Pullerits: Miks tuleb tahta ära panna (konkurentidele)?

Mõned on mind aeg-ajalt rünnanud, et miks kultiveerin pidevalt võistlevat hoiakut. Aga mis see sport siis muu on, kui võistlus. Nii lihtne ju: sport ongi selleks, et saavutada enda maksimum, panna oma võimed proovile, ja mõistagi käib selle juurde tahtmine konkurente edestada. Või neile ära panna, kui otse ja lihtsalt öelda. Kõik muu, mis jääb sellest väljapoole, ei ole sport, vaid pelgalt vaba aja harrastus.

Loodetavasti aitab mu mõttelaadist paremini aru saada järgmine kolumn, mis ilmus tänases Tartu Postimehes mu traditsioonilise kuukommentaarina.

Käes on nii autode äraandmise kui autode tagaajamise hooaeg. Viis Eesti suusatajat pidid möödunud kuul sponsorilt saadud masina poodi tagasi viima – kui tulemust pole, ei ole ka hüvesid vaja, kõlas peatreeneri põhjendus.

Samal ajal on üks lõunamaa mees, Iraani kettaheitja Ehsan Hadadi, kes peab treeninguabi otsima teisest paariariigist, Valgevenest, näitamas ühtäkki imelist arengut. Isegi Gerd Kanter on talle juba kolm korda järjest alla jäänud. Ja kui Pekingis tuleb Hadadil tulemus kuldne, teab ta, et preemiaks ei ole loota ainult ühte, vaid koguni 25 autot.

Järeldus? Esiteks: sportlaste liiga varane poputamine tapab nende saavutusjanu. Teiseks: sportlased väärivad preemiat alles siis, kui jõuavad absoluutsesse tippu, sest üksnes sel juhul on loota, et neis kestab võiduiha.

Aga olulisim järeldus on see, milleni jõudmiseks tuleb materiaalsetest hüvedest kaugeneda. Eesti naissuusatajate treener Kalmer Tramm sõnastas selle aasta tagasi mulle nii: «Välised motivaatorid ei vii eriti kaua tipu poole, kuna nad ammendavad oma stimuleeriva jõu kiiremini kui sisemised motivaatorid – tahe ja võime ennast ületada, sisemine rahulolu õnnestumisest, tehtud töö õigsusest tulenev positiivne emotsioon.»

Mida sportlaste väline motiveerimine autodega kaasa on toonud? Karate eksmaailmameister Marko Luhamaa sõidab nii suure masinaga, et isegi Postimehe vastutaval väljaandjal pole eales sellist olnud, aga MM-võistlustel medalini pole enam küündinud. Maadluse eksmaailmameister Heiki Nabi sõidab samuti maasturiga, aga Pekingi olümpiale see kohta tal välja võidelda pole aidanud. Ja siin ei ole mõtet hakata üles loetlema kõiki vähemtuntud sportlasi, kes samuti auto istumise alla saanud, ent lendu pole ometi tõusnud. Kui lendu tõusmiseks mitte pidada juunioride kahekordse maailmameistri Margus Hundi mullust kiiruserekordit 181 km/h lubatud 90 km/h asemel.

Hundi võimsa kiiruseületamisega võib vabalt tappa ükskõik kelle, kuid see ei näita kübetki, et temas leiduks tapjainstinkti. Ent just sisemiselt motiveeriv tapjainstinkt, mitte väliselt uhkeldav sõiduvahend on see, mis teeb võitjaks. Innustab vastaseid kotti panema. Neile pähe tegema. Nad nokauteerima.

Eesti spordi edulood kinnitavad, et mitte ükski auto ega muu hüve, vaid mõrvarlik võidutahe aitab tippu.

Näiteks Jaan Talts. Ta on rääkinud, kuidas tippvormis oli ta sedavõrd tugev, et kartis isegi iseennast. Ja seda rääkides tõmbuvad tal käed endiselt löögivalmilt rusikasse.

Näiteks Aavo Pikkuus. Ta võitles Rahutuuril võiduka lõpuni isegi siis, kui kätel ja põlvedel polnud finišiheitlustes sagedaste kukkumiste tõttu enam ainsatki mittevalutavat kohta.

Näiteks Erki Nool. Ta rääkis aastaid surmtõsisel ilmel, kuidas ihkab olümpiavõitjaks saada, mille peale enamik (ka siinkirjutaja) vargsi pihku naeris. Kuni lõpuks Sydneys võitiski.

Näiteks Andrus Veerpalu. Ta rääkis juba noore mehena, kui koht MK-etapil 30 hulgas oli veel unistus, et tema kavatseb oma pere suusatajana ära toita. Ja toidabki. Annab Otepääl koguni teistelegi tööd.

Näiteks Kristina Šmigun. Ta on loopinud pärast ebaõnnestumisi suuski ja ajakirjanike eest ära jooksnud, mida võib tõlgendada mitmeti, kuid kindel on üks: see on märk pöörasest võiduihast.

Näiteks Andrus Värnik. Ta valas pärast Ateena olümpial medalita jäämist lohutamatult pisaraid, mis näitas (vähemasti siinkirjutajale), et selles mehes peitub võitja sisu. Aasta hiljem tuli ta Helsingis maailmameistriks.

Paraku on Värnik kurb näide sellest, mis juhtub, kui sisemise motivaatori, tapjainstinkti üle võtavad võimust välised hüved. Kiired autod. Blondid naised. Eneseimetlus meedias. Milleks enam pingsalt treenida, kui niigi kümbled aupaistes?

Niisiis, kui veel tsiteerida Trammi: «Sõiduvahendi omamine aitab sportlasel kaasa paremale tegevuse planeerimisele, kuid tippu pürgiv ja pühendunud sportlane ei tegele armastatud spordialaga sel eesmärgil. See on üks boonustest, mis võib tekkida. Kuid see on ainult väline motivaator.»

Võitja otsustab ikkagi alati ja üksnes ainult tapjainstinkt.

Foto 1: Ehsan Hadadi (vasakul) kätleb Kadrioru staadionil alistatud Gerd Kanteriga. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 2: Gerd Kanter annab Kadrioru staadionil kettale karjudes hoogu juurde. Foto autor: Liis Treimann, Postimees / Scanpix
Foto 3: Eesti naissuusatajate treener Kalmer Tramm eelmise hooaja alguse eel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4: Andrus Värnik annab Kadrioru staadionil odale karjudes hoogu juurde. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix