Pullerits: 133 km pidevat hirmu

Tuleb alustada vabandusega. Vabandan nende ees, kellele tekitasin 3:46ga lõpetanud grupis Tõravere kandis ohtliku olukorra, kui pidin otsasõidu vältimiseks vasakule tõmbama, nii et mu tagaratas oleks ilmselt kellegi maha niitnud. Õnneks jäid kõik püsti. Aga ikkagi oleksin vist pidanud seljale kleepima rohelise vahtralehe ja kirjutama punaselt juurde "Algaja".

Tartu rattaralli oli mul alles neljas sõit peenikeste kummidega võidusõidurattaga. Pisut enam kui nädalaga, mida rattasõitu harjutasin, olin kilometraaži kogunud 132, sellestki 40 naise Optimaga. Pole just palju, et end kindlana tunda. Vähemasti tegi sõber Art Soonets mulle reedel 35-kilomeetrise koolituse, kuidas õigesti sõitma peab. Nii ma siis mõtlesingi rattaralli ajal kahele kogu aeg asjale. Esiteks, pidevalt oli hirm. (Aga kellel ei oleks? Ainult lollil. Ja proffidel.) Ja teiseks mõtlesin sellele, mida Soonets oli õpetanud.

Üks õpetus oli see, et alguses tuleb panna kohe gaas põhja. Selleks, et gaasi saaks vajutada, sättisin end oma numbriga 985 stardikoridoris 701-1000 esiritta. Pärast Riia mäele keeramist hakkasin kohe suruma. Ja kuigi Soonets oli öelnud, et mäe tipus tõmmatakse pisut hinge tagasi, tegin siin vastupidi tema soovitusele - sest kui teised peaks tõepoolest hinge tõmbama, tuleb seda ära kasutada.

Tõepoolest, liikusin pidevalt ettepoole, aga kui viaduktile jõudsin, tundsin, kuidas vere maitse tekib kurku. Kuid polnud aega sellest hoolida, sest sellal käis endiselt gruppide moodustamine. Ja pidevalt tuli olla valvel, et eesmistega vahe sisse ei käriseks.

Reolas hakkas tasapisi midagi juba tekkima. Seltskond kogunes. Soonets oli õpetanud, et tuleb hoida grupi etteotsa, sest keskel on kõige ohtlikum ning tagaotsas võib lihtsalt maha jääda. Nii ma siis vehkisingi seal eesmiste hulgas vändata ja vaatasin, et kiirus oli 44-46 km/h kandis.

Kui grupp Võru maanteelt Otepää poole keeras, avastasin end mäefiniši järel vaat et grupil eest ära sõitmas. Asi oli selles, et eespool liikus üks kümnene punt ja üritasin sellele järele vedada. Aga ega üksinda kaugele jõua ning varsti pärast Pangodit avastasin, et terve hanerida oli end mulle tuulde seadnud. Selge märk, et aeg on jõu ja ilu numbrid lõpetada. Edasi lasin teistel meestel ka oma suutlikkust näidata. Suutsid küll, kui vaja on. Tuleb vaid meestele võimalus anda.

Just tundus, et olen saanud paraja hooga liikuvasse parajalt suurde grupi, kui Otepääle tõustes oleksin sellest peaaegu välja kukkunud. Uskumatu, aga kõik tulid tagant ja läksid kergelt mööda. Sõitsin eest suure hammasratta ja tagant vist kõige väiksemaga, aga äkki oleks pidanud eest väiksema peale vahetama ja tagant pisut suuremaga sõitma? Vaat see on teema, mida ma absoluutselt ei valda.

Õnneks anti Otepääle jõudes tempos järele ning tõmbasin end kohe ettepoole, sabast ära. Üksvahe sai päris ettegi mindud, aga mitte kauaks. Järgnevad kümmekond kilomeetrit olid üksjagu ebameeldiv ja hirmutav kihutamine, kus spidomeetri näit läks tugevasti üle 50, vaat et 60 km/h ligi. Ütlen ausalt, et ei tundnud ennast selles suures pundis sugugi kindlalt. Ja et teistele mitte ohtlikuks saada, hoidsin vasakusse serva.

Kui rada kõige lõunapoolsemas punktis tagasi keeras, tuul vastu hakkas puhuma ning tee ülesmäge hakkas kerima, paistis, et kihutamistuju sai enamikul otsa. Nii juhtuski, et liikusin kahe mehega ülejäänuil pisut eest ära. Kuid ega meid kuskile minna loomulikult lastud. Varsti tuli grupp tagant ja pani mind taas paika. Üldiselt polnud see aeglane tõusmine Sihvale midagi hullu, sest keegi hullu panema ei hakanud.

Esimest korda tuli tõsiselt pingutada Pühajärve taga Poslavitsa tõusul. Olin Otepääle tõusmisest õppust võtnud ning püüdsin end grupis võimalikult ette võidelda, et oleks taha kukkumise ruumi. See, nagu selgus, oli tark tegu, sest kukkusingi. Mitte maha, vaid taha. Ja just nagu kiuste venis pärast S-trajektooriga laskumist grupp pikaks riviks, nii et eesmised veeresid päris kaugele eest ära. Siis tuli küll juba tõsiselt rebeleda, et grupist kinni hoida. Aga Otepää aedlinnakusse jõudes sai normaalne positsioon pundis taastatud.

Seejärel saabusid minu jaoks ralli kõige kriitilisemad kohad. Tõus Pühajärve poolt Otepääle. Esimesel tõusunukil panid kõik jälle eest. Hakkas juba tekkima kartus, et nüüd jään sellest grupist lõplikult maha, kui tagant tuli Tartu mees Ivar Heinola, pani käe seljale ja lükkas pisut hoogu juurde. (Loodan, et kõrvalise abi kasutamise pärast mind nüüd ei diskvalifitseerita.) Ega seda hoogu eriti saanud, kuid tähtsam oli psühholoogiline efekt - keegi toetab. Aitäh! Suutsin uuesti liikuma saada, aga seal vaatas kohe vastu veelgi rängem tõus. Ja oli näha, et grupi peas rünnatakse seda seesuguse särtsuga, nagu oleks preemiapunktid mängus.

Läbi häda - sisendades endale, et ei tohi alla anda - sain kuidagi mäe otsa ja sundisin end kohe edasi vajutama. Aga grupp, pagana pihta, oli umbes kümne meetri jagu vahet sisse käristanud. Nii ma seal üksinda meeleheitlikult väntasin, aga järele suurt ei saanud. Ja kui siis veel Palupera poole laskumisele keerati, ähvardas situatsioon lausa lootusetuks kiskuda.

Ent seni, kui sa alla ei anna, säilib alati lootus, kas või õhkõrn. Pressisin nii kõvasti ja kiiresti kui suutsin - ja kae imet, see kandis vilja. All siledal lõigul, kui tõus hakkas vastu tulema, lasi grupp hoo alla. Mühinal ja kergendusega sõitsin sinna tagant tuulde ja et seesuguseid meeleheitlikke olukordi mitte enam tekitada - liiati olid taas tõusud tulemas -, võitlesin end vasakult ettepoole. Ja hoidsin edaspidi pikalt end eesotsas.

Sõit oli tegelikult väga närviline. Kogu aeg pidi vaatama, et vahet sisse ei lase ega lõppu ei jää. Kohati kiirendati kui pöörased, siis jälle lasti aegaselt veereda. Pidevalt tuli pidurdada, et mitte kellelegi sisse sõita. Samuti jälgida, et kõrval sõitjad liiga lähedale ei nihkuks. Nagu on öelnud endine meistersportlane rattasõidus Marje Raudsepp - Tartu rattaralli on just psühholoogiliselt väga karm.

Asi läks veelgi karmimaks siis, kui Paluperast tee Elva poole keeras. Nüüd puhus tuul lagedal otse vastu, mis tähendab, et keeruline oli head tuulevarju leida, liiati ei hiilga too lõik ka asfaldi siledusega. Päris mitmel korral tekkis situatsioone, kus taas hakkas vahe ohtlikult pikaks kärisema, ning taas tuli gaas põhja vajutada. Kui tee läks metsa vahele, muutus tuul paugupealt vaiksemaks ning ka sõit läks ühtlasemaks ja rahulikumaks. Aga hirm oli sellegipoolest kogu aeg. Alalõpmata tuli valvel olla.

Pärast Elvat, kui päevselge oli, et nüüd tuleb eriti karm vastutuulelõik, liikusin grupi peasse. Peedu pikast laskumisest tulin 50-60 liikmelises grupis alla viienda-kuuendana. Ei tahtnud riskeerida, et kui peab lagedale tuulega võitlema minema, tuleb hakata jälle kuskil keskel või sabas elu eest võitlema.

Tõravere kandis, pärast ohtliku olukorra tekitamist, sattusin järsku viie-kuueliikmelisse pooljooksikute punti. Selge oli see, et mõned mehed püüdsid ees tempot üles võtta. Ja kuna hoidsin etteotsa, ei jäänud muud üle, kui nendega kaasa minna. Aga ega seal süstemaatilist ja väga üksmeelset töötegemist olnud, ning tunnistan ausalt, et küllap olin mina keti kõige nõrgem lüli. Igatahes oli grupp peagi koos.

Otsustasin, et enam lolli initsiatiivi üles näitama ei hakka ning püüdsin grupis otsida endale koha, kus saaks rahulikult tuulevarjus võimalikult väikse jõukuluga kaasa sõita. Näha oli, et enamik teisigi tegeles samasuguse positsiooni otsimisega. Üks, kelle turjakas selg tükk aega varju pakkus, oli nr 454, Marek Lõokene. Suur aitäh! Aga neid oli teisigi, nagu nr 611, Aare Piire, ning sinises Ruutmeetri trikoos sõitja ja see, kel valgele tagumikule sinises kirjas Velo kirjutatud (kuid kelle numbreid enam ei mäleta) - aitäh neilegi!

Mingi nelja-viiene kett üritas pärast Nõod vasakult grupile kohta kätte näidata, aga ausalt öeldes ei tekitanud nende sööst mingeid emotsioone. Olnuks minu teha, lasknuks neil rahumeeli minna - no näis, kui kaugele nad jaksavad vastutuult sõita. Kuid grupp läks nende provokatsiooni õnge ning tõmbas samuti tempo üles. Õnneks ei kestnud see kiirendus kilomeetritki ning peagi rahunes kõik maha. Igatahes enne Tartut enam tõmblemisi ette ei tulnud.

Riia ringteelt viaduktile keerates jäi mul veel kaks konkreetset hirmu. Esiteks, viadukt ise ning seejärel pikk lõpusirge. Viaduktil olin aastate eest lühikest distantsi sõites oma grupist maha jäänud, sest läksin seda liiga raske rauaga võtma. Ja lõpusirgel puhub traditsiooniliselt vali tuul, mis võib viimastele jõuvarudele tugeva haamri anda.

See tähendas, et taas tuli grupis enne viadukti end võimalikult ettepoole seada. Kuid üllataval kombel sai sealt suisa pooliku pingutusega üles. Mis siis, et jalad olid selleks hetkeks ikka üksjagu pehmed ja tikkusid pedaalidel suisa kergelt värisema. Viaduktilt laskudes juhtus aga selline imelik lugu, et äkki põrutasin suisa grupi liidriks. Olgugi, et seda kohta ei lastud mul kaua hoida.

Nüüd oli tunda, et tempot hakatakse üles kruvima. Ilmselt taganttuul ka soodustas seda. Mõni mees tõusis sadulast lausa püsti. Aga pärast raudtee ületamist, kui tuul puhus taas vastu, kukkus kiirus uuesti normaalseks.

Vangla poole laskudes, kui kiirused lähevad üksjagu suureks, tuli meelde, kuidas eelmine aasta kaks võistlejat otse mu nina ees asfaldile plärtsatasid. Õnneks seekord midagi seesugust ei juhtunud. Tundus, et enamik võtab lõpuosa siiski kaine mõistusega, sugugi mitte kõige viimast välja pannes. Igatahes oli tunda, et kiiruses on varu.

Ja lõpusirge - seal ei hakanud ka keegi õnneks ässama, kuigi grupp oli väga suur. Tempo püsis ühtlane, keegi ei poogendanud, keegi ei teinud äkkspurti, kõik jälgisid oma trajektoori. Alles viadukti alt läbi sõites, kui lõpuni jäi alla kilomeetri, hakati tõsiselt kiirendama.

Tulemus: aeg 3:46.50. See on kaks ja pool minutit aeglasemalt kui aasta tagasi naise laiade kummidega Optima seljas. Mis siis, et distants oli tookord 7 km lühem, aga vähem kui 6 km võitu peenikeste kummidega maanteratta sadulas ei ole küll kuigi kõva argument väitmaks, et rattal ja rattal nii suur vahe oleks. Kompuuter näitas seekord keskmiseks kiiruseks 35 km/h, maksimaalseks kiiruseks 62,22 km/h. Eelmine aasta, kui õigesti mäletan, tuli keskmiseks kiiruseks rohkem kui 33 km/h.

Tõsi, nüüdne 435. koht on tunduvalt parem kui mullune 709., nagu ka nüüdne M40 vanuseklassis saadud 58. koht trumpab üle eelmise aasta 87. koha. Eelmisel rallil kaotasin 19 naisele, nüüd kolmele. Mitte ei saa aru, on siin kokkuvõttes edasiminekut või ei ole, ja kui peaks olema, siis mille arvelt?

Kõnekas on see, et kaotust võitjale Aidis Kruopisele Leedust kogunes alla 40 minuti (mille peale, olgu siiski lisatud, lõi naine kodus käsi kokku ja hüüatas: «Niiiii palju!!!»; mille peale talle ütlesin, et pean paluma rattameestel talle asja lähemalt selgitada). Kui ma kaotaks Tartu suusamaratonil ka võitjale alla 40 minuti, oleks see tõsine avaldus esisaja koha ründamiseks.

Igatahes enam kiiremini poleks seekord sõita suutnud. Niigi oli mitu korda tegu, et gruppi mitte minema lasta. Kui lõpetasin, oli hirmus hea meel, et see hirmus sõit läbi sai. Jah, hirmul on suured silmad. Aga las tal olla, sest tulemuseks oli see, et ei kukkunud ise ega näinud
ka rajal ega oma grupis mitte ühtegi kukkumist.

Ehkki tagumik valusaks ei jäänud, siis praegu küll pole vähimatki tahtmist seda rattarallit niipea enam korrata. Närve kulus liiga palju. Siinkohal tänu Haanja rattaklubi liikmele Toomas Pindisele, kes omaalgatuslikult kogu sõidu vältel mu seljatagust turvas ning seda ülesannet täites koguni oma võimaliku palju parema koha ohverdas (ta lõpetas minust kuus sekundit ja 18 kohta tagapool).

Vähemasti 1308 krooni jääb mul sedapuhku alles. Ennustajatest suutis ainult Aini-nimeline ühe punkti teenida, kui pakkus mulle 432. kohta. Neil ennustusvõistlustel peaks vist latti allapoole laskma.

Mida verdtarretavat rajal nägite?

Foto 1: Tartu rattaralli start. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Nõupidamine enne starti Tartu Tigutorni taustal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Tartu rattaralli start. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Nii sõitsid ässad Tartu rattarallit. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Liidergrupp Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 6: Jalgratturid mööduvad toitlustuspunktist. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 7: Grupisõit Tartu rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 8: Leedukas Aidis Kruopis võidab Tartu rattaralli. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix