Pullerits: Kes suudab näha numbrite taha?

Nüüd on minu analüüsivõime, mida mul spordi vallas niigi küsitavalt vähevõitu, nagu linna peal või sauna leiliruumis räägitakse, päris otsakorral. Siin on vaja ikka kõrgpilotaaži, et asjasse sotti tuua. Ja ma ei räägi mingitest kaugel ja kõrgel lendavatest olümpiasportlastest. Räägin siin neile, kes tahavad mult maksku mis maksab skalpi võtta.

Alustame sealt, kus lõpetasin. Mai lõpus, mil ma tõsiselt enam trenni ei teinud, vaid hoidsin niisama vormi, läbisin oma traditsioonilise 9,2 km jooksuringi tempotrennis 36.33ga. Kaks nädalat hiljem proovisin, mis kaootiline trenn mulle teeb, ja läbisin sama maa tempotrennis 37.08ga. Seejärel olin neli ja pool nädalat puhkusel ega liigutanud n-ö lillegi, kuni möödunud nädala keskel, pärast puhkuselt naasmist, võtsin jalad ettevaatlikult kõhu alt välja.

Asjade seis tundus väga kehv. Traditsioonilise treeningringi läbisin 43.43ga ja reielihased jäid kergelt kangeks. Päev puhkust ja sama ring tuli juba rutem, 41.14ga. Vahele 7 km taastav jooksuke ja veel päev hiljem kotrollring 40.16ga. Vähemasti enam ei olnud kuskilt jalad kanged, aga tunda oli, et tegelikult on jalad ikka hirmus nõrgad. Füüsiliselt nõrgad.

Üleeile jätsin päeva vahele, sest sõitsin tööasjus Tallinna - vaja oli kohtuda spordiarst Mihkel Mardnaga, aga mitte tervislikel põhjustel, ikka töistel -, ent eile, 43. sünnipäeval, nagu vist Raxi-nimeline kommentaariumis innustas, otsustasin teha pisut tugevama trenni, et näha, kas suutlikkus taastub või mitte.

Ei, ega ma täiest jõust surunud, alustasin üpris ettevaatlikult, aga kui oma temporingi lõpetasin, näitas kell aega 37.43. Ja ei olnud nii, et hingeldasin või jalad tudisenuks. Aga üllatus oli see aeg küll. Puhtmatemaatiliselt sai seega 9,2 km ringil kärbitud seitsme päevaga suutlikkuse piirist kuus minutit. Liialdamata tundub, et seda on päris palju.

Aga see on ka puhtmatemaatiline lähenemine. Ja see on ilmselt petlik. Tõsi, jalad ei ole täna valusad ja väsimust ka ei tunne. Isetahtsi olen võtnud plaani läbida õhtupoolikul kergelt 12 km. Kuid ikkagi ei saa aru, mida see suur aja paranemine ikkagi näitab. Kui üldse midagi näitab.

Kas siin on tarku mehi, kes selle kuiva numbrite keele asjalikku analüüsi keelde oskavad sättida ja selle pinnalt nõu anda, mis edasi peaks tegema? Muidu olen nagu peata kana. Ja eks katsuge peata kanalt skalpi võtta.
******Checkerboard Mesa, Zion National Park, Utah. 25. juuni 2006. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto täismõõdus nägemiseks klikkida pildile.)

Karikatuur, mille saatis jooksutreener Meelis Minn mulle sünnipäevaks. Autorlus paraku teadmata.