Pullerits: Keda tänada trenni eest?

Juhtus kord selline lugu. Hiljuti. Sõitsid neli oma arust spordimeest musta Fordiga Tallinnast Tartusse. Ja jutt, nagu meestega ikka paratamatult juhtub, läks naiste peale.

Art Soonets, alati kõige sõnakam ja häälekam - kord, kui temaga Elvast pärast 80 km pikkust rattatrenni õhtupimedas koju hakkasime sõitma, millest telefonitsi naisele teada andsin, hüüdis ta, et ega me niipea pärale jõua, kõigepealt läheme naistesse, pärast mida mul oli kodus tükk maad seletamist, et selline "olen-kõva-mees"-lõõp ongi Soonetsi stiil, kui tal tuju hea, ja et tegelikult on ta sõnades sada korda kõvem kui tegudes, ehkki öelge ausalt, milline naine ei arvaks, et paika peab ütlemine, et "ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes sa ise oled" -, seega lühidalt: Soonets seekord sõna ei saanud. Las ta kuulab mõnikord ka vanemate ja targemate juttu.

Tema kõrval istus Viljar Kannimäe, saleda lihasega noor rattalootus, kes Soonetsi lõdvalt maha raputaks, aga kuna ta sai ilmselt aru, et kui isegi kogukale Soonetsile sõna ei anta, siis tema oma nooruses ei hakka teemat parem üldse torkimagi.

Küsimus sai seatud nii: mehed, kas teil on ka nii hea elu, et kui õhtul töölt koju tulete, on naine värske ühepajatoidu ahju sooja jätnud - ja ma ei hakka siin üldse pikalt rääkima sellest, et lisaks oma palgatööle on naine jõudnud poes käia, tütart kantseldada, koera jalutada, muid kodutöid ja koju võetud tööasju teha, lugeda ja ma ei tea, mis kõik veel -, nii et pargi vaid kõht täis ja mine trenni? Ja ise samal ajal õhtul sõbrannadega teatrisse läinud, et mitte segada mehe treeningrežiimi (mis siis, et teatritükk "Võta mind!" osutus nii rõvedaks, et ta sellelt sõbrannadega pärast esimest vaatust lahkuma pidi).

Kannimäe kuulas ja oli vait. Soonets ei tikkunud ka bravuuritsema. Siis käis Tarmo Mõttus, kes tuli sügisel rattamaratonil esisaja sisse ja neliküritusel esimese 20 sisse, kui mälu ei peta, välja oma elu trumbid.

Et kui tema tuleb koju ja riideid vahetab, siis tema naine ei pane ainult sööki lauale, vaid täidab samal ajal ka tema rattatrenni tarbeks joogipudelid. Ja kui ta trennist tagasi tuleb, siis paneb talle taastava joogi ka aegsasti valmis, kuni Mõttuse valguaken veel pärani püsib (mainige Mõttusele valguakent ja ta peab teile mitmeminutilise teadusloengu, tasuta). Või umbes nii see tema elustsenaarium kulgeb - eks ta paranda, kui siin miskit viltu läks -, ehkki feministid võiks siinkohal püstitada küsimuse, kas see juba ekspluateerimise järele ei lõhna.

Nüüd küsivad kõik, et mida ma siin sellega öelda tahan. Aga vaat mida: tunnistagem ausalt, et tegelikult saab enamik meist trenni teha paljus tänu sellele, et meil on leplikud ja abivalmid ja mõistvad naised. Ja läheneva emadepäeva künnisel, kui enamik meist läheb pühapäeva Otepää ja Elva vahele kulutama, selle asemel et aega perega veeta - ja ärge hakake siin ajama seda juttu, kuidas te naine tahabki teiega nii-iii hirmsasti Tartu nn jooksumaratonile kaasa tulla (ei ta taha, teeb vaid halva mängu juures head nägu) -, siis läheneva emadepäeva künnisel ütleme neile kõik ühiselt "suur aitähhh!!" kannatlikkuse eest. Või leidub ka sellele mõttele vastaseid?

Foto 1. Suusataja Jaak Mae tütrega eelmisel aastal emadepäeva kontserdil Saku suurhallis. Foto autor: Teet Malsroos, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto: Kulturist Ott Kiivikas koos Liis Teemuskiga eelmisel aastal emadepäeva kontserdil Saku suurhallis. Foto autor: Teet Malsroos, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto: Suusataja Raul Olle ning korvpallurid Tanel Tein ja Valmo Kriisa igaüks tütrega eelmisel aastal emadepäeva kontserdil Saku suurhallis. Foto autor: Teet Malsroos, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto: Hea mees katab naisele jooksma mineku asemel sellise ilusa emadepäevalaua. Stilist Mari Jäätma. Foto autor: Marina Puškar, Postimees / Scanpix