reede, juuni 06, 2008

Pullerits: Miks tuleb tahta ära panna (konkurentidele)?

Mõned on mind aeg-ajalt rünnanud, et miks kultiveerin pidevalt võistlevat hoiakut. Aga mis see sport siis muu on, kui võistlus. Nii lihtne ju: sport ongi selleks, et saavutada enda maksimum, panna oma võimed proovile, ja mõistagi käib selle juurde tahtmine konkurente edestada. Või neile ära panna, kui otse ja lihtsalt öelda. Kõik muu, mis jääb sellest väljapoole, ei ole sport, vaid pelgalt vaba aja harrastus.

Loodetavasti aitab mu mõttelaadist paremini aru saada järgmine kolumn, mis ilmus tänases Tartu Postimehes mu traditsioonilise kuukommentaarina.

Käes on nii autode äraandmise kui autode tagaajamise hooaeg. Viis Eesti suusatajat pidid möödunud kuul sponsorilt saadud masina poodi tagasi viima – kui tulemust pole, ei ole ka hüvesid vaja, kõlas peatreeneri põhjendus.

Samal ajal on üks lõunamaa mees, Iraani kettaheitja Ehsan Hadadi, kes peab treeninguabi otsima teisest paariariigist, Valgevenest, näitamas ühtäkki imelist arengut. Isegi Gerd Kanter on talle juba kolm korda järjest alla jäänud. Ja kui Pekingis tuleb Hadadil tulemus kuldne, teab ta, et preemiaks ei ole loota ainult ühte, vaid koguni 25 autot.

Järeldus? Esiteks: sportlaste liiga varane poputamine tapab nende saavutusjanu. Teiseks: sportlased väärivad preemiat alles siis, kui jõuavad absoluutsesse tippu, sest üksnes sel juhul on loota, et neis kestab võiduiha.

Aga olulisim järeldus on see, milleni jõudmiseks tuleb materiaalsetest hüvedest kaugeneda. Eesti naissuusatajate treener Kalmer Tramm sõnastas selle aasta tagasi mulle nii: «Välised motivaatorid ei vii eriti kaua tipu poole, kuna nad ammendavad oma stimuleeriva jõu kiiremini kui sisemised motivaatorid – tahe ja võime ennast ületada, sisemine rahulolu õnnestumisest, tehtud töö õigsusest tulenev positiivne emotsioon.»

Mida sportlaste väline motiveerimine autodega kaasa on toonud? Karate eksmaailmameister Marko Luhamaa sõidab nii suure masinaga, et isegi Postimehe vastutaval väljaandjal pole eales sellist olnud, aga MM-võistlustel medalini pole enam küündinud. Maadluse eksmaailmameister Heiki Nabi sõidab samuti maasturiga, aga Pekingi olümpiale see kohta tal välja võidelda pole aidanud. Ja siin ei ole mõtet hakata üles loetlema kõiki vähemtuntud sportlasi, kes samuti auto istumise alla saanud, ent lendu pole ometi tõusnud. Kui lendu tõusmiseks mitte pidada juunioride kahekordse maailmameistri Margus Hundi mullust kiiruserekordit 181 km/h lubatud 90 km/h asemel.

Hundi võimsa kiiruseületamisega võib vabalt tappa ükskõik kelle, kuid see ei näita kübetki, et temas leiduks tapjainstinkti. Ent just sisemiselt motiveeriv tapjainstinkt, mitte väliselt uhkeldav sõiduvahend on see, mis teeb võitjaks. Innustab vastaseid kotti panema. Neile pähe tegema. Nad nokauteerima.

Eesti spordi edulood kinnitavad, et mitte ükski auto ega muu hüve, vaid mõrvarlik võidutahe aitab tippu.

Näiteks Jaan Talts. Ta on rääkinud, kuidas tippvormis oli ta sedavõrd tugev, et kartis isegi iseennast. Ja seda rääkides tõmbuvad tal käed endiselt löögivalmilt rusikasse.

Näiteks Aavo Pikkuus. Ta võitles Rahutuuril võiduka lõpuni isegi siis, kui kätel ja põlvedel polnud finišiheitlustes sagedaste kukkumiste tõttu enam ainsatki mittevalutavat kohta.

Näiteks Erki Nool. Ta rääkis aastaid surmtõsisel ilmel, kuidas ihkab olümpiavõitjaks saada, mille peale enamik (ka siinkirjutaja) vargsi pihku naeris. Kuni lõpuks Sydneys võitiski.

Näiteks Andrus Veerpalu. Ta rääkis juba noore mehena, kui koht MK-etapil 30 hulgas oli veel unistus, et tema kavatseb oma pere suusatajana ära toita. Ja toidabki. Annab Otepääl koguni teistelegi tööd.

Näiteks Kristina Šmigun. Ta on loopinud pärast ebaõnnestumisi suuski ja ajakirjanike eest ära jooksnud, mida võib tõlgendada mitmeti, kuid kindel on üks: see on märk pöörasest võiduihast.

Näiteks Andrus Värnik. Ta valas pärast Ateena olümpial medalita jäämist lohutamatult pisaraid, mis näitas (vähemasti siinkirjutajale), et selles mehes peitub võitja sisu. Aasta hiljem tuli ta Helsingis maailmameistriks.

Paraku on Värnik kurb näide sellest, mis juhtub, kui sisemise motivaatori, tapjainstinkti üle võtavad võimust välised hüved. Kiired autod. Blondid naised. Eneseimetlus meedias. Milleks enam pingsalt treenida, kui niigi kümbled aupaistes?

Niisiis, kui veel tsiteerida Trammi: «Sõiduvahendi omamine aitab sportlasel kaasa paremale tegevuse planeerimisele, kuid tippu pürgiv ja pühendunud sportlane ei tegele armastatud spordialaga sel eesmärgil. See on üks boonustest, mis võib tekkida. Kuid see on ainult väline motivaator.»

Võitja otsustab ikkagi alati ja üksnes ainult tapjainstinkt.

Foto 1: Ehsan Hadadi (vasakul) kätleb Kadrioru staadionil alistatud Gerd Kanteriga. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 2: Gerd Kanter annab Kadrioru staadionil kettale karjudes hoogu juurde. Foto autor: Liis Treimann, Postimees / Scanpix
Foto 3: Eesti naissuusatajate treener Kalmer Tramm eelmise hooaja alguse eel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4: Andrus Värnik annab Kadrioru staadionil odale karjudes hoogu juurde. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix

11 Kommentaarid:

At 18:12, Anonymous Anonüümne said...

Vahel on siin blogis ikka jama olnud, aga seliised kirjutised väärivad ainult kiidusõnu.

 
At 00:02, Anonymous Anonüümne said...

Hea teemapüstitus ja - üllatus-üllatus - ka päris hea käsitlus!

Ainult üks "aga" - ära seda käsitlust nüüd mürinaga harrastusspordile üle kanna, see on natuke teine jutt juba...

 
At 10:03, Anonymous Anonüümne said...

p1. Ütled, et ainult võistlussport on sport ja harrastus(sport) polegi sport. Kas Sinu blogi nimetuses sisalduv "spordiblogi" näitab, et pead ennast võistlussportlaseks mitte harrastajaks?
p2. Sinu toodud näited on väga meelevaldsed, samu nimesid saaks kasutada tõestamaks täpselt vastupidist.

 
At 11:51, Blogger Priit Pullerits said...

p1-le: jah, teen sporti selleks, et võistelda. See ei pruugi tähendada võitmist, sest tuleb aru anda oma võimetest, vanusest ning ajast, mis võimalik treenimisele pühedada. Aga see tähendab tahet parandada oma tulemusi ja oma vahetutele konkurentidele ära panna.
p2-le: jah, küllap leiab ka vastupidiseid näiteid - alati leidub erandeid -, aga kindel on see, et sedapidised näited, nagu siin toodud, suurendavad edu väljavaateid.

 
At 13:31, Anonymous Anonüümne said...

Aga mis asi on siis tervisesport?

 
At 14:08, Blogger Vana Kala said...

Rahvasuu räägib wikis nii - "Sport" comes from the old French desport meaning "leisure".

Seega on sport vabaaja tegevus ja tervisesport on vabaaja tegevus mille eesmärk on tervist kosutada.

Lihtsalt sport on siis rohkem nagu meelelahutus endale või teistele ja seda pakub PP meile täie rauaga :) Meelelahutuse osa on ka ärapanemine, mille nimeline saade on ühes telekanalis meelelahutussaadete tipus. Seega PP suhtumine on täiesti OK ja minu poolt talle jaksu edasi panemiseks!

 
At 16:21, Blogger Priit Pullerits said...

Tänud, Jyrx! Vähemasti on siin blogis üks mees, kes mõistab asja huumoriga võtta. See, uskuge mind, on väga kõva sõna.

 
At 17:26, Anonymous Anonüümne said...

Huvitav, mitu inimest Su naljadest aru saab? Ilmselt oled jõudnud need üksikud kokku lugeda (nali!)

 
At 18:42, Anonymous Anonüümne said...

Kusjuures esimest korda pean tõdema, et täiesti õige jutt.

 
At 11:23, Blogger Unknown said...

zzzzz2018.6.22
nike outlet
nike requin
nike soldes
coach outlet
red bottom shoes
canada goose jackets
polo ralph lauren
nike outlet
jordan shoes
pandora

 
At 05:05, Blogger jeje said...

Maintenant, le porte-bébé Pathfinder 3.0 nike air jordan 1 retro high og carmine Kelty coûte environ 50 $ de plus que le Journey 2.0, mais c'est aussi pour cette raison que vous obtenez air jordan 1 mid blanc le pack de jour de travail. Elle abrite une collection importante de peintures grecques, romaines, air jordan 11 retro bg égyptiennes et orientales, de sculptures et d'œuvres d'art comme la célèbre Mona Lisa de Léonard de Vinci, la basket nike air max 90 pas cher Psyché Revivée d'Antonio Canova, Venus Milo, Nike de Samothrace et bien d'autres. Pour la air jordan 11 blanc et bleu grande variété d'éléments non cuits, y compris le cuir, le tissu, le nylon, le caoutchouc sans marque asics gel lyte 3 femme bleu turquoise et ainsi de suite, tout le processus de fabrication devient plus compliqué et de nombreux composants sont collés par air jordan 11 columbia prix la colle.

 

Postita kommentaar

<< Esileht