Pullerits: Ässade abiga Otepäält Elvasse
Tundub, et Otepää ja minu keemia kohe kuidagi ei klapi. Kui kükitasin eilse Tartu jooksumaratoni esimeses stardikoridoris - kus, muide, oli väga lahe olemine, ei mingit trügimist nagu tagumistes gruppides -, et Asicsi tossude paelu kõvemini kinni tõmmata, ning seejärel end püsti ajasin, hakkas juhtuma see, mis oli varem juba kahel korral juhtunud. See oleks naljakas, kui see poleks kurb, aga taas hakkas pilt eest kaduma. Liigutada on vaja, kohe liigutama, kamandasin end, sest seisma jäädes ei lähe veri käima. Ja hea oli, et stardigrupis oli palju ruumi: sörkisin selle tagaotsa, kus seisis omaaegne juunioride maailmameister Aivar Rehemaa, ja küsisin, mis plaanid tal on. Ei mingeid plaane, ütles ta, eelmine päev oli 50 minutit jooksnud, see ongi olnud kogu tema jooksutrenn. Veri tuli pähe tagasi.Igal võistlusel peab olema oma moto, on ju? Seekord läksin starti mõttega, et kui ma nüüd ka ei võida, siis ei võida ma mitte kunagi. Ambitsioonikas, aga väga realistlik, kas pole? Ja teise moto ütlesin paar päeva varem ürituse peakorraldajale Indrek Kelgule Klubist Tartu Maraton, kui ta küsis, kas lähen pingutama. "Pingutada pole vaja, trenni tuleb teha," vastasin talle. Kelk pani selle mõtte hoolikalt kladesse kirja.
Algus, mis keeras kohe ebamugavalt ümber staadionitribüüni, oli eesotsas üksjagu rahulik. Positsioonid võeti kiiresti sisse ning algas enamasti ühtlane kulgemine. Ainult Rehemaa, kel erilisi plaane polnud, tuli Otepäält lahkudes pika laskumise lõpus oma pika sammuga, koputas mulle õlale ja ütles, et tubli - ja lendas 20 meetrit eespool jooksvasse gruppi.
Palav ilm viis tegelikult juba 2-3 km järel mõtted sellele, et tuleks juba finiš, küll viskaks seal mõnuga selili. See on ohtlik mõte, mis võib motivatsiooni alla viia. Aga nähes, et tõusudel ümberkaudsed jooksjad tempos rohkem järel annavad, võis oletada, et asi pole päris hull. Ja kui maanteelt ära keeramise kohas loeti mulle kohaks 49, siis tekkis juba küsimus, kuhu küll enamik jooksjaid on jäänud.
Pärast metsatuka vahele jõudmist ilmnesid esimesed märgid, et mõni mees on algusega üle pakkunud. Juba lasti siin-seal tempot alla. Kuid oli minugi tagant veel mehi tulemas. Esimese joogipunkti järel kukutati mind neli kohta tagapoole, möödujate hulgas oli ka kange sammuga Kaupo Sabre. Umbes kilomeeter hiljem möödus hoogsa sammuga endine tippjooksja Henno Haava, mis oli üllatav, ses
t Viljandi järve jooksul jäi ta kaugele ning teiseks on ta ilmselgelt ülekaalus. Kaks kilomeetrit hiljem tuli tagant Olga Andrejeva, kiireim naine rajal, ja läks samuti mööda. Aga kuna ise ka mõne konkurendi selja taha jätsin, loeti Elva jõe betoonsillal kohaks 50.Ent korraldajaid ei saa vist kõiges siiski usaldada. Jooksin mõnda aega koos ühe mehega, kes mõõtis kilomeetripostide järgi aegu. Kui küsisin, kui palju ajaks tuli, ütles ta, et 4.24. No nii aeglane küll tempo olla ei saa! Ega olnudki, sest ta lisas, et eelmine kilomeeter oli olnud 3.34. Või ta eksis kella vaadates?
Paluveski TPs läks suhu esimene Dexali geel. Ühte neist kandsin punaste pükste tagataskus, kahte ülejäänut EST-kirjaga sinise särgi all. Art Soonets, igipõline konkurent oli õpetanud, et loksuta geeli mõni aeg suus, sest limaskesta kaudu imendub see kõige paremini. Joogipunktis rabasin topse, kust aga sain. Ühe valasin alati kaela juurest särgi alla rinnale, teise, kui selle ka veel haarata suutsin, selja peale. Kohe hakkas hea jahe.
Geelidest on palju kasu. Kui samm vajub loiuks ja tahtmine tuhmub, siis geel annab kiiresti uut energiat. Näiteks Paluves
ki TPs jooksid kolm meest minust mööda, aga tänu geelilt saadud laengule võtsin neist tagumisele kandadele ning liikumine sai hoopis teise rütmi ja hinguse. Kohati lausa tundus, et võiks oma "jänesest" mööda joosta, aga mõistus nii palju siiski veel töötas, et öelda: kui see mees sinust mööda jooksis, siis pole mingit alust arvata, et sa temast tugevam oled.Eelmine aasta läks 7-8 km enne lõppu raskeks. Reielihased jäid kangeks, eriti nende tagaküljed. Järelikult tuli seda seekordki karta. Aga seesugusteks problemaatilisteks hetkedeks on tark valmistuda.
Kaasasin abistajate hulka vabariigi parimad jõud. Nii nagu kellavärk ilmus 7 km enne lõppu selja tagant jalgrattal olümpia ja MM-võistluste medalimees Jaak Mae, vajutas piduritele ja küsis, kas tahan juua. No mis küsimus see on! Temasugusele kogenud silmaga mehele pidi see olema päevselge, et just vesi on s
ee, mis mind enim rõõmustaks. Mae võttis oma rattaraami küljest puideli ja ulatas mulle. Aitäh! Jõin mõnuga. Ja kastsin ihugi. Vabandasin, et nii palju vett ära raiskasin, ja avaldasin lootust, et ta ise janusse ei jää, mispeale ta kostis, et pole hullu, tema võib minna igast suvalisest kaevust ja oma pudeli uuesti täita, mul aga seda võimalust pole. Tõsi, seepeale tekkis mul küsimus, kas on ikka tark tegu temasugusel ässal mingite suvaliste kaevuvetega riskida, aga nii lennukaks mu enesetunne tänu Mae joogiabile ka siiski ei läinud, et hakata temaga rajal diskussiooni arendama. Pealegi, ega mina olnud tal ainus abistatav. Sadakond meetrit eespool jooksis Rehemaa ning Mae pedaalis ettepoole teda turgutama.Rehemaa oli tõepoolest tempos järele andnud. Pärast sain teada, et ta oli vahepeal koguni paarikümneks sekundiks seisma jäänud, et tossudes ortopeedilisi taldu kohendada, sest mui
du hakkavad need palavaga hõõruma. Aga pärast Ketneri TP tõusu tuli ta üha lähemale ja lähemale, kuni varsti olingi tal kõrval. "Sai vist veidi oma jõudu ülehinnatud" - või umbes midagi sellist ütles ta mulle, kui mööda jooksin. Kuid ma ei uskunud teda. Ilmselge, et ta ei hakanud ennast minu kombel ribadeks pingutama, sest kuidas muidu oli võimalik, et veel tükk aega kuulsin selja taga tema ja Mae vestlust - vestlust, millest mina Mae ratta kõrval joostes olin pidanud targemaks jõuvarude säästmise nimel hoiduda.Kuna Mae jäi Rehemaad ergutama, tuli mul võtta appi järgmine taustajõud. Pisut rohkem kui 5 km enne lõppu tuli oma rattaga Eesti naiste suusakoondise pealik Kalmer Tramm ning uuris, mida juua tahan. Ütlesin, et vett, sest sellega saab peale suu ka ihu kasta. Trammist oli palju abi, sest ta aitas kõrvalt sammu ja kehahoiakut sättida. Näiteks, et kallutaksin laskumistel rohkem ette, laseksin jalal vab
amalt langeda, lõdvestaksin õlgu. Minek muutus koheselt ökonoomseks, nii et ühest äsjamöödunust läksin taas omakorda mööda. Siis tegi Tramm väikse kiirenduse, sõitis rattaga ette ning teatas 4 km enne finišit, et minuti sees on 15 meest.Paraku ei olnud minust enam eriti meest. Juba 6 km enne lõppu hakkas tasapisi raskemaks minema. 4 km enne lõppu tuli hakata juba kergelt kangutama. Elva jõe orust sain siiski hõlpsalt läbi, isegi mäest jõudsin hästi üles ronida, nii et laskumisel endast mööda tuhisenud mehele sain tõusu lõpuks järele. Pärast kuulsin, et minust vaevalt sadakond kohta tagapool jooksnute hulgas olid nii mitmedki mehed toda tõusu võttes kõnnile üle läinud. Aga sealt jäi finišini veel 3,5 km.
Seda, nagu ilmnes, oli palju. Ehkki psühholoogiliselt püüdsin end turgutada, arvutades järelejäänud distantsi Tähtvere spordipargi ringideks, et end veenda, et palju pole enam jäänud, hakkas 2 km enne lõppu jalgadest igasugune särts kaduma. Mis särts - jalad olid ikka täitsa
tuimad ja kanged. Poolmaratoni märgis kuulsin, et õnneks on vahe järgmisega parajalt suur, sest piiks tuli ikka väga kaugelt ja kaua aja pärast. Kuid eespool ka kedagi polnud, kellest silmadega kinni hoida. Arvan, et kõrvalseisjaile paistis mu liikumine üksjagu krampis ja absoluutselt lennutu.500 meetrit enne lõppu kukkusin siiski veel ühe koha võrra tahapoole ning peagi tuiskas minust ka lühikese, 10 km distantsi kiireim mööda. Need viimased 2 km olid ikka liiast mis liiast. Õnneks rohkem taganttulijaid polnud. Lõpu eel, viimaste sammude ajal läks tuju selle suure kannatuse lõppemisest endalegi üllatuseks nii heaks, et pani iseenesest kätega vehkima, nagu oleksin miskit võitnud. No iseennast igal juhul. Ja paljusid teisi jooksjaid siiski ka.
Kui raske oli lõpp, seda näitab aegade võrdlus võitja Vjatšeslav Košeleviga, kes läbis lõigu poolmaratoni märgi ja finiši vahel (umbes 2,4 km) 8.57ga; minu sama lõigu aeg - 11.14.
Kokkuvõttes tuli 63. koht, elu parim, aeg 1:37.13, koht M40 klassis siiski alles 11. Kaotust võitjale kogunes tervelt 19.23.
Vaataks teisi ka võrdluseks. Henno Haava lõpetas kaks kohta ja 20 sekundit eespool. Parim naine Andrejeva oli kolm ja pool minutit kiirem ning sai 36. koha (vähemalt jäid kõik teised naised tahapoole). Rait Pallo Hansapangast oli minust parem pisut üle seitsme minuti ning sai nii tubli koha, nagu 21.
Kiikame tahapoole. Rehemaa oli 73, kaotades mulle 55 sekundit. Rattatuus Allan Oras kaotas poolteist minutit ja oli 84. Mu sõidutaja Viljandi järve jooksudele, Paavo Rõigas, kaotas kolm ja veerand minutit ja oli 104. Omaaegne kõva keskmaajooksja, nüüdne Eesti perearstide kõneisik Madis Tiik kaotas peaaegu kuus minutit ja oli 139., nimekas onkoarst Ain Kaare kohe tema järel 140. Mind mitmel suusavõistlusel "karistanud" Tarmo Mõttus kaotas üle kuue ja poole minuti ning oli 153., Eesti Päevalehe spordiajakirjanik Andrus Nilk oli temale sekundilise kaotusega 155. Möödunud talvel väga kõvaks harrastussuusatajaks tõusnud Rannar Raantse pidi leppima 173. kohaga, kaotust mulle seitse ja pool minutit, kuid edestas ometi viie sekundiga mullust naiste võitjat Kadri Kadakut. Endine rattaäss Sigvard Kukk lõpetas 201. kohaga, kaotust üle üheksa minuti, Tavidi valuutavahetuse juht Meelis Atonen oli 244., kaotust üle 11 ja poole minuti. Suusataja Kaili Sirge kaotas üle tosina minuti ja oli 253., kõva harrastussuusataja, Regio juht Teet Jagomägi oli ligi 13-minuti
lise kaotusega 269., mind spetsiaalselt Viru maratonile võitma tulnud Jaak Teppan jäi nüüd 14 minuti kaugusele ja oli 296. Art Soonets kaotas üle 20 minuti ja oli 466.Need on väikese inimese väikesed võidud. Eks neid kogunes suuremal või vähemal määral eile teistelgi. Mu meelest olid kõik sangarid, kes suutsid pika maa sellises kuumuses läbi joosta. Ega see kerge ju olnud. Vaadake aegu: rada oli väidetavalt küll vaid 700 meetrit pikem, aga näiteks Košelev jooksis eelmise aastaga võrreldes aeglasemalt 8.10 ja Pallo 6.55. Neid aegu arvestades võiks oma tulemuse kukkumine 6.05 võrra vaat et lausa aktivapoolele kanda. Küllap oli palav ilm see, mis tempo märkamatult alla kiskus.
Endalegi üllatuseks oli eile asja koguni pjedestaalile. Mäletate, olen siin blogis vähemalt kaks korda küsinud, kas kell
elgi on huvi mind oma klubi nimekirja värvata, et klubide arvestuses ettepoole tulla. Ainsana reageeris Haanja Rattaklubi. Ja õigesti tegi. Kui eile klubide järjestus ette loeti, oli Haanja Rattaklubi saanud kolmanda koha. Veel mitte kunagi varem polnud nad jooksumaratonil nii kõrgele küündinud. Kusjuures minu aeg oli Haanja Rattaklubi meeste arvestuses parim. Aga auhindamisele ehk pjedestaalile saatis klubi eile Ain-Ivar Tupi, kes küll jooksurajal ei hiilanud, aga kellel oli vähemasti Haanja Rattaklubi särk seljas. Nii vahva, kui saab teisi inimesi aidata, niisama aitäh-i eest.Ja nüüd on lugu nii, et ilmselt tänu ootamatult kõvale esitusele jooksumaratonil paneb Haanja Rattaklubi kogu tänavuse Tartu kolmikürituse kinni. Ehk võidab ära. Ja saab järgmine hooaeg osaleda täitsa tasuta.
Ennustusvõistluse võitis 11:29 AntsI alt postitanu (ilmselt Ants Isak Võrust), kes sai ainsana ühe punkti, pakkudes Andrejeva kohaks 38. Palju õnne Antsule! Võit ju seegi.
Foto 1: Tartu jooksumaratoni start Otepääl, keskel nr 1 hilisem võitja Vjatšeslav Košelev. Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (vasakul) ja Art Soonets enne Tartu jooksumaratoni starti. Foto Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix
Foto 3: Vjatšeslav Košelev vedamas jooksjate rivi. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Jooksjad Otepää lähistel asfaldil. Vasakul servas nr 69 Priit Pullerits. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits (nr 69) Kirikuküla toitlustuspunktis jõujooki tarbimas. Foto autor: Arvo Saal, Otepää Teataja
Foto 6: Aivar Rehemaa Tartu jooksumaratoni stardis. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits Kirikuküla toitlustuspunktis. Foto autor: Arvo Saal, Otepää Teataja
Foto 8: Äpardus Hellenurme vahefinišis, kus generaator keeldus enne võistlejate saabumist järsku töötamast. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 9: Vjatšeslav Košelev nopib naerusuiselt Hellenurme vahefiniši võidu. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits finišeerimas. Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix
Foto 11: Ain-Ivar Tupp Haanja Rattaklubist võtab vastu klubide arvestuses kolmanda koha karika. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:03
kommentaare: 31
31 Kommentaarid:
Ülemises otsas oli konkurents ikka väga lahja - mehed, kes Viljandi järvel kuuekümne sisse ei mahtunud, olid Tartu jooksul 20.-30. koha vahel. Iseenesest väga tervitatav, et paljudel tõsisematel jooksjatel on tekkinud ka tõsisemad sportlikud eesmärgid kui kõikede rahvajooksude läbimine. Tibusid loetakse ikka staadionil ja rahvusvahelistel maratonidel.
TJM juhend, punkt 7.
7. Teed on liikluseks avatud. Ohutuse huvides peavad osavõtjad täitma liikluseeskirju, juhinduma liiklusmärkidest ja liikluse korraldajate märguannetest. Jalgratastel võistlusrajal liikumine ja võistluse jälgimine ei ole keelatud, kuid võistlejate ohutuse huvides ei tohi jalgratturid võistlusrajal segada jooksjate liikumist ega neid teenindada.
Tubli tulemus Priit. Aga jah kuidas selle rattaga jooksja kõrval sõitmisega lood on? Kui suusatamises enam kaasvõistlejaga juttu ajada ei tohi nagu ka ergutavaid sõnavõtte pidada, rääkimata joogi pakkumisest, siis kas jooksumaratonil ikka tohib? Või peaks Priidu tulemuse tühistama. Aga jõudu ja jaksu sulle ja talvel kohtume :)
Tervitades,
Eero
kokku umbes 10 jooksja kohta on TM kontorisse protest esitatud kõrvalise abi kasutamise kohta sh Pullerits ja Rehemaa. Kolmapäevaks menetletakse ära.
Kunn, see on õige, et esiotsas oli konkurents lahja. Arvan, et kui absoluutselt kogu Eesti paremik ja kõik joosta suutjad oleks stardis olnud, läheks 200 sisse saamine ikka väga raskeks.
Aga nüüd, jah, ei tea, kas võetakse mind maha või halastatakse ja jäetakse kirja. Ja Rehemaa kah. Eks see ole korraldajate otsustada.
Ai ai, kuidas selline apsakas? Seda enam, et ollakse suurendatud tähelepanu all. Eile oleks paljudele suureks abiks olnud nn oma ratturi olemasolu, et ilma peatamata ennast jaheda veega turgutada suvalises kohas.
Priit, ärand põe!
Kui väiksed mehed käivad väiksel autasustamisel ning saavad väikse karika, siis kõvad mehed, nagu sina, lähevad sügisel suurele auhinnagaalale suurt karikat vastu võtma.
Ehk jõudad ise või peab klubi vajalikuks tolleks ajaks ka sinu selga klubi vormi tekitada! :)))
Ma ei saa aru, et miks neid reegleid ja juhendeid teha, kui nendest kinni ei peeta. PP poolt vähemalt aus ülestunnistus, kuid tema käitumine oli igaljuhul ebaõiglane paljude teiste suhtes. Kui tahad jooki väljaspool teenindusalasid, siis tassi pudelivööd vms kaasas. Aga vaevalt PP ja AR maha võetakse, sest keegi peab ju ikka võrdsetest võrdsem olema. Selle asjaolu tõttu ei peaks PP uhkust tundma enda 63. koha üle.
Aga üldiselt jooksust rääkides, siis selle aasta jooks oli tunduvalt teistsugusem kui varasemad aastad. Kindlasti avaldasid oma mõju raja pikenemine ja kuum ilm. Aga samas leidus ka inimesi, kes suutsid lausa oma eelmise aasta aega parandada.
Kui tehakse erand, siis peaks need erandi variandid ka juhendis kirjas olema. Kuigi, see vee andmine on tõesti pisiasi, eriti kui veel tagapool joosta, aga nagu ka PP kirjutas oli sellest eilse ilma korral abi ja lisaks oldi ka pjedestaalil klubide arvestuses. Nelikürituse pilguga vaadates on PP üli kõva koht kirjas.
Üllatus oli mulle Mart Andresson, kellest ma suurt midagi ei tea. Hea meel on, aga et Viljandi Staier ikka veel Eesti jooksjate seas ilma teeb ehk Lauri Soolo on jälle hoo üles saanud.
Oota aga mis autoga sa sinna läksid?
Vähemalt saime seda teada, mis tossud ja mis riided sul seljas on ning sinu geelipaki peitmise saladuse.
Ja seda ka, et mis rattaga Jaak Mae sõitis?
võimas jooks Priidult.
Kas minu silmad petavad, et Košelevi kätt ehib miski südametuksete lugeja?
Kui pikk see rada siis nüüd sai? Priit, sa oled paremas vormis, kui varem ja kui rada nüüd väidetavalt on 23,4 km ja eelmisel aastal oli 22,4, siis kuidas seletada, et parema vormi juures jooksed Sa seda ühte kilomeetrit 6 min. kauem, kui möödunud aastal, Koshelv 8.01 ja Andreejeva 5.40 kauem. Priit, 6 min. Sinu tempo puhul võrdub 1,5 km-ga. Kas saime nüüd 24 kilomeetrise jooksuvõistluse?
Positiivne uudis ka, Priit Sa võid rahulikult hakata mõtlema oma elu esimesest päris jooksumaratonist - 42,195 km. Sest jooksumaratoni ettevalmistuse pealt sõidad igasugu suusamaratone, mis ludiseb! Ja mine tea, kuidas nende talvedega edaspidi üldse olema hakkab? Kirjuta, mis jalad teevad, st. kuidas taastud?
Jooksurajal valitsev temperatuur mõjutab tulemust niisama vääramatult ja ettearvatult kui tuul kettaheidet või purjetamist, suuskade ettevalmistus või lumeolud suusatamist jne. Nii et tänavustele km aegadele võid julgesti lisada vähemalt 10 sek ( lõpptulemusele 3-4 min) + distantsi pikenemise aja ja ikkagi võid lugeda end sama treenituks kui mullu, mil olid üsna ideaalilähedased tingimused.
Esiteks, maratoni ei tule! Sellest 23,4 km-st sai juba küll mis küll.
Jalad ei ole head, on kanged, ja järjest kangemaks jäävad. Eile õhtul polnud suurt midagi häda, ka hommikul mitte, aga istuv töö teeb vist oma karuteene.
Aja ebaproportsionaalselt kauemaks minek saab olla seletatav üksnes palava ilmaga.
Üritusele sõitsin mingi Volkswageni tumemusta 7-kohalise bussiga. Jaak Mae ratta marki ei jõudnud vaadata, hea et Mae üldse ära jõudsin tunda.
Aitäh Rivole heade sõnade eest, ja teistele ka!
Mullu oli ka seda juramist nende jootmistega, aga konkreetseid kõrvaldamisi küll ei tea. Loodan, et rahvaüritus jääb ikka selliseks, kuhu ei pea advokaadiga kohale kihutama. Mingi suvaline tuttav andis mullegi 30 m enne TP-d juua, kas olen siis saanud mingi eelise teiste ees? PP oleks selle koha ka ilma lisalonksuta välja jooksnud. Või oleks keegi siinkirjutajatest öelnud Jaak Maele, et ei soovi või ei julge juua vastu võtta.
Ehee, kõik asjad siin maailmas on juriidilised, isegi jooksumaraton.
Seda teksti lugedes tundub et, kuna see punkti 7 keeld on kehtestatud võistlejate ohutuse huvides (nii on seal sõna-sõnalt kirjas), siis oleks kõrvaldamine põhjendatud siis, kui Mae ja Pullerits seal rajal kuidagi teisi võistlejaid takistasid, ohustasid. Kõik sõltub asjaoludest. :)
Kuna juhendi 2 punkti järgi öeldakse, et võistlused toimuvad Eesti Kergejõustikuliidu võistlusmääruste järgi (Eesti Kergejõustikuliit lähtub IAAF 2008 reeglitest), siis tuleb Pullerits diskvalifitseerida, sest
IAAF 2008 rule nr 250 8 punkti (e) alalõigus öeldakse selgelt "An athlete who collects refreshment from a place other than the
refreshment stations renders himself liable to disqualification."
Seega kui Pulleritsu jootmist keegi nägi ja esitas protesti, siis tuleb Pullerits diskvalifitseerida ürituse punkti 2 järgi. Lisaks kvalifitseerub jootmine ka kõrvalise abi alla võistlusrajal ning see tähendab, et rikuti ka punkti 6 ja loomulikult eelmainitud punkti 7.
Ühesõnaga rikkus Pullerits 3 punkti 24-st mis väärib kindlasti äramärkimist diskvalifitseerimise näol, et selliseid näotuid juhtumeid edaspidi ei esineks.
Mis ratturitesse puutub, siis mind igatahes nende sõelumine häiris, sest ma ei saanud rahulikult oma jooksujoont valida ja pidin keskenduma sellele, et millal rattur sust ohutult möödub, mis loomulikult segas oma jooksurütmi jälgimist. Lisaks pani üks pisemat sorti rattur tee peal ka veel käbla kus õnneks ainus kannataja oli ta ise, kuid samas häiris see sündmus ikkagi võistlemist.
Respekt kõigile jooksjatele - kuradi raske võistlus oli ikka - ja muidugi sulle, Priit, tubli saavutuse eest! Mind ratturid võistlusrajal küll ei häirinud, nägin ka ise Jacki mitu korda. Pigem jäid jalgu 10 km kepikõndijad, kes kohati mitmekesi kõrvuti käies raja blokeerisid. Dush pärast viimast TP-d oli mõnus ja ka varem sai ennast piisavalt kasta. Viimased kaks kilomeetrit olid ikka väga karmid, jalad ei tahtnud enam maapinnalt kerkida. Õnneks oli särk märg ja sai sellega ka nägu kasta. Korraldusliku poole pealt üks möödapanek - diplomite jagamine teisel korrusel! Jalad ei tahtnud kuidagi sinna kanda, ja üldse tundus vana finishipaik parem. Nüüd tuleb paar päeva jalgu puhata ja siis juba täiega rattatrenni!
Samas mind need ratturid küll häirisid, sest mitu korda pidin oma tempot muutma või rada vahetama, et vältida neile otsa jooksmist. Üldiselt peaks olema lubatud rajal viibimine ainult korraldajate ratturitele. Lisajoogi andmise vastu polnud mul midagi, sest tegu on ju ikkagi rahvaspordiga ning tõesti oli kuradi raske võistlus, kus lisalonks oleks endalegi ära kullunud.
Lõpetuseks muidugi õnnesoovid Priidule suurepärase tulemuse eest.
ise olen igal pool piisavalt võistelnud, et teada, et võistlejale ette jäämine on kõige hullem üldse. Nii et tagumisse otsa, kus rahvast palju, targu ei roninud. Priitu nägin vist korra. Eesotsas oli suhteliselt rahulik. Kui ees oli grupp, siis hoidsin soliidset pikivahet ja passisin hetke, kuni grupp ise riviks läheb (kurvid). Vajadusel sai pikalt passitud. Jootsin korra ühte tuttavat, kes oli ennast kinni tõmmanud ja haleda häälega küsis (lõpuks jäi Priidust igal juhul tahapoole). Ühesõnaga ratturid peavad aru saama, et nemad on publik ja vastavalt käituma.
tagantotsa jooksjana nägin rajal häirivalt palju tarvitatud ja maha visatud geelituube (teeme ära!?). tühja tuubi lähima teeninduspunkti prügikastini kaasas kanda ei tohiks ju raske olla. muidu oli tore, õnnitlused kõikidele raja läbinutele!
No krt, õigel ajal jahutust saades oleks nii mõnigi mees parema koha saanud ja ehk ka kustumise ära hoidnud.
Kui nüüd nende jootmiste protestide peale silm kinni pigistatakse, siis võib järgmise võistluse ajal igal mehel oma rattur hea ja paremaga kaasa sõita.
Äärmustesse ei maksa langeda, oleks Jaak oma tegevusega tõesti kedagi häirinud, siis oleks õiendamine põhjendatud, aga selline abistamine rõõmustaks mind küll. Kui pere tuleb rajaäärde kaasaelama, siis on ikka tobe, kui ei tohi juuagi anda, sest selleks on teised kohad, rahvaüritus ikkagi.
Priidule õnnitlused tubli jooksu eest.
PS. Teisele korrusele oli piin küll diplomi järele minna.
geelituubidest - vähe sellest, et neid maha visati, nägin paar korda, kuidas jooksja selle rajast eemale metsa viskas. See on eriti loll. Kui pakendit joogipunktini tõesti vedada ei jõua, siis visaku vähemalt vahetult raja kõrvale, sinna, kust korraldajad selle pärast võistlust ära näevad korjata!
Ega jutt ei käigi äärmustest. Jutt käib juhendist, kus on punaselt kirjas, et ei tohi joota TP väliselt. 99% inimestest peavad sellest kinni, sest reeglite põhimõte ongi ju selles, et neid järgida. Aga siis tulevad PP-sugused, kes vilistavad (loe: ei loe juhendit) kõige peale ning kasutavad ebaausaid võtteid. Ning PP ja AR puhul ei saa mööda vaadata faktist, et nad lõpetasid esisajas. 1000 koha juures ei ole jah erilist tähtsust, et kas saadakse TP väliselt juua või mitte, kuid esisaja puhul on iga koht tähtis. Kui rõhutatakse, et tegemist on rahvaspordiüritusega, kus võiks joota, kus iganes, siis tuleks see punkt juhendist välja võtta, et kõigil oleksid võrdsed võimalused. Protesti esitamise nõuded on ka naeruväärsed - kust peaks lihtinimene selle 500 krooni võtma, et protesti esitada. Ja isegi PP juhtumi puhul ei saa kindel olla, et tema tulemus tühistatakse, kuigi ta ise tunnistas keelatud tegu ja selle kohta olevat esitatud ametlik protest. Nüüd jääb üle vaid oodata põnevusega ametlikke tulemusi.
Võib vaid ette kujutada, millise vahu PP üles lööks, kui sellise jootmise loo, kellegi teise kohta teada saaks ja kus ta ise osaline ei oleks.
Jootmine väljaspool punkte on OK
(seega tuleks juhendit ka vastavalt kohendada).
Ratturid jooksurajal EI OLE üldsegi mitte ok, eriti teise poole kitsal metsarajal. Kultuurituse näitaja. Teatud tasemega üritustest alates suudavad korraldajad sellele tähelepanu pöörata ja kõrvalised ratturid rajalt eemal hoida.
Veel kord, suur aitäh kõigile hea sõna ütlejaile.
Kuna see jootmise teema on tõusnud teravalt päevakorda, siis ütleks ka paar sõna sekka, aga selle klausliga, et ei hakka konkreetselt midagi õigustama, vaid lihtsalt arendan arutelu. Selleks tegin koguni täna hommikul eraldi postituse, nii et jätkame diskussiooni selle alt.
Aga mis puudutab geelide maha ja eriti põõsa alla viskamist, siis see on küll inetu. Ise, tunnistan, kandsin ausalt oma geelipakki pool kilomeetrit pihus, mis siis, et see vastikult kleepus, ja viskasin siis teenindusalas maha - kahjuks ei olnud aega prügikasti silmadega otsida, oli tegu, et jõujook veest eraldada.
Postita kommentaar
<< Esileht