusi tõsiselt ei lase võtta - hea koha puhul ei pea paljud Sind toetava sõnaga meeles, vaid pigem irvitavad Sinu veidruste üle, mida Sa igal võimalusel võimendad. Hetkel käin küll siin oma naljalaksu saamas, aga ei jäta ka lootust, et sellest kunagi üks mõistlik spordiblogi kujuneb.
Tjah, teate, mehed, kui keeruline on teha kirjasõnaga sellist asja, mis kõigile ühtmoodi meeldib ja mida kõik ühtviisi hindavad. Paganama võimatu. Võtame näiteks selle soovi, et ma jagaks siin asjalikku trenninõu. No kuulge, sõbrad, mis nõu jagaja mina eesti rahvale olen? Mida mina spordist tean? Ega see, kui ma kellegi palve või vihje peale mõnele asjatundjale helistan ja tema vastust siin refereerin, minust veel mingit asjatundjat tee, keda kõik kuulama peaks.
Kaarel osutab tõsisele küsimusele, et kuidas kaua vastu pidada. See ongi selle suve põhiküsimus. Nagu olen siin korra maininud, siis enda läbipõletamisest hoidumiseks ei võtnud nimme selleks suveks jooksutreenerit. Andsin endale aru, et talvel sai 107 protsenti treenitud ja kui nüüd sama hooga jätkakasin, oleks kumm sügiseks lootusetult tühi. Seetõttu otsustasingi suve võtta lõdvalt, teha oma suva ja enesetunde järgi trenni nii palju, nagu parajasti tahan, et sügiseks akusid laadida.
Kas see ei näita, et päris kreenis mu mõtlemine siiski veel pole?
Kui oled teadlikult suve rahulikuks planeerinud, siis on mycke bra nagu Su vend ütleks. Sellisel juhul kavaldasid mind üle.
Püüa seda kaalutletud ja mõistusepärast suhtumist rakendada ka blogi kirjatükkide suhtes. No kuidagi ei käi see kohatine süljepritsimine tõsiseltvõetava spordimehe imagoga kokku.
Kaarel
Tere Priit!
Loen huviga Sinu blogis kirjapandut ja eriti just nõuandeid vastupidavusaladel harjutamise kohta ning muljeid osalemisest Estolopet suusamaratonidel, Tartu Martoni klubi jooksu- ja jalgrattamaratonidel. Põnev on omamoodi vaatenurk, millist lugemiseks pakud ja paraku ei pruugi see kõigile meeldida ja ka minu arvamus mõnest asjast on risti vastupidine. Näiteks pulsikella puhul ja kasutan pulsikella juba alates 1997. aastast ning olen seda paljudele soovitanud. Eriti just vanuses üle 50-ne eluaasta tuleb koormust täpselt jälgida, et treenides tervisele liiga ei teeks ja "ansipit" ei kipuks tegema. Kuna alati on õhtune trenniaeg limiteeritud, nagu Sinugi blogist lugeda võib, siis kipub tempo ikka kiireks minema - lubasin õhtul veel kodus üht-teist toimetada või abikaasaga välja minna, kas tuleb tuttav ette, siis on pulsinäit see, mis hoo maha võtab. Neid näiteid pulsikella kasulikkusest võib veelgi tuua ja arvan, et kui Sul aastaid üle 50-ne saab olema, kas oled veel ilma pulsikellata stardijoonel - vaevalt!
Mati
Sest kõik see õigus peaks ju olema nende poolel, kes teevad asju n-ö õieti, mitte nende poolel, kes teevad nende alust valesti. Priit, vaata ÕS-ist järgi, mida tähendab sõna õieti.
Küll teemast mõõda aga PP miks Sa ei müü oma blog-is reklaami? Sul päris palju lugejaid ja nii mõnigi sprodifirma oleks huvitatud harrastussportlastele "meeldida".
Kindlasti ka Su naine oleks happy
Viimased sissekanded on küll põhiliselt teemadel "vaata, vaata mind". Kas sulg ei jookse või ideed puudu.
Praegusel jooksuhooaja tippmomendil on küll millest üks uuriv ajakirjanik võik kirjutada. Näiteks miks tegi EKLJ 10K jooksjatele tünga, mida sepitseb Enn Sellik, kas Koshelev saab olümpiale, kes on uued ja väledad noored rahvajookusedel, millal noor Kosehelev vanale taldu näitab, kuidas läheb Loskutovi olümpia ettevalmistus ja mis kohta ning aega sealt oodata on või astub jälle kõrvale jne.
Mine tee üks jooksutrenn rahvuskoondise jooksjatega või tee üks jooksuseminar läbi, siis oleks millest rääkida.
Sisukust!
Et miks ma reklaami ei müü? Aus vastus: ei viitsi. Ausameelne vastus: ei usu, et lugejaile meeldiks, kui miski kuskil kogu aeg plingiks.
Aga kui keegi tahab siia reklaami müüa, siis andke teada, lepime kokku, kui palju saab ta müügitasu ja kui palju mina selle eest, et keskkonda pakun. Lugejaid, arvan, et on tõesti palju rohkem kui enamikul Eesti blogidel - hoolimata sellest pahandamisest, mida kommentaatorid väljendavad, et liiga palju irritatsiooni ja liiga vähesega saavad nad nõus olla. (Kui tahate nõus olla, lugege vastupidavusalade õpikuid.)
PP võta endale jõukohased teemad seisukohtade avaldamiseks. IT asjadest sa ei tea ööd ega mütsi - IP-aadresse ignoreerid, Torino kiirlink rippus enam kui kaks aastat pärast talimänge veel ülal jne.
Nüüd see säästumarketi mees väidab, et reklaami ei müü sellepärast et EI VIITSI. Kuhu sa oma suusk.blogspot.com keskkonnas oma aruga selle plinkiva-vilkuva banneri riputad? Ma praegast ütlen, et tahan ühe nädala bannerit hoida ja reklaamieelarves on selle jaoks 5000 krooni.
Ivo
kas see külastuste arv blogis ongi see, mis sulle kõige rohkem korda läheb? ajan ükskõik mis mula kokku, peaasi, et lugejal number kasvab?
Eelmisele: kuna ma reklaami ei müü, siis sellest, kas lugejaid on üks või tuhat, ei ole mingit käegakatsutavat erinevust. Ja veel kord, vaadake pealkirja: Pulleritsu spordiblogi. Esimene pool nimest viitab, et see on minu oma, seega ise otsustan ja teen, mis tahan, ning teine pool nimest viitab, et tegu on päevikuga ehk isiklike sissekannetega. Mitte ei saa aru, milles te probleem on. Internetis on kümneid miljoneid blogisid, ja kui see siin ei meeldi, minge mujale. Ma ei hoia siin kedagi vägisi kinni.
Nii et küsige ise endalt: mis see on, mis teid siia tagasi tõmbab? Ja küsige teistelt selle blogi külastajailt: mis on see, mis neid siia rohkem tõmbab kui teistesse sporditeemalistesse blogidesse?
Okei, säästan teid gallupi vaevast: tõmbab see, et see blogi ei jäta külmaks, ei ole tuim ega igav, vaid tekitab tundeid, emotsioone, tahtmist vastu vaielda, annab võimaluse sõna sekka öelda, ja neile sõnadele järgneb omakorda vastukaja. Lühidalt: you are part of a certain community. And you love it.
> Pulleritsu spordiblogi.
> Esimene pool nimest viitab, et
> see on minu oma, seega ise
> otsustan ja teen, mis tahan,
> ning teine pool nimest viitab,
> et tegu on päevikuga ehk
> isiklike sissekannetega.
no päris nii see ju pole. täpselt sama jura on üleval ka lehel http://blog.postimees.ee/spordiblogi/ , mida PM Online oma menüüdes nimetab lihtsalt spordiblogiks ja iga teksti alla on kiri "© 1995-2008 Postimees".
1,5 aastat oled sa järjekindlalt selles blogis väga provotseerivat mulli ajanud eesmärgiga, et blogi rahva tähelepanu vääriks. Seda oled sa saavutanud. Nüüd aga valad järsku krokodilli pisaraid - miks? Ilmselt loogiliselt mõeldes, oled sa endale nüüd pannud eesmärgiks naiste poolt antavate kommentaaride arvu tõsta, sest käesoleva kande mõte on ju ainult kaastunnet äratada. Siin pole ju ühtki tõsist argumenti, mis vaenlasi tekitaks, küll aga on siin toodud põhjuste seas küllaga keeleteritamise materjali.
Näiteks sa teed kõvasti trenni ja selle juures on loomulik, et sa teedki paljudele, kes vähem treenivad ära. Miks peab vähem treeniv inimene sind selle pärast veel vaenlaseks pidama?
See, et sa alguses enesekindlalt usud tipptreenerite abi tõhususse, kuid aasta möödudes otsustad silmi pööritama panevatel põhjustel treeneri abi kasutamata jätta ning samas teed oma elu parima jooksu ei jäta kahtlustki, et tegelikult pole selliseid nõustajaid rahvaspordi tasemel lihtsalt vaja. Ses suhtes on see blogi ju väga positiivne ettevõtmine, et me näeme kuidas asjad hakkavad visalt aga kindlalt õigetesse rööbastesse minema. Mida sama visalt ja kindlalt siin kommenteerijad ju püüavadki kaasa aidata oma märkustega, et kõik ikka saaks aru, mis tegelikult toimub ning mis ootab sedasi jätkates sind ees... Mis ees ootab? Ilma pulsokata liiga kiiresti ja liiga tihti lidudes hakkab vorm langema ning sügiseks jäävad järgi vaid riismed, mis sind ei rahulda, siis taod jälle peaga vastu lauda ja hindad oma tulemust mitterahuldavaga. Tegelikult ongi treeneri kohustus hoida ülearu kõvasti pingutavaid spordiharrastajaid tagasi, sest nii välditakse läbipõlemist. Samuti on treeneri ülesanne treenitavale läbipõlemise ohu selgitamine, kuid millegipärast ei ole siin blogis sellest üldse miskit kõssatud. Ah tõsi kaarel just rääkis siin ülalpool kommentaarides midagi oma tähelepanekutest. Kuid see ongi kõik.
Aga Jyrx, ma lähengi nüüd ära puhkusele, et mitte läbi põleda. Ja et akusid laadida. Näis, mis saama hakkab.
Nael kummi ja okas päkka kõigile!
Postita kommentaar
<< Esileht