reede, mai 16, 2008

Pullerits: Milline ala harrastuseks valida?

Pealkirja küsimuse vastus: kust mina tean. Kuna ise ei tea, küsisin nõu Tartu Ülikooli spordifüsioloogia korraliselt professorilt Vahur Ööpikult, kes parajasti täiendab end Inglismaal Loughborough' ülikoolis, mis on nii spordi kui sporditeaduste alal sealne juhtiv kõrgkool.

Ööpik: "Kõigi inimesele omaste liikumisviiside puhul sõltub nende vahetu (akuutne) füsioloogiline efekt eelkõige koormuse intensiivsusest ja kestusest, pikemaajalise regulaarse treeningu mõju lisaks veel treeningute sagedusest.

Tervise säilitamise, edendamise ja hea enesetunde nimel sportivad inimesed harrastavad jalgrattasõitu, jooksmist ja rulluisutamist valdavalt niisuguse intensiivsuse ja mahuga, mis soodustab vastupidavusliku (aeroobse) töövõime paranemist. Füsioloogilistest parameetritest on vastupidavusliku võimekuse üheks oluliseks näitajaks inimese maksimaalne hapnikutarbimise võime, mis sõltub nii südame ja vereringe, hingamissüsteemi kui ka lihaste seisundist. Kõigi nimetatud liikumisviiside puhul on töösse haaratud suured lihased. Seetõttu stimuleerivad kõik kolm tugevasti nii südame-veresoonkonna kui ka hingamissüsteemi talitlust, regulaarse treeningu korral aga nende elundkondade funktsionaalse võimekuse kasvu ja seeläbi maksimaalse hapnikutarbimise võime paranemist. Selles plaanis on erinevused nimetatud spordialade vahel väikesed ja kõiki kolme võib kahtluseta soovitada pea kõigile tervisesportlastele.

(Vahemärkusena nii palju, et erinevused ei ole siiski päris olematud. Näiteks triatlonis on ülalnimetatud aladest esindatud kaks – jalgrattasõit ja jooksmine. Mõistagi püüavad tippsportlased oma saavutusvõimet maksimaalselt arendada kõigil kolmel alal. Mõistagi on ka nende võimekuse hindamisel üheks informatiivseks näitajaks maksimaalne hapnikutarbimise võime. Ilmneb, et valdava enamuse nimetatud ala tipptegijate puhul jääb nende maksimaalne hapnikutarbimise võime jalgrattasõidus ca 5-6% madalamaks võrreldes jooksuga. Seega võib eeldada, et ka tervisesportlasel edeneb üldine aeroobne võimekus jooksuharrastusega mõnevõrra enam kui jalgrattasõiduga. Rulluisutamist ei oska ma nende kahe vahel täpselt paika panna, aga usun, et ta jääb lähemale pigem jooksule kui jalgrattasõidule. Ma siiski ei arva, et osutatud erinevuse tõttu peaks tervisesportlasi tungivalt just jooksurajale suunama. Esiteks on see erinevus võrdlemisi väike ja teiseks on tervisesportlasele kindlasti kordi olulisem liikuda kui et täpselt doseerida liikumise erinevaid vorme.)

Kõnealuse kolme ala vahel peaksid inimesed valima mitte niivõrd nende füsioloogilise eripära alusel, vaid pigem psühholoogilistest ja meditsiinilistest kaalutlustest lähtudes. Võimaluse korral on kindlasti parim lahendus harrastada vaheldumisi kõiki kolme liikumisviisi. Arvan, et see on oluline eelkõige psühholoogilises plaanis – aitab vältida üksluisust ning sellest tulenevat rutiini, tüdimust ja loobumismõtteid.

Samas võib harrastaja tervislik seisund seada valikuvabadusele piiranguid, mida on kindlasti mõistlik arvestada, mitte ignoreerida. Valikut kõnealuste alade vahel mõjutavad oluliselt inimese kehakaal ja sellega seotud (või ka sellest sõltumatud) probleemid liigestega. Ülekaalulisele liigeseprobleemidega inimesele on kõnealusest kolmest liikumisvormist kõige vastunäidustatum jooksmine. Esiteks kannab inimene jooksmisel kogu oma keha raskust, teiseks tekitab jooksmine jalgadele löögilise iseloomuga koormusi. Mõlemad asjaolud võivad kergesti kas liigestes vaevusi tekitada või juba olemasolevaid probleeme süvendada. Rulluisutamisel kannab inimene samuti kogu oma keha raskust, kuid löögilised koormused ei ole võrreldes jooksmisega kuigi tugevad. Jalgrattasõidul on koormus jalgadele ja liigestele kõige väiksem, löögilise iseloomuga koormused praktiliselt puuduvad."

Ja nüüd igast alast üksipulgi.

JALGRATTASÕIT

Rattasõidu plussid

• Sobib ka ülekaalulistele
• Ei koorma ega põruta liigeseid
• Grupisõit pakub seltskondlikku lõõgastust
• Näed sõites palju loodust
• Mitmekesised võistlused, nii maanteel kui maastikul

Rattasõidu miinused

• Korralik varustus ääretult kallis
• Vaja on nii maantee- kui maastikuratast
• Valusa kukkumise oht suurel kiirusel
• Paljud autojuhid ei arvesta ratturitega
• Treeningud ääretult ajakulukad

Lähimad rattavõistlused

• 17. mail Rõuge rattamaraton, 55 ja 27 km
• 18. mail Elva rattapäev, 100 ja 50 km
• 25. mail Tartu rattaralli, 133 ja 69 km
• 1. juunil Jõhvi rattamaraton, 53 ja 25 km
• 8. juunil Tallinna rattamaraton, 50 ja 30 km

JOOKSMINE

Jooksmise plussid

• Odavaimaid alasid üldse
• Demokraatlik ala – ei sõltu tehnikast
• Treeningut saab alustada koduukse eest
• Pole vaja suurt varustust kaasa tassida
• Saab harrastada aasta läbi

Jooksmise miinused

• Ei sobi ülekaalulistele inimestele
• Valus ja koormav liigestele, põlvedele
• Nõuab suurt enesesundi ja -piitsutamist
• Napib pehme pinnasega harjutuskohti
• Sage jooksmine muutub kiiresti tüütavaks

Lähimad jooksuvõistlused

• 17. mail ausambajooks Koruste–Rõngu, 5,3 km
• 22. mail Võru–Väimela maanteejooks, 6 km
• 24. mail Loskutov Cup Valgas, 10 km
• 25. mail Tartu kevadjooks Jänese matkarajal, 5 km

RULLUISUTAMINE

Rulluisutamise plussid

• Sobib igas vanuses inimestele
• Tehnilise keerukuse tõttu on alati võimalik areneda
• Ei koorma põlvi
• Sobib ideaalselt naistele enda näitamiseks
• Varustust vedada on lihtne

Rulluisutamise miinused

• Tehnika õppimine nõuab treenerit
• Seljale ja reitele füüsiliselt kurnav
• Suurel kiirusel asfaldile kukkumise oht
• Vähe harjutamiseks sobivaid ohutuid teid
• Korralikud pidurid puuduvad

Lähimad rulluisuvõistlused

• 18. mail Stamina rahvarull Tallinnas, 21 km
• 1. juunil Stamina rahvarull Pärnus, 21 km
• 7. juunil Tallinna rulluisusõit, 42 ja 16 km
• 6. juulil Stamina rahvarull Valgas, 21 km
• 20. juulil ühe tunni sõit

Foto 1: Priit Pullerits Tartu jooksumaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Jalgrattur Peip Reedi Tähtvere pargis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3. Rulluisutaja Danica Kubi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

20 Kommentaarid:

At 21:59, Anonymous Anonüümne said...

Pakun välja, et eestlastele sobib rahvaspordina väga hästi orienteerumine. Saab koos linnast ära, päevakutel leidub eri pikkusega radu, seega kõigile oma vajaduste järgi. Kui pärast tööpäeva metsa minna ja lisaks liigutamisele ka natuke ajusid ragistada, siis on päevamured kadunud nagu tina tuhka. Parem on see, kes paremini oma füüsilisi ja vaimseid võimeid tasakaalus hoiab, mitte see, kellel torust kõige rohkem tuleb.

http://www.orienteerumine.ee/paevak/

Miinus - ei sobi esteetidele, sest võib poriseks saada.

rs

 
At 22:35, Anonymous Anonüümne said...

Lugege EPL 12. mai Spordilehe numbrist Kaarel Zilmeri lugu orienteerumisest ja üldse maastikul liikumisest. Minu arust väga hea soovitus just treeningutes vahelduse tekitamiseks. Ja lugu ise on emotsionaalne
( nagu Zilmerile kohane), kus meenutatakse hea sõnaga Tartu kunagist orienteerumisbuumi ning toonaseid tegijaid
Olen loo autoriga igati päri

 
At 23:44, Anonymous Anonüümne said...

Ärge nüüd Pulleritsule küll orienteerumist soovitage, see spordiala jäägu ikka homo sapiensitele.

Pullerits oma blogi kommentaaris märts 2007:
Orienteerumine? Kunagi nooruses paar korda proovisin, aga kui ikka punkti üles ei leia, siis ajab jube närvi, et jooksuaeg ja -pingutus läheb täitsa raisku. Ja siis need kilepüksid ja kilepluus, niigi palav ju, ning jalanõud, mis saavad läbimärjaks - uhh, selline ropuvõitu ala.

Pullerits oma blogi kommentaaris augustis 2007:
Orienteerumine? Hmm, ei oska kohe seisukohta võttagi. Isiklikult ei tegeleks, sest see pole meinstriimala, seal pole oma Veerpalu, kellele kaotuse protsendiga arengut mõõta.

 
At 00:34, Anonymous Anonüümne said...

Orienteerujatel ei ole oma olümpiavõitjat, aga EMi pronks ja MMi viies Olle Kärner peab oma blogi juba aastast 2004.

http://olle.server.ee/

Samuti on võimalik, et Venemaa võtab Sotshis 2014 olümpiamängude kavva suusaorienteerumise valikalana, sest Venemaal on orienteerumine kui spordiala päris populaarne ja suusaorienteerumises on Venemaa maailma tipus.

 
At 11:45, Anonymous Anonüümne said...

Miks on ujumine välja jäetud, ei koorma liigeseid, sobib ülekaalulistele, ei sõltu ilmast ja on nendest kolmest alast kõige rohkem lihas gruppe haarav ja arendav.

 
At 11:56, Anonymous Anonüümne said...

Kui keegi küsis - miks ujumine välja jäi, siis paljutki sellist on välja jäänud, mis kogu kerele koormust annaks, aga tundub , et PP -le on tähtsad vaid jalad. Isegi pea ta välistab, mida näitab tema suhtumine orienteerumisse.
Kiikasin korra seda soovitatud- Zilmeri lugu - ei noh jutt jumala õige. Ja just praegu on metsades imeliseim aeg või kujutate ette kuldset sügist!! Paar tundi metsas kaardiga mütata - see on mõnus!!!!!!!

 
At 20:11, Blogger Jaagup said...

Muidugi kui orienteerumist tõsiselt võtta, siis on paar tundi ilusas metsas olla väga halb, palju parem on palju rutem välja tulla.

 
At 20:46, Blogger Priit Pullerits said...

Üks põhjus, miks orienteerumist mitte harrastada: sel kevadel on metsas eriti palju puuke, ja kui need imema kukuvad, pole ime, kui lausa entsefaliidi saad. Siis on ka neil, kes peavad orienteerumist homo sapiendi alaks, mõtlemisvõime oluliselt pärsitud.

Ja jutt, et ujumine ei sõltu ilmast?! Okei, kui talisuplust harrastada, siis tõesti ei sõltu. Soojas basseinis sulistamine - no see on rohkem naiste ja laste lõbu.

 
At 23:10, Anonymous Anonüümne said...

Olen PP sporditeemalisi sõnavõtte nii siin blogis kui Tartu Postimehe kuukommentaarides pikalt jälginud. Algne lugemishasart on tänaseks asendunud muigega. PP viimaste kuude mõttegümnastika on kindlasti huumoripreemiat väärt.

Üldse pole aga naljakas nendel kordadel kui PP valetama kipub. Täna oled liiga teinud minu arvates kõige vahvamale spordialale maailmas – orienteerumisele. Kas ma saan õigesti aru – väidad, et orienteerumisrajal on suur oht nakatuda entsefaliiti? Kui nii, siis palun tõesta antud väidet numbritega. Mitu orienteerujat on tänavu puugi hammustuse tõttu tohtrite poole pidanud pöörduma?

Kui PP seda tõestada ei suuda, siis on temapoolne kraaklemine samaväärne väitega: ärge kindlasti Postimeest lugege, tänavu kevadel on nende palgalehel inimene, kes on võimeline avalikult valetama.

 
At 00:05, Anonymous Anonüümne said...

See puugi jutt on tüüpiline linna inimese foobia. Mida siis maal elavad inimesed tegema peaksid?

Uskumatu tüüp on see PP. Ah et näiteks nädalas korra ratta ja jooksmise kõrvalt basseinis 4-5km vabalt ujuda on kohe naiste ja laste sulistamine?

Aga millegi pärast meenub, et eelmine aasta enne Tartu rulli võistlust, tegi keegi kodanik PP rulli harrastuse nii maha, et see rohkem laste ja vanurite ala.

 
At 07:57, Anonymous Anonüümne said...

PP põhihäda ongi liigne lahmimine. Keda ja mida ta kõik maha ei tee. Kui ta selle osa ära jätaks, poleks ju väga vigagi.
Aga orienteerumise ja puukide koha pealt paneb ta raskelt mööda. Puugi saab ka Toomemäel läbi minnes. Nii et metsa !

 
At 12:05, Anonymous Anonüümne said...

Kord on rulluisutamine hale ala harrastamiseks, nüüd siis ujumine ka.
Saa ometi üle sellest teiste alade naeruvääristamisest, ise veel täiseas nn suur ajakirjanik.

 
At 15:16, Blogger Priit Pullerits said...

Puukidest, lühidalt. Eile käisin Morgensilber Cherry Blossomiga - teda ju teate, eks! - Jänese rajal metsa all n-ö vabas õhus orinteerumas. Õhtul sain tal rinna pealt puugi kätte.

 
At 17:30, Anonymous Anonüümne said...

Ära koera orienteeruma võta.

 
At 19:37, Blogger Jaagup said...

Puukentsefaliidi vastu aitab vaktsineerimine. Samuti on puukentsefaliiti nakatumise oht väike, kui puuk koos kärsaga eemaldatakse 3 esimese tunni jooksul pärsat nahka tungimist.

 
At 20:29, Anonymous Anonüümne said...

Toomas Turb: "Rein Rooks`iga olid treeningplaanid väga pikalt paigas. Suurt rõhku panime taastumisele, trennid toimusid pulsisageduse järgi ehkki tollal pulsikellasid nagu täna ei olnud. Kasutasime pulsisageduse jälgimiseks ühe meetodina 3 minuti jooksul taastumise tsüklit, et vaadata kas pulss tuleb antud ajavahemiku jooksul 180 l/min pulsisageduselt alla 120 l/min peale. Pulsi mõõtmine oli kogu edaspidise treeningu üks lahutamatu osa. 120 korda minutis oli selleks piiriks, millest alates võis uut pingutust alustada. Heas vormis olles langes pulss 3 minuti jooksul ikka väga kiiresti. Laagrites oli ka hommikul peale ärkamist lamades asendis pulsi mõõtmine tavaline asi. See oli esmaseks indikaatoriks, kas eelmise päeva treening oli veel nö sees."

 
At 23:56, Anonymous Anonüümne said...

PP 15.16

kui sa oma peni näitel kardad Emajõe luhalt puuki saada, kas siis oled ise samuti koer? kujutage nüüd ette - tihada karvase rinnaga prillidega poissi näidatakse tsirkuses raha eest orienteerumispäevaku järel lõõgastuvatele homo sapiendidele. cool!

 
At 00:29, Anonymous Anonüümne said...

Ujumise kohapealt nii, et nt Aura basseini vesi on 28C, mis iseenesest pole ju väga soe. Suvel ju eriti alla 22-23 kraadise veega ujuma ei lähegi.
See 5-6 kraadi ei ole nii suur vahe. Samas on nt basseinis minul millegi pärast turvalisem ujuda, kui keset järve. Mine tea, millal võib kramp tulla ja siis on kuri karjas. Nats tüütu on neid 25m otsi ujuda aga kui tehnika selge pole hullu.

 
At 13:06, Anonymous Anonüümne said...

harrastus-seks on ka hea koormus :), kui ainult rutiin-seks asemele ei tule

 
At 17:33, Anonymous Anonüümne said...

Ja jaa. Blogi juba mitu talve kestnud ja rutiin-seks muutunud aga ikka ei suuda valida !? Kes kaua valib see jääb ilma!

 

Postita kommentaar

<< Esileht