Pullerits: Miks mugavusalad ruulivad?
Tegin eile kerges tempos 4.35-4.40/km tosina kilomeetri pikkuse jooksuringi, ja imestus muudkui kasvas. Ei, mitte selle üle, et samm oli suhteliselt kerge ja hingamine normaalne, isegi järjest normaalsemaks läks. See kõik oli ootuspärane.Imestama pani see, et jalgrattureid muudkui tuli ja tuli vastu - ja mõni sõitis tagantpoolt must mööda ka. Ma ei näinud niivõrd selliseid kirjus vormis kirjusid koeri, kel ratas all kallim kui mõne mehe auto, vaid sääraseid lihtsaid väntajaid. Mis toimub?
Jooksu ajal, nagu teada, on hea asju seedida. Pea on muudest muredest vaba. Ja just siis tulevad parimad mõtted. Nii suutsingi lõpuks välja mõelda, mis toimub.
Toimub mugavusalade võidukäik.
Mis on mugavusala? Defineerin seda jooksmise kaudu. Jooksmine, tunnistagem ausalt, on ikka roppraske ala. Kogu keha raskust tuleb kanda vaheldusmisi kahel jalal (ehk korraga ühel jalal). Pead keha üles tõukama ja maandumisel keha raskuse ühel jalal n-ö vastu võtma. Ei ole võim
alik sekundikski tirri lasta. Lakkamatult tuleb tööd teha. Ei ühtki puhkehetke. Ja üksindus - ei ole see mingi sportmäng, kus kambavaimu nautimine on teinekord asja suurim tuum. Ega ilmaaegu pannud Alan Sillitoe oma 1958. aastal ilmunud teose pealkirjaks "The Loneliness of the Long Distance Runner" ("Pikamaajooksja üksildus"; sellest on vändatud ka film).Lühidalt: kui miski ei ole mugavusala, siis see ala on jooksmine.
Aga rattasõit - see ju pesueht mugavusala. Istud sadulas (ja mõni imestab siis, miks küll kõhupolster ei vähene). Lased tirri (ja mõni imestab, miks küll tselluliit ei kao ja reied peenemaks ei jää). Saad kerge vaevaga kiirelt edasi. Et autod pritsivad märjaks ja tuul räsib? Kuulge, seesama saab maantee ääres osaks ka jooksjaile.
Kuna rattasõit on lihtinimese tasemel selline läbi ja lõhki mugavusala - ärme siin proffidest räägi: nende tasemel on iga ala raske -, siis on arusaadav, miks nii paljud seda harrastades enesepettusega tegelevad. Usuvad, et see arendab ja aitab neid. Okei, ega see, mis nad teevad, päris mööda külgi ka maha jookse - ikkagi parem, kui üldse mitte midagi teha -, aga arvata,
et pedaalimine läheb korraliku koormusena kirja, mis organismi tõhusalt arendab, kaalu alandab ja muud imet teeb - no tulge ikka taevast maa peale.Sama lugu on rulluisutamisega. Ja selleks ei pea sugugi ise rulluisutama, et seda väita. Möönan taas, et ka rulluisutamist saab tapval tasemel harrastada, aga see, mida enamik oma uiskudel teeb, on suuresti mõttetu ja tarbetu eneselibistamine. Olen Tähtvere spordipargis näinud kümnete kaupa neid, kes omast arust sporti teevad, aga tegelikult ei saa nahkagi kümne ringiga kergelt märjaks. Aga kui ma seal kerges tempos kümme ringi jooksen (ja ikkagi nii mõnestki rulluisutajast kiiremini), on nahk juba teise ringi lõpuks niiske. Rullitajad arutavad samal ajal naerusuiselt viimast bikiinimoodi.
Siit jõuan taas otsapidi selleni, miks ma sel nädalalõpul rulluisumaratonil osaleda ei kavatse. Minu silmis ei ole see kuigi tõsine ala. No kuulge, spordimehed, kuidas saab olla tõsine ala, millega tegeleb nii palju naisi? Eks vaadake naiste protsenti rulluisutajate hulgas ning näit
eks jooksjate seas - ja järeldus on ilmselge. Naised valivad ju arusaadaval põhjusel ala, mis võimalikult kerge.Teiseks, ärge lootkegi, et rulluisumaraton lülitatakse niipea Tartu nelikürituse arvestusse ning sellest saab viisiküritus. Seda ei juhtu - ja seda kinnitas mulle kevadel isiklikult Indrek Kelk, Klubi Tartu Maraton juht.
Nüüd tekib nii mõnelgi kaasamõtlejal ilmselt küsimus, et kas siis murdmaasuusatamine ei ole mugavusala. On küll, igatahes võrreldes jooksmisega. Aga ega talvel teist raskemat ala ka naljalt võtta ole. Nii et meteoroloogilist kontaktsi arvestades on murdmaasuusatamine talvistest valikutest üks raskemaid.
Ja just see, kui ala on raske, nõudes tõsist pingutust ja võitlust iseendaga - nagu seda nõuab jooksmine -, mulle meeldibki. Sest see näitab tõelist sisu ja suutlikkust ja tahtejõudu ja mehisust.
Sellegipoolest, kerget libisemist (sic!) rulluisutajaile pühapäeval. Mul on sel päeval plaanis 17-18 km jooksukross.
******
Buckskin Gulch, Paria Canyon-Vermilion Cliffs Wilderness Area, Utah. 26. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto täismõõdus nägemiseks klikkida pildile.)Foto 1: Inglise rattur Cris Hoy Laoshani velodroomil mugavalt pedaalimas. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Mis viga selliste ratastega nii mugavates tingimustes harjutada, nagu seda teevad Ukraina trekisõitjad Laoshani velodroomil. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Raske ala - maratonijooks Bogotas. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Ega tõsiasi, et mõned politseinikud Jakartas rulluiskudel liiguvad, nendel sõitmisest veel tõsist spordiala tee. Foto autor: AFP / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 10:04
kommentaare: 24
24 Kommentaarid:
hakkab jälle pihta. mine proovi üks tiir uisutada või võistelda, siis räägime edasi, kui lihtne see kõik on:P
ja rahulikult rullitades saab pulssi rasvapõletustsoonis hoida vabalt. ehk ei peagi kogu aeg lõhkuma. alustajad eriti.
ja pealegi, liikumine ei ole kõigi jaoks ninast-veri-väljas-panin-naabrist-paremini ettevõtmine.
see, kas uisusõit nelikürituse arvetusse saab, on ainult aja küsimus, ma arvan. tegemist kiiresti populaarsust koguva alaga, mis sobib ka siis, kui jooks ehk tugev põrutus liigestele, ei sobi.
naistest rääkides, siis Vana-Aasta jooksumaratonil oli katkestanutest vaid üks naine. seega su pehmekeste võrdlus ei pea siiski vett.
Eh! Priidu proov jälle "muhku norida".
Asjal on iva ka tegelt, kui aus olla. Veeremine on hea fun tegevus aga mitte treening. Igasugu ratta ja rulli juures on segavaks faktoriks suur kiirus, mis vajab pidevat kontrolli. Töö tegemist on vähe. Põlvi muidugi see säästab aga selleks, et 1000 ckal kulutada tuleb kõvasti vaeva näha. Kuid sama mõttetu näib minu arust ka rullsuusatamine. Ka suusatamine on vähema vaevaga kiiremini edasiliikumise võimalus, mis klassifitseerub mugavusalaks.
Nõustun eeskommenteerijaga. See et Teie kannatate jooksurajal, ei anna õigust kõiki teistel aladel sportijaid vaadata kui looderdajaid.
Kui palju on üldse spordialasid, mida tehakse kahel jalal? 90% kasutatakse sportimiseks mingeid abivahendeid.
Mina "mugavspordin" jalgrattal ja ma ei ütleks, et on kerge. Kuna rattaga saab kiiremini edasi, on asi ju distantsis. Teie saate joostes kahe ringiga naha märjaks, mina rattaga sõidaks samal ajal ilmselt 7 ringi, aga sama tulemuseni jõuan ikka.
Olen ka jooksmisega püüdnud tegeleda, aga igav hakkas ausalt. Rattaga läbin kordades pikema distantsi, näen rohkem, tunnen, kuidas tuul mõnusalt vihiseb ja jalad on pingutusest tuimad.
Korralik koormus läheb igal juhul kirja. Ma ju tean, mis tunne oli pärast jooksuringe, nüüd on pärast rattasõitu sama tunne - seega on asi õige. Pealegi saan oma põlvedega nüüd, rattaga sõites, palju paremini läbi.
Mugavusalad ruulivad, sest inimene on oma olemuselt laisk ja läheb reeglina kergema vastupanu teed. Sinusuguseid masohiste, kes naudivad raskuste ületamist ja enesepiinamist, on vähe. Ja, miks nad peaksidki ennast niimoodi piinama? Tervise jaoks vajaliku liikumise saab kätte ka mugavusaladega tegeledes. Kõige olulisem on, see, et inimesed liikudes oma tervise eest hoolt kannavad. Masohistid seda minu meelest ei tee, vaid lõhuvad ennast. Pealegi võib ülekaalulise inimese jaoks olla sinule kerge tunduv jalgrattasõit samuti pingutus ja eneseületus. Ära mõõda kõiki inimesi enda järgi. Ja rohkem tolerantsi, Priit!
nende "mugavusalade" harrastaja peab olema valmis teinekord haiget saama. selle koha pealt oled Sa minuarust liialt alalhoidlik või siis arg, kuidas võtta.
No tõesti!? Natuke tolerantsem tekst oleks samuti lugejaid võitnud ning kommenteerijaid toonud ;)
Arvestades Sinu käsutuses olevaid nõustajaid võiks ju Sulle olla teada-tuntud vaheldustreeninguna jooksule ka peale suusa jalgrattatreening ning isegi ujumine. Laias laastus on vahekord mahult siis selline:
1 jooksukm = 1 sõudmiskm või 1 ujumiskm või 2 suusakm või 3 rattakm.
Ning pulsi saab ise valida vastavalt oma treeningplaanidele.
See jutt siis spordikohalt.
Mina isiklikult tunnen head meelt kui on palju inimesi terviseradadel. Ükskõik milmoel seal siis end liigutatakse.
Miks Sa võrdled ennast iga vastu tulijaga? Kas kohe tõesti on enesehinnang nii madal peale puhkus!? :) Kui Sinul on tempokross siis võibolla tema rullib just taastust või teeb jalgrattal fartlekki?
Mina suhtun igasse liigutajasse respektiga, sest mitmeid kordi lihtsam (ja neid on endiselt siiski enamus) on üleüldse mitte midagi teha. Ise olen olnud selles viimases grupis enamuse elatud ajast ja hindan positiivselt igat liikumist. Kaasarvatud kepikõnd. Igal alal on omad head ja vead.
Ning ma tean, et Sa tead seda väga hästi, aga ju blogi reiting on langenud, et selliselt asja serveerid :P
Mind tõesti paneb sageli naeratama vastutulev trennitaja.
Jaksu tegijaile!
Kulla Priit!
Kahtlemata on võimetele vastav jooksmine hea treening ja meeldiv tegevus. Aga milleks selline halvustav toon teiste alade suhtes? On ju tore, kui inimesed liiguvad. Tõenäoliselt polegi osal nendest inimestest muud eesmärki, kui värsket õhku hingata ja natuke liigutada, et kõht ilusti läbi käiks.
Olulisem on hoopis see, et kogu see liikumist armastav mass ilusti terviseradadele ja kergliiklusteedele ära mahuks ja viisakalt liikleks.
Priit - jäta see mugavusala jooksmine sinna paika. Õieti saad naha märjaks kui ikka teed korralikku sporti - http://www.stamina.ee/jarvejooks/files/113.pdf .. ja nagu ka nimi ütleb naisi ei ole ega tule (kui siis mõned üksikud)
Priit,
Sa pead mugavusaladeks alasid, mis Sulle endale ei sobi, aga kiidad jooksmist ja murdmaasuusatamist - mis on Sinu konditsiooni ja füüsist arvestades, ainuõiged "Sinualad"! Sa oled pika peenikese lihasega, kerge vibalik, kes ka 10000 cal. päevas süües, kunagi juurde ei võta - mis nii viga elada:) Küll aga pole Sul lihtne sõita jalgrattaga, sest absoluutjõunäitaja Sinu reie nelipealihases on olematu - mis tekitab rasketes tingimustes ja eriti tuules sõitmise ajal põrguvaeva. Rulluisutamine aga ei sobi sulle üldse, sest kui jalgrattal saab klippide olemasolul veel tagant jalga ka jõuga üles vedada, siis rullis on vaja ainult reie nelipealihast. Lisaks on Sinu hädaks ka pikkus ja pikad jalad, mille tõttu on keha raskuskese üsna kõrgel ja see põhjustab selja väsimise ja seljavalud, kuna kiiruse kasvades, pead paratamatult ülakeha ette kallutama. Aga nagu Sul pole jalgades jõudu(ise eelmises kandes kirjutasid), pole seda ka seljalihases, mis peaks pikka keret suutma alla-ettekallutatuna hoida.
Nii, et igaüks teeb seda, mis talle meeldib ja sobilik on, ei ole need Sinu lemmikalad mingid tõsisemad alad, kui allveeujumine, või male:)
Mnjah, kes kuidas mugavust defineerib. Minu jaoks on just jooksmine "mugav" ala. Riided selga ja jooksma, tunniga saan oma trenni tehtud, lisaks siis veidi ajakulu venitamisele jms. Joosta viitsin ka s*** ilmaga.
Rattasõiduga aga üldse ei viitsi viimasel ajal tegeleda -- säti ennast riidesse, siis kohenda ratast, ajaliselt peaks vähemalt kahe tunni kanti sõidud tegema. Pärast on veel ratas must jne. Kehva ilmaga kohe üldse ei roni sõitma.
Seega - joosta on mugavam :)
No näete nüüd - kui kirjutad objektiivse loo oma treeningust, ei tule keegi sellega kaasa, aga kui viskad õhku mõned teooriad ja väited, siis läheb kohe aruteluks.
Mulle meeldis eriti 16:50 analüüs. Väga asjalik. 17:49 on esitanud ka huvitava vaatenurga. Ja ega teisedki ole tühja tallanud - aitäh kõigile kaasa rääkimast. Sest ärge unustage seda: ei ole lõplik tõde minu ega ka teie käes; on vaid erinevad arvamused, mida üks või teine püüab argumenteerida. Ja eriti on hea meel sellest, et siin valitseb tsiviliseeritud ja konstruktiivne toon.
Aga nüüd igaüks oma mugavusala peale - õhtu on juba käes, muidu jääb trenn tegemata. Aga nädalavahetusel pidi vihma tulema ja siis ei ole küll enam mingist mugavusest juttu.
Jätkuvalt mulle see blogi kohutavalt meeldib kuigi olen ilmselgesti P. Pulleritsu vastand oma sportlikult vormilt.
Nüüd kasutaks juhust ja uuriks, et mis siis oleks Teie arvates õige tegevus neile 35 aastastele kes seni pole sporti eriti teinud, kuid mõtlevad siiski anda oma panuse eesti mehe keskmise eluea pikendamisele?
Aitäh, Mansik, heade sõnade eest! Tahaks tänutäheks küsimusele kohe midagi tarka vastata, aga selleks napib mul te kohta andmeid. Kui sporti pole teinud, siis võiks alustada rahulikku aeroobset koormust pakkuvate tegevustega, kas või kepikõnni ja matkadega. Ujumine on ka hea, aga sõltub a) oskustest ja b) sellest, kas see n-ö istub või mitte (mulle ei istu). Jalgrattasõit on kindlasti väga hea, ainult et vastu sügist läheb see väga vastikuks. Rulluisutamine nõuab selleks sobilikku rada ja ka üksjagu harjutamist, enne kui sellest mõnu hakkab tundma. Sportmängud on küll emotsionaalsed, aga väga vigastusteohtlikud (kontaktsed alad ju). Jooksmist kindlasti ei soovita, see on kiireim tee vähesegi spordihuvi kiireks lämmatamiseks. Ehk saab siit mõned mõtted ja äkki keegi teine oskab veel paremat nõu anda.
Kuule Priit, need sinu 9 ja 12 km jooksuotsad maanteel pole ju ka muud kui üks paljudest mugavusaladest. Sellistel sarnase tempoga ja sarnase kestvusega treeningutel pole küll mingit head ideed peale selle, et hea mugav. Ning mida veel- ainult joostes heaks jooksjaks ei saa, sa unustad täiesti ära sellised asjad nagu erinevate jõu liikide arendamise ning selleks on rattasõit ja rulluisutamine väga head. Lisaks muule saab neid mõlemaid teha suhtelislt madala pulsiga ja enamuses on töös ka teised lihased kui jooksus, mistõttu sobituvad nad maru hästi jooksutrennide vahele.
Muuseas läbisin mõni nädal tagasi sellise maratoni nagu Swiss Alpine Marathon Davos, kus oli 1890 tõusumeetrit ja 1710 langusmeetrit. Ja mis oli selleks põhjuseks, mis sundis viimasel 10 km allamäge oluliselt tempot aeglustama?
Ega sa oma pikka krossi pühapäeval ometi maanteel jälle ei tee? Kui vastus on jah, siis oled ka sina velinud endale tõelise mugavusala. Maanteejooks ei ole kross.
Võin saladus katte all öelda, seda Indrek Kelgu kinnitust ei maksa nii väga tõsiselt võtta.
eks igaüks teeb oma mugavusalasid. näiteks kui sa oled vägevama kehaehitusega mees, siis on sangpommitõstmine ja sumomaadlus palju mugavamad. nagu siin üks ütles, et Sinu Priit mugavusala on hoopis jooks ;) nii et ära unusta seda nimekirja lisamast.
Priit Pullerits on nagu kestvusalade Edgar Savisaar. Miks? Ta on oma senise blogipidamisega suutnud enda vastu teha piisavalt negatiivse meelestatuse, et sisuliselt iga uus üllitis võetakse vastu pahase pominaga. Näiteks eilses jutus on nii mõnigi point sees, aga kohe hakatakse vigu otsima. Mina lugesin läbi ja hakkasin samuti autorit süüdistama ebaobjektiivsuses. Sõnaga - Pullerits saab praktiliselt iga väljaütlemise peale kohe serviti. Samas - miks see ei peakski nii olema arvestades eelnevaid kuid.
Kui vaadata tõsise spordiharrastaja poolt, siis on Pulleritsul nende rulluisutajate ja teiste tiksujate koha pealt täitsa õigus, erlilist treenitust nad küll ei saa. Aga peaasi, et inimesed ligutavad ja saavad vaimset puhkust. Küll võiksid nad panna omale ikka kivri pähe, kui ise nii jeelijeeli rulluiskudel püsti püsivad, et naljakas kohe vaadata.
http://www.nutristrategy.com/activitylist4.htm
Võite vaadata ja uurida, mis ala kui palju kcal põletab ehk mis ala kõige raskem on. Kindalsti ütleb, keegi, et rasvasid põleb kiirel jooksul vähem ja ülakeha üldse ei treeni, ülepingutusoht, valutavad põlved, fun-i pole jne. aga jooksmine on kõige energiakulukam tegevus.
Tuletaks siiski meelde et kalorikulu sõltub töö intensiivsusest mille lihtsaim mõõtja on pulss.Isegi põlatud kepikõndi tehes on võimalik 3x rohkem kaloreid kulutada kui vaikselt sörkides.
Ja mis alal küll olümpiamedal kõige raskemini tuleb?
Kui sa oma hiigelajuga seda välja ei mõelnud siis see on just ''mugavusala'' meeste grupisõit, kus sa mugavalt nii 7-8h sadulas istud. 50% elukutselistest ratturitest ei jõua lõpunigi sest rajal peab ühte pikka tõusu läbima 7 korda ehk 80km.
Ja veel... Miks küll paljud sõidavad rattaga, mitte ei jookse? Sest see on palju harrastajatele palju tervislikum spordiala, kui jooksmine. Ei pea mõne aasta pärast põlve(de) pärast operatsioonilauale ronima.
Sinu teooria järgi on rattasõit selline, et istud sadulasse ja ootad, kuni Tartust Tallinnasse või Pärnusse kohale jõuab, samal ajal kaal kasvab ka veel. Olgem ausad sa oled üks viimaseid inimesi kes üldse sellisel teemal rääkima peaks. Sa ei tea rattasõidust ööd ega mütsi. Rattarallile järgmine aasta mine ilma joogipudeliteta, siis pead vähem tassima, aga tegelikult ju vahet ei ole, sest ratas liigub ise sul all.
Priit, see on väga hea et "ruulivad." Just mugavusalad toovad spordi juurde inimesi, kes muidu tugitoolis vedeleks ja jalka MM'i (vms) vahiks. Või kes liigehädade tõttu ei saa jooksmisega tegeleda.
Kui nüüd (ikka eneseupitamise eesmärgil ikka) ennast näiteks tuua, siis oli olukord järgmine. Keskooli ja ülikooli ajal sporti ei teinud. Töökohal, mitu aastat peale ülikooli lõpetamist sattusin ülemuse õhutusel rattasõidule. Sõitsin mitu aastat ainult rattaga. Siis lisandus jooksmine, paari aastaga orienteerumine, nüüd suusatamine ja rulluisutamine. Tunnen ennast paganama hästi ja näen sarnaseid skeeme veel mitme inimese juures.
vastuargumenteerimine on sellise artikli puhul saatanast. mees, lihtsalt pane põlema ennast :)
alternatiiv: osta silmaring või püüa seda oma väheste vahenditega ise arenada
Kui esimest korda sai seda juttu loetud tundus, et PP teeb teistele aladele liiga, sest saab ju ratta ja rulliga samamoodi pingutada ja päris kõvasti. Läbisin Helsingis elu esimese maratoni ning nüüd olen PP'ga ühel nõul, et näiteks rattasõit ja rullitamine on mugavusalad. Neid tehes saad sa soovi korral jala või selja sirgu lasta, aga jooksmises sa seda ei tee.
Eks selline arutelu on lõputu nagu windowsi ja mac'i võrdluski :)
Niipalju kui on inimesi, niipalju on ka arvamusi.
Samas on loomulikult väga positiivne ka nn "mugavusalade" võidukäik, inimesed vähemalt liigutavad ning mõtlevad ja hoolitsevad oma tervise eest. Loodetavasti on mõningate aastate pärast nende eeskujul ka koolides põlvkond lapsi, kes lähevad rõõmuga kehalise kasvatuse tundi(viidates mõni aeg tagasi ajakirjanduses ilmunud infole).
Postita kommentaar
<< Esileht