Pullerits: Kuidas ohjeldada rattarallit?
Oi-oi-oi, mis ma just kuulsin. Mõned on avaldanud hurraa-optimismi, et sel aastal läks rattaralli suhteliselt valutult, aga nüüd hakkab siit-sealt ilmnema, et tegelikult oli tegu kohutava üritusega.Rääkisin täna hommikul kahe inimesega, kel oli rääkida verdtarretavaid kogemusi.
Esimene lugu. Pärast Põlva tee risti oli juhtunud ühes grupis suur kukkumine: punt pidurdas, ratturid kihutasid üksteisele selga, üks kukkus näoga niimoodi vastu maad, et hambad olid suust lennanud. Inimene, kes mulle seda rääkis, pääses ise tollest kukkumisest enam-vähem terve nahaga, aga tagaratas oli kaheksas ja ralli temale sellega lõppenud. Ta lisas, et pilt oli olnud nii õudne, et ta vaatas, kuidas sealt kuhjast kiiresti minema saaks.
Teine lugu. See juhtus juba viiendal kilomeetril, enne viadukti, kui kiirus oli üle 40 km/h. Üks suurt kasvu mees oli järsku ette tõmmanud ja juhtus nii, et see, kes mulle oma valusast kogemusest rääkis, lendas üle leistangi ning maandus asfaldi ja kruusa piirile ning libises mööda seda kümmekond meetrit. Kiirabi viis ta koheselt haiglasse. Seal diagnoositi tugev peapõrutus, lisaks oli parem külg ära äestatud. Nüüd tuleb olla kuni kaks nädalat sinisel lehel. Pea pidi jätkuvalt valutama. (Mees, kes ette keeras ja kukkumise põhjustas, sõitis muidugi hooga edasi.)
Haiglas, rääkis valusalt kukkunu, oli pilt olnud täitsa jube, nagu sõjaväe laatsaretis. Näiteks oli sinna kohe toodud üks soomlane, kel nägu oli olnud n-ö sees ehk totaalselt ära kriibitud.
Selle kõigega võrreldes oli 3:46ga lõpetanud grupp, kus endalgi õnnestus sõita, lausa õnneseentest koos, sest seal ei olnud küll ühtegi kukkumist. Kuid eks ohtlikke olukordi oli kindlasti, ja nagu olen tunnistanud, tekitasin Tõravere kandis ühe ise. Õnneks lõppes see kõigile vaid ehmatusega. Aga Hellenurme kandis oleks mind ka äärepealt külili sõidetud, kui paremalt sööstis üks rattur otse ette, nii et rattad läksid peaaegu kokku ja hirmust tulid juba esimesed karjatused suust.
Kui see rattaralli nii verine ja ohtlik üritus on, siis kas ei peaks midagi ette võtma? Olen kuulnud, et polnud vist ühtegi sõitjat, kes poleks kartnud või kel poleks olnud hirmuäratavat olukorda või kes poleks midagi verdtarretavat näinud. Aga mida teha? Tundub, et praegu on vaid kaks varianti: kas trotsida hirmu ja ikka osa võtta või anda hirmule alla ja koju jääda.
Kumbki pole hea ega mõistlik variant. Ammugi mitte lahendus. Kas kellelgi on häid ideid, kuidas ühiselt riske maandada?
Foto 1: Nii saab riske vähendada: sõida üksi grupil eest ära. Ratturid pööramas Tartu-Võru maanteelt Otepää poole. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Üks vääratus grupis ja kohe võib tekkida külakuhi, kas pole nii? Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 09:00
kommentaare: 20
20 Kommentaarid:
Kui tõsise vigastuse oht on nii suur, miks siis ei kasutata muud kaitsevarustust peale kiivri? Loodetakse, et minust läheb see pauk mööda ja eks igat sorti kaitsmed piira sooritusmugavust ka?
Lugedes iga-aastastest rallil juhtunud õnnetustest tundub, et jalgratturid peaksid end riietama nagu hokimängijad või vähemalt nagu ameerika jalgpallurid.
Seda spordiala ei anna ohjeldada mingit moodi,kukutakse kõigil maailma analoogsetel üritustel,igal tasemel,igal distantsil.Ehk pigem on küsimus sellise verepulma korraldamise mõttekuses üldse.
mida kindlasti annaks teha, on suurem õpetustöö ajaklirjanduses enne sõitu, kus tehtaks puust ja punaselt selgeks mida grupis võib ja mida mitte (ning mis on nende soovituste eiramise tagajärjed). lisaks võiks kasvõi enne starti keegi rahvale sõnad peale lugeda. esimese otsa meestele tunduks see küll ilmselt liialduse ja võibolla isegi pisut solvavana , aga fakt on see et eesotsas kukutakse pigem õnnetuste (kellegi kummipurunemine etc.) tagapool aga enda ning teiste lolluse ja hoolimatuse tõttu.
veel eelmine: aga samas ohutuks ei muutu grupisõit kunagi, iga vähegi kogenud rattur on gruppis kukkunud või siis ei tee endale erilisi illusioone, et seda kunagi ei juhtu.
kui tahad kukkumist täiesti välistada tuleb paraku koju jääda.
Need kes telerist velotuure on vaadanud teavad, et igal etapil paneb ikka keegi maoli. Ei loe aastate pikkune kogemus siin midagi. Küll on lauslollust seal vähem, pigem põhjustab õnnetusi hulljulgus ja ootamatu teeolude muutumine. Ise olen ka üsna jänes grupis, kuna olen paar korda valusalt kukkunud, aga ilus on vaadata kuidas meie oma tipud läbi grupi ettepoole liiguvad. Omal jagub julgust vaid küljelt ette punnida, aga nemad ju jõudu ei raiska ja kasutavad pundis liikumist.Respect. Kukkumised kahjuks MNT võistlusele jäävad ja nii see on.
Sõites nüüd elu esimese maratoni võin öelda, et teeserval parajal kiirusel mööduvat grupi vaadata on jubedam, kui seal ise sees sõita. Olles enne vähe lugenud, mida võib teha ja mida ei, ja kui seal grupis sees olles tiba mõelda ja ka teisi kogenumaid jälgida saab elementaarsed asjad kiiresti selgeks. Aga nagu juba ühes varajasemas kommis mainiti, tundub just sujuv liikumine ja silmade lahti-õiges kohas hoidmine põhi tõde olevat.
Mina olen üks nendest, kes võib öelda, et ei näinud ühtegi kukkumist ja ei tundnud hirmu. Antud asjaoluks on peamiselt põhjus, et sõitsin kohtadele 800-1000. Peale esimest korda Otepääle jõudmist lagunes grupp ära ning peale seda kuni Elvani sai sõidetud alla 10-liikmelistes gruppides või lausa üksinda. Elvast Tartusse liikusime 69km omadega aegajalt 20km/h ning väikeseid koperdamisi ikka tuli (nt kui rekka otsustas kõvasti gaasi andes mööda saada). Sellistel kiirustel on suht raske ennast äestada. Nagu varemgi siin mainitud, siis kõige rängemad kukkumised toimuvadki keskmiste puntide puhul - ees on profid ja taga on suvitajad. Ja keskele jäävad wanna be'd - jõudu on, aga mõistust pole kõigile antud. Osalejate teavitamine jms aitab võibolla tõesti mõne õnnetuse ära hoida, kuid samas tuleb tõdeda, et peale stardipauku muutuvad paljud loomadeks ja kõik õpetussõnad on meelest läinud. Ei olegi mingit valemit, et kuidas kõik jõuaksid ohutult ja tervelt lõppu, sest vastasel korral tulemused kannataksid. Kõik inimesed ei saa hoiduda gruppi etteotsa, sest keegi peab ju grupi ka moodustama. Ise tuleb olla hästi tähelepanelik ja vältida igasuguseid kahtlaseid tüüpe. Kukkumiste juures ongi kõige rohkem kahju sellest, et need jobud, kes põhjustavad kukkumisi, pääsevad ise üldjuhul terve nahaga ning kannatajateks on korralikud sõitjad.
Kukkumiste, kui paratamatusega tuleb leppida, kuna amatöörsport on teinud suure hüppe ja edukultus on kandunud ka siia. Kuna aeg ja koht on ülitähtsad siis võideldakse ka siin viimase piiri peal. (tuletame meelde dopingu kasutamist rahvasportlaste hulgas, et olla naabrist parem).
Kui ajurünnak, siis on ju kõik ideed lubatud :)
Mõte on, et stardimaterjalide hulgas võiks olla kleeps, mille rattur võib kleepida enda numbrile selleks ettenähtud kohta või mujale silmatorkavasse kohta ja mis hoiatab, et tegu on kogenematu ratturiga (a la vahtraleht). Eks igaüks muidugi ise hindab oma kogemusi.
Ega teha polegi midagi. Sama mõttetu ja tulutu oleks keelitada inimesi autoga kiirust mitte ületama, viisakas olema ja lakku täis peaga rooli taha mitte ronima. Mõned teevad seda niikuinii - olgu siis põhjus lihtsalt pohhuismis, lolluses või ägedas adrenaliinimürgituses.
Käisin isegi eelmisel aastal pikka distantsi proovimas ja seda eeskätt Liiva-Karilatsi-Puskaru lõigu pärast (ehkki elan Tallinnas, käin seal igal võimalusel trenni tegemas kui vanemaid väisan ja see on tõeliselt kaif kant). Ja lihtsalt proovimas, et teaks ka midagi arvata.
Sel aastal jäin koju. Ehkki ladusin talv läbi põhja ja kilomeetreidki üle 4000 kogunenud (eelmise aastaga võrreldes üle poole enam).
Otsus oli juba ammu kindel ja otsustasin omi võimeid parem sama pika "temposõiduga" (ehk üksi sõites) kodukandis proovida. Sest pole mingit vahet, oled sa 400-s, 800-s või 1000-s. Mängu mõnu loeb ka midagi ja no seda eelmisel aastal küll väga polnud. Ja kui pole mõnu, mis mõtet on asjaga üldse tegeleda.
Eriti selgelt jäi meelde üks "ketsimees", kes heebeldas Ülenurme kandis mudaliiga pundis nagu pöörane, kuni rammiski kahte eessõitjat. Laks jäi napilt ära, aga see papit ei pidurdanud. Õnneks olin suht servas, sain grupist välja ja vajutasin tollest kollist kaugemale. paraku polnud see mööbeldaja teps mitte ainuke ja nii ma istutasin end enne Liivat lagedaks lõiguks ühe väga korraliku varustusega selli tuulde (suure tõenäosusega oskab selline nii enda kui teiste tervist ja varustust rohkem säästa).
Meelde jäi tagasiteel Pangodis lapiti keset teed pikutav sell, kel näost verd lappas mis rõve ja veidi hiljem tee ääres ropsiv poolpilditu tüüp, keda sõber püsti hoidis. On vaja sedasi lõhkuda?
Ja muidugi sürrealistlik pilt kohe alguses, kus Riia mäele ülespöördel keegi ohutussaart rammis ning ta ratas koos irdunud sisekummiga (sic!) aeglaselt õhus lendas.
Aga oli ka väga lahe 8-ne punt, kes enne Tilleorgu vahed sisse kamandas, sest keegi teadis, et eelmise päeva vihm oli oru põhja asfaldile ohtralt liiva uhtunud ja kellega sai Puskaru ristini koos uhatud.
Paraku sundis oma lollusest tingitud tehniline viperus Karilatsi kandis korraks raja kõrvale (esipidurid kiilusid kinni ja koos sellega oli peale mägesid ka hapnik kinni) ja sedasi tuligi üle 75 kildi sisuliselt üksi sõita - ikka järgmine grupp kinni, siis veidi puhata ja edasi. Peale Kanepit jäin täiesti üksi aga ei vingu. Vähemasti oli hea rahulik uhada, mis sest, et kullutas mehiselt jõuvarusid.
Muidu polnud väga hull. Peale selliste veits veriste ja vastikute asjade. Kuuldavasti oli käblasid nii ees kui taga mehiselt ja aeg-ajalt õnnestus jälle näha kedagit kiirabisse tõstetavat.
Nii jääbki see igaühe enda otsustada, kas minna massi sisse pusklema või sõita omapäi. Muid lahendusi pole, sest keeldude-käskudega siin ju midagi ei muuda.
Elu on ohtlik, ja tehnikasport seda enam. Meenutagem või Rene Mandri jubedat pauku Giro'l, mis polnud ei tema enda ega ühegi teise sõitja süü. Rattaralli starti minnes on alati väike hirm sees, sest mõni loll kipub ikkagi grupis olema ja ega iseenda veadki pole välistatud, võimalikud tehnilised probleemid veel lisaks. Aga kui Tartu Rattarallit ei oleks, siis tuleks ta välja mõelda, sest terve naha ja rõõmsa tujuga on ikka jube mõnus finishisse jõuda.
Kui eesmärk on võita, siis võetakse ka riske... Nii rattasõidus, autorallis kui jalgpallis. Ja mida turvalisem on tehnika (nii varustus kui sõidutehnika), seda julgemalt sõidetakse, j. Nii ei usu minagi, et kukkumistesˇt või vigastustest päris üle saab, võistlusspordis küll mitte.
16:40 jätkab...
Jah, loomulikult käivad kukkumised selle alaga kaasas ning selle aasta Giro'gi on olnud kaunis verine.
Väike soovitus harrastajatele: sõitke varakevadel enne välja ronimist rullide peal kümmekond trenni. Te saate aru, kuidas te tegelikult vänderdate ja kui ebaökonoomselt sõidate. Ostsin nimetet' riistapuu talvel XB3-st Kirsipuu ja Visti soovitusel ning olen äärmiselt rahul.
Aga ega sedagi vägisi sundida saa...
Aga mõtleme siiski edukultuse peale, mis on raginal rahvaspordiüritustele sisse murdnud. Hambad risti tuleb parem koht saada, ja sealt need paugud tulevad. Loomulikult jäävad kehvadest teeoludest tulenevad käntsud, aga üldine õhkkond on ju raudkull endast viimanegi välja pigistada. Tule taevas appi! Ise tegin kunagi ammu-ammu tõsisemat sporti ja nüüd aastaid hiljem tuleks neid rahvaspordi üritusi mõnuga võtta. Aga see õhkkond on meie üritustel ammu juba kadunud. Valitseb edukultus.
Võiks uurida seda miks rajaskeem mis anti kaasa numbriga ei vastanud tegelikusele. Varem oli TM kodulehel ka vale skeem üleval aga nüüd on korraldaja viga märganud ja paranduse seal teinud kuigi nooled on ikka jäänud näitama ringi teiseltpoolt Pühajärve.
Päris "tore" üllatus oli kui rallil selgus, et peab ikka Poslavitsa läbima.
BTW ,ka uuendatud skeemil on Otepää kandis rada ikkagi valesti...
Eks seal mingi mõjuv põhjus pidi olema miks rada algselt piki Pühajärve läänekallast oli kavandatud(ja magusaimad palad välja jäetud),vana rajaskeemiga nagu tihti juhtunud ,ka tegu ei olnud sest selliselt pole kunagi sõidetud. Sorry.valetan! Kui distants oli veel 176 km sõideti tõesti Otepäält otse Sihvale.
Tasuks uurida, kui palju oli sellel aastal esimest korda rattaralli sõitjaid. Sihtrühm peaks olema just nemad, neil võiks olla soovituslikult kohustuslik läbida enne pikale rajale minekut 3x grupisõidu trenn. Organiseerida seda võiks Tartu Maratoni tiim ise koostöös mõne spordiklubiga. Reklaam nende algajatele grupisõitjatele mõeldud trennide võimaluse kohta peaks olema kättesaadav ja suures kirjas registreerimisel, stardiprotokollide juures ning saadetud ka emaili peale.
Mis siin uurida? Protokollis ju kirjas ,et 288 ratturit oli Tartu sõidul esimest korda sh 93 välismaalast kellest 45 olid esimese 200 hulgas ...
Ja me näeme, et enamus kohalikest uutest osalejatest on lõpetanud kohtadel 600+
Ärgem nüüd ikka päris pööraseks ka kätte mingem, et hakkame kohustuslikus korras grupisõidukoolitusi, - eksameid ja jumal teab, mida veel tegema.
Minu arust on rattaralli probleem hoopis selles, et TA ON LIIGA VARA JA LIIGA PIKK.
Ehk siis meie kliimaoludes on harrastajal (isegi tõsisel) küllaltki keeruline koguda hädavajalik kilometraaz, et kõvemini pingutades lõpus päris koomasse mitte langeda. Paljud laovad talvel jõusaalis põhja, sõidavad pukki või rulli? Valdav enamus hakkab end alles siis kõhvitsema ja ratast hoolduse poole vedama kui asfalt enam-vähem kuivaks tõmbab.
Ärgu nüüd solvugu need, kes käivad Toscanas HE laagris, väntavad naelkummidega veebruarituisus jne.
136 kilti on ikka mitteprofile tõsine pingutus ja kui juhtub olema selline nooremapoolne purgaa nagu sel aastal lagedal oli, võib sirgelt väntamine ja kaine mõistuse säilitamine ikka tükk tegu olla (olen näinud küll neid poolpildituid tegelasi Turu tn.lõpusirge alguses).
Nagu eeldab kainet mõistust ka otsuse langetamine, kui pikk distants ikka valida ja milliseid riske võtta, et oma eesmärke saavutada.
Kukkumine käib rattaspordi juurde. Endal on nii, et kui pole aasta jooksul ühtki tõsist pauku pannud, siis nagu midagi jääb puudu:) Hirmu pole küll kukkumise ees tundnud kunagi. Kui kardad, siis pole sul peagrupis midagi teha, kuna sind surutakse finišiheitluses julmalt vastu poordi niiöelda.
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: ( maviscalos_laen_laenamine@outlook.com ). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.
DO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YES CONTACT OUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.
Postita kommentaar
<< Esileht