Mis juhtus Rahnu ja Värnikuga?

Eelmisel nädalal said mittetegijaist tegijad. Ainult et mitte keegi ei tea, miks need kaks kergejõustiklast, Andrus Värnik ja Kristjan Rahnu, said ühtäkki mittetegijaiks. Ega minagi tea, aga kuulasin ühte meest, kes võiks üht-teist teada.

Erki Nool ütles mulle sellise lause: "Rahnuga oli kaks kuud tagasi selge, et ta ei lähe starti." Kust ta seda teadis?

Nool rääkis, et nägi Rahnut trennis lendlähtest 30 meetri lõike jooksmas ning nonde tulemuste pinnalt oli tema sõnul näha, et kui ta end kuu ajaga kokku ei võta, ei ole temast tegijat. Tuleb välja, et Rahnu ei võtnud kokku, aga mille põhjal seda järeldada, selle juurde naasen pisut hiljem.

Las veel Nool seletab, miks Rahnust ei saanud asja. Nimelt: "Ta ei ole selline mees, kes kaks aastat ei ole võistlenud ja siis tuleb ning teeb lambist tulemuse." Küllap on Noolel õigus, aga millega seletada Rahnu allakäiku?

Nool selgitas, et teatud vanusest on sportlasele vaja, et tal oleks pidevalt kõrvalseisja, kes tagant utsitab. Eriti kümnevõistluse rasketes trennides, näiteks 5x400 meetrit 68 sekundiga üle minutilise pausi. "Kui sul sellist inimest kõrval ei ole, siis annadki vaikselt ära," lisas Nool. "Siis lähevad pausid pikemaks ja ajad aeglasemaks."

Tõepoolest, mäletame ju kõik, kuidas Nool vanemaks saades pidevalt treenereid vahetas, uusi taganttõukajaid otsis. Rahnu on aga harjutanud kogu aeg peamiselt vaid isa juhendamisel, ja kui nüüd Noole mälu usaldada, siis see ütleb, et 18-aastaselt hüppas Rahnu kõrgust 2.08, aga nüüd hüppab 1.94-1.97, mis panebki Noolt retooriliselt küsima, et kui Rahnu isa, vana kõrgushüppaja, ei oska enam kõrgust ka õpetada, siis...

Miks treenerite vahetus ja nende mujalt otsimine on tähtis, seda seletas Nool mulle mõni aeg hiljem väitega, et Eestis ei oleks ükski treener uskunud, et ta suudab olümpiavõitjaks tulla, rääkimata sellest, et neil pole piisavalt teadmisi. Ta tuletas meelde, kuidas teda juhendanud inglane Daley Thompson oli lehest lugenud ameeriklase Dan O'Brieni intervjuud, et tema eesmärk Sydneys on 9020 punkti ja olümpiavõit. Nool meenutas, kuidas Thompson oli lehe kinni pannud, käest heitnud ja öelnud: "Meie eesmärk on 9040 punkti." Eestis tema väitel sellise suhtumisega meest ei leidu.

Värniku kohta rääkis Nool mulle eelmine nädal, et arvas juba kolm kuud tagasi, et ta ei lähe olümpiale. Kui küsisin, mille pealt ta seda arvas, vastas Nool, et kohvipaksu pealt. See vastus mind ei rahuldanud. Pressisin täpsustust. Nool ütles siis: "Sa ju näed, mis toimub spordis - sport ei ole juhuslik. Oma tulemuse teed sa siis, kui teed vastavat trenni, kui sul on distsipliin."

Ent see kohvipaksu jutt ei andnud mulle rahu. Järgmine päev helistasin taas Noolele ja palusin, et ta asjalikumalt argumenteeriks, mille pealt ta ära nägi, et Värnikust ei saa asja. Ta tõi mulle paralleeli: "Sa oskad ju ka teksti pealt ära näha, kas inimene oskab kirjutada või mitte." Tjah, küllap see enamasti nii on. Ja kui on, siis ammugi, tuleb soostuda, näeb Noole-sugune mees läbi, kas spordimees on parajasti spordimees või ei ole.

Aga Nool lisas veel ühe mõtte Värniku kohta: "Tippsporti ei ole lihtne tagasi tulla, kui sa sealt ära käid. Ega vahed ole 10 ja 20 meetrit, vaid 20 ja 2 sentimeetrit. Rääkida, et laseme rihma lõdvaks ja siis tuleme tagasi ja hakkame võitma - siis ongi nii, et võid rääkida, mida tahad."

Nüüd tagasi Rahnu juurde. Minuni toimetati infokillud, et inimesed, kes näinud viimasel ajal Rahnut harjutamas, on avaldanud kahtlust, kas see oli ikka seesugune harjutamine, millega olümpiaks peaks valmistuma, või oli rohkem tegemist treenimise imiteerimisega ja lihtsalt toetussummade kasseerimisega.

Võtsin ühendust Eesti Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normakuga, kes tõrjus pikemalt mõtlemata, et tegu on spekulatsiooniga. "Sportlast selliselt kahtlustada on päris räige," lisas ta. "See on täiesti mõttetu süüdistus." Normak kinnitas, et on näinud Rahnut hooajaks valmistumas nii treeninguil kui kevadel Hispaanias laagris, ja märkis, et kui trenni pole tehtud, siis ega 110 meetrit tõkkeid 15 sekundiga ikka jookse. Liiati teadis ta Ants Kiisale viidates rääkida, kuidas Rahnu oli treeningul oda rahulikult üle 60 meetri visanud.

Ka Erki Nool sõnas, et tema nii libedale teele ei lähe, et nende spekulatsioonidega kaasa rääkida. Ta oli näinud Rahnut kevadel teivast hüppamas ning seal oli ta Noole sõnul jätnud täitsa perspektiivse mulje. Ta lisas, et otsustamaks selle üle, kas sportlane teeb piisavalt trenni, peab teda ikka vähemalt nädal aega järjepidevalt jälgima.

Sama küsimuse püstitas ka Normak: kas see, kes Rahnu kohta kahtlusi kütnud, on ikka piisavalt pädev tema treeninguid ja nende professionaalsust hindama?

Ja nüüd ilmselt kõigi lugejate küsimus: miks mina siin neist spekulatsioonidest kirjutan? Aga selleks, et kui spekulatsioonid on õhus, on ajakirjaniku kohus uurida, kas need vastavad ka tõele või mitte ning seejärel siis kõigile teada anda, et antud juhul need spekulatsioonid vähemasti mulle teada info põhjal tõele ei vasta.
******
Orderville Canyon, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Foto: Priit Pullerits. (Foto täismõõdus nägemiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Värnik Kaisa Ojaga kuulsas tantsusaates. Foto autor: Egert Kamenik, Naisteleht / Scanpix
Foto 2: Kristjan Rahnu heitjate seeriavõistlusel juuli algul. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Andrus Värnik Gustav Sule memoriaalvõistlusel. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Andrus Värnik Kaisa Ojaga kuulsaks tantsusaateks valmistumas. Foto autor: Arno Saar, SL Õhtuleht / Scanpix